Sõnale pime leiti 746 luuletust
Pime lootus
Tollel õhtul oli pime.
Puhus vaikselt tuuleke.
Juhtus minuga siis ime.
Astus tuppa keegi veel.
Ma ei teadnud sinu nime,
ega kuhu oled teel.
Olgugi, et olen pime.
Sinu soojust tajus meel.
Anna mulle palun aega.
Väheke, ma tulen taas.
Tasun selle, suure vaeva.
Palun sind, mind mäleta..
Mööduda võib päevi hulgi.
Palju? Öelda ma ei tea..
Kuid ma seda ju ei jäta.
Sind vaid ikka meeles pean.
Oled loodud selles ilmas.
Kaunimaks kui kogu maa.
Ning su armsad siirad silmad.
Mulle tähtedena säravad.
Ma ei tea, kas usud saatust.
Kuid ma seda öelda saan.
Ärme se .....
Pime krool
1. klassis õpetatakse lapsi ujuma
saavad päeva lõpus tunnikese
kui saavad spordiga hakkama
basseinis võivad hakata lõbutsema;
nüüd võtavadki nad joondu
igale hüppeplatvormile esimene astub
aga pimedad õigesse kohta ei koondu
õpilane leiab õige koha, kui seda katsub;
ükshaaval kõik panevad peakat
pime krool on võistlusviis
las sukelduvad hoolikalt
kui kõveralt ujud, mis siis;
verd peadest hakkas voolama
liiga vara uksed avati
neid lapsi pidanud hoopis keelama
sest alles nüüd vett basseini lasti
pime mees
See pime mees kes
kõigi eludest nägi.
Läbi. Teades nende
eluteede keerdkäike -
ja problemaatilisi
suhteid neid mis
olemata ja olnud.
Lahendades nagu ristsõnade
ruutusid otsides vastust
neis kohutavates
neis ilusates
hetkedes mis peidus
inimeste hinges -
lootes ise kunagi
samuti saada nägijaks
saada viimaks teada
kumb on siis ilusam
kumb on siis kenam
kas sisemus või
välimus mis
inimeseloomale
esimesena silma hakkab.
Pime on
Pimedas öös
koos pimedaga minna,
Mina kui nägija,
tema kui pime...
Öö on küll pime,
kuid hakkama saame,
vaevaline küll
on see rändamine.
Loeme me metsa alt raage,
muttide mullahunnikuid.
Tee on küll raske kuid saame
kuidagi kohale kõnnitud.
Ükskord kui sähvatab valgus,
päikeses helendab päev...
Seni kaks pimedat läevad,
üks neist vaid arvab, et näeb...
Vaatan sind... mõtlen kui... ammusest ajast
Vaatan sind
pilkasest pimedast ööst
mõtlen kui oleks sind ...
mul oleks trööst...
Vaatan sind
ilusam tähtede särast
küsid mult millal ma...
ütlen et pärast...
Vaatan sind
veetlevam päevasest päikesest
ütled et ootad mind...
unistad väikesest...
Vaatan sind
kenam ka kahvatust kuust
sõnad et unistad...
vaikus mu suust...
Vaatan sind....kuulan sind...
pulsilöökide kajas
lausun et mina sind...
ammusest ajast
Suhtlus
Sinuga suheldes punastab nägu
Sinuga suheldes näen ööselgi päikest
Sinuga suheldes on maailmal nägu
Sinuga suheldes lööb süda kui äike.
Ööd on nii valged kui Sinuga räägin.
Päevad on pimedad kui Sinust ei kuule.
Vihmast saab vikerkaar kuigi see on väike.
Kuid sinuga maailmas on alati päike.
Teekond
See ettearvamatu tee,
mida mööda ma kõnnin
on hämar ja tormiline.
Silmapiiril ainult kummituslikud varjud,
mis mind spiraali tõmbavad.
Võtavad minult energiat
enne kui minunigi jõuavad.
Seljataga armastatud õudused,
mis mulle järgi jooksevad.
Pole ainsatki kõrvalteed,
kuhu põigata peitu ning
oma elu eest joosta.
Sellest tsüklist pole pääsu,
lõpetan oma lõputu jooksu,
langetan käed ja annan alla.
Täht
Siin üksinduses tähti lugeda on aega.
Kui taevapimeduses silmad muud ei näe.
Mu põske paitades Sa oma sooja käega.
Sa oled täht, kes särab päeval, kui ka ööl.
Võin võrrelda Sind öösel täiskuu väega.
Võin silmades Sul näha tormist merd.
Kuid päriselt kui veel Sind näen ma.
Sul lausuksin, et armastan Sind veel.
Muinasjutuhõnguline
Muinasjutuhõnguline on mu muinasjutt
Piparkoogimehikene plaadilt tõusis just
Kuuseokstel sädelevad
kuldsed karrad peal
Käbikuningatel uhked lumekroonid peas
Päkapikud nalja heitsid
Valjult kaikus hääl
Jõuluvana kuu peal kõikus
Helendas Põhjanael
Pimedale ööle kaela pandud
valged pärlikeed
Elule kingitud on päevad
Muinasjutulised teed
Jõulutäht
Saturn ja Jupiter end ära
teineteise sisse peitsid
Loodud jõulutähe säras
inimsilmas ühte heitsid
Kallistavad inimhingi
miljon miili pikal käel
Inimkonna saatus ringi
pöördub võlutähe väel
Kõike masendavas hetkes
maa ja rahva saatus pime
Süstib lootust taudi kütkest
päästa pööripäeva ime
Tegus päev ...
Tõusev hommik tähetarkust varjab,
päev valgeks muudab pilkast ööd.
Vaid koidutäht jätkamas on tööd,
kuni päike õrnad uduloorid korjab.
Nüüd pimedusest järel varjud puul,
seesama tume Maa mis jätab Kuul.
Kauni päeva kodumaa võtab vastu,
end valmis sea , reipalt kaasa - astu.
Hansi!!!