Minu südames on Ta alati kodus. Ma leian Ta alati sealt. Ja leian alati tee Tema juurde. Kasvõi kõige pimedamal ööl, mil silm jalaesistki ei seleta. detsember 2011
Aeg on praegu nõnda pime, pole üldse mingi ime, et kuusepuu sa tuppa tood ja endal rõõmsa meeleolu lood.
Pimedikus valguse vari, paar surnud rotti, nari külmad rõsked seinad vajub varsti lagi hullunud mõistus, valed süüdistav, hale ja kole küsin lõpuks, kes ma olen?
Kevad on jälle käes, lilled meil jälle õitsevad maas. Kas tõesti oled nii pime, et ei näe seda ime?
Õues enam pole pime, juhtunud on üks väga suur ime. Kevad on marssinud linna, lille lõhn on jõudnud juba ninna. Koolilaps nüüd puhkusele sõidab ja ühe suure karika võidab.
tean ükskord kokku saavad taevasina me arm lillede õitsemine ei taha et alles siis kui pea on hall huultel lahtub elu ahhetav ime ees kõiksus must ja pime selles otsatu kulgemine
ei anna rahu käele kritseldatud tahud mis peidavad endis mure lõpmatu pimedus mis peletab saabuva päikse ja Sinu naeratus mu maailmas nii väikses
Issand Sinu armastuse valgus täitku meid varvastest juuste otsteni nüüd ja igavesti aamen eal hing siis ei raagu meel vastu pimedust naaldu öö me kohale üleni kaardu
Lumi on nii säravvalge, lausa silmipimestav. Soe on küünlaleegi kumas, valged jõulud tulevad. Hinges on nii palju lootust, jõuluajal ilusal. Eludesse tuleb muutus, advendiajal toredal.
Pimeduses varjud Keegi öösel karjub, vaatama sa lähed kommi sõda tuleb
Pole kaugel aeg, mil valgus tuleb, pimedus sureb, särama löövad jõulutuled.
Vaatamata pimedale ajale, leian natukene rõõmu enesele. Iga päev tõusen uuele rajale, ulatan käe helgemale elule.
ma ei jaksa kuulata seda tumma hirmu, mis sööbib mu hinge kuni lõpuks on pime, räpane, vastik ja kõle pilgeni tühjusetus - ja veel lõputu, lõputu on see
Kuulen vaikset hundi ulgu, öös pimedas. Kuu taevaveerel kõlgub, tähed siravad. Alles päike paistis taevas, valge oli ilm. Tunnen, kuidas hing on vaevas, valus on maailm.
ma ei tea isegi miks vaadata ei taha eha valguses põlevaid pilvi öös flokside õitsemist augusti sametist pimedust miks lasen taluda hingel nüüd suve järele kisendust
Tohutu laviin kurbust vajub, vajub voolates tasa, läbi eha, pimeduses ja valus, sinna, kus leidub armastust ja ilu, tahtetute ennastsüüdistavaid õnnetuid karjeid.
käel ununenud oli Su naha puudutus suul huulte hõõgus see verel unes meenus hinges ärgates rõõm et mälu leebus lahusolu valu öö pimedusse neeldund
ma eksisin Sa oled minu eest palju võidelnud ja Sa uskusid minusse isegi kõige pimedamatel aastatel isegi kui Sa seda välja ei näidanud ma eksisin ja Sul on õigus
Su südames ekslesin kui pimeloom, kuid iial ei leidnud ma ust.