Sõnale pime leiti 741 luuletust (top)
Pime krool
1. klassis õpetatakse lapsi ujuma
saavad päeva lõpus tunnikese
kui saavad spordiga hakkama
basseinis võivad hakata lõbutsema;
nüüd võtavadki nad joondu
igale hüppeplatvormile esimene astub
aga pimedad õigesse kohta ei koondu
õpilane leiab õige koha, kui seda katsub;
ükshaaval kõik panevad peakat
pime krool on võistlusviis
las sukelduvad hoolikalt
kui kõveralt ujud, mis siis;
verd peadest hakkas voolama
liiga vara uksed avati
neid lapsi pidanud hoopis keelama
sest alles nüüd vett basseini lasti
Mustad jõulud
Kaugel Itaalia lõunaosas
saapa varvastel on linnad
kus poodidel kaubad otsast
kostavad kellahelinad;
öösel sa ei näe pimedas
enne kui sulle naeratatakse
et keegi peale sinu seal kondamas
massi tõmmusi nii leitakse;
Mustad Peetrid ja muud päkapikud
nendeks pagulased röövimas
kuriteod suured ja avalikud
ning kohalikke naisi vägistamas;
tähistab kaubanduskeskus kaasa
mil aknad sisse visatakse
tullakse üle tänava ja aasa
ja kaup pihta pannakse;
kaubamajale tuli otsa ning kotid täis
lõpetates uskmatute tapmisega
nii solidaarsus kohal käis
koos multikulti ak .....
Olemine
Ma mõtlen ja olen olemas,
Hetk minevikku mind paiskab –
Mis olnud on ja mis tulemas,
Aeg armutult elu mul raiskab.
On rõõme mul olnud ja muresid.
Arm sasinud on minu südant.
Tundnud pimedust, säravaid tulesid…
Vaikus pikalt mu päevi on tüütand.
Veel ootan ma künkale ronimist,
Mäe tippudeks aega ei jagu.
Siiski õnne loota ju tohin vist,
et täita eneses haavatud pragu.
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Sügis tasapisi läheb
Sügis tasapisi läheb
oksal vares kraaksatab
Puudelt ammu langend lehed
orav käbi nagistab
Samblasülle jäänud seeni
jäänud pohli punavaid
Igal pool on sügisjälgi
neis peidus mõtted sügaval
Sügis tasapisi läheb
mulgi tuleb harjuda
Hinges pimedust on vähem
mulle meeldib tali ka,
siis valgust hinges küllaga!
Päkapikk eksinud on teelt
Päkapikk oli eksinud teelt,
ta oli välja kukkunud reelt,
öö oli pime ja pilkane,
päkapikk hirmul oli veidike.
Taevas paistis hele kuu,
poolavatud ei olnud suu,
taevatähed tuhmilt vilkusid,
öö saatis kõhedaid pilkusid.
Päkapikk hüppas lumehange,
seal kindlam oli,
lumetekk pehme ja valge,
peidupaik peletas hirme.
Päkapikud öösel ju ei maga-,
lastele on öö tasa ne ja vaga,
päjapikul veidi oodata on vaja,
kuniks uus regi möödumas on rajalt.
Juba regi kriuksubki teel,
päkapikul rõõmus meel,
laternate valgus silmi paitab,
päkapikku hanges märkab.
.....
Salajased silmad
Salajased silmad,
säravad pimeduses.
Kollamustad juuksed
lehvivad tuultes
Lahkus sul piiritu,
sõpru sul häid,
pole Sa jõuetu.
Nüüd kaitseväes käid.
Mina nüüd igatsen
ja armastust tunnen.
Sinust vaid mõtlen
ja huumorit õhkan.
Tunded kasvavad
ja sees tajun soojust.
Teised vaid aimavad,
Sina jahid helgust.
Isadepäev
Tere,kallis isake!
Su kõrval sinu pereke
ulata oma käeke
see lillekimp sinule!
Las sätime su aseme
padjad pehmeks klopime
suletekk nii kergeke
ei vajuta su rinnale
Kas tunned küpse koogi lõhna!
kunagi su lemmik see
ja alatihti õhkasid sa,
selle koogi järele
Kallis,kallis isake
toogu see päev leevendust
sinule!
Soojust ja õnne su südame
Isadepäeval sul soovime!
Suvi meenus
võta mult ära
see igatsus päikese
järele õhtu
saabumine mägedes
öö eest orgu laskuvate
lammaste määgimine
jalge alt õhku tõusev
paks tolm raske higi lõhn
*
August
rootsiitsitaja
kärarikas ragin nüüd
on kadunud jäänd
vaid pilliroo sahisev
kahin pikk koltumine
*
mis siis et pime
öös alles on ussikeele
õite taevasina
kustunud pole ka
karikakarde õite valgus
esimesed idud
kartulil keldris
küüslaugul sahvris
tiksuma hakkas
kevade kell
selles külmas
otsatus talves meel
korraga on lumest
lahti üleni rõõmushell
ikka veel ma imestamast
ei väsi
kuidas nemad küll teavad
keldris pimedas sahvris
jahedas kuidas minna
kevade poole endiselt end
usaldavad tema hoolde
Sinust loobuda ei saa , mind ei ole olemas...
(Milleks Öö , kui puudub Päev. Milleks Elu , kui surm oleks jääv!?!)
Kord mind siia ilma tõid , oma kätega mind lõid- olin pimedam , kui öö-
ometi su kätetöö.
Samas heledam , kui päev teadsid sa , et olen jääv.
Sina teadsid ette kõik olen üksnes sinu hõik ,
Sinu Süda on nii truu mind ei huvitagi muu.
Tean , et oled ainus tee sina andsid ise vee!
Laulan sulle , et sa teaks kutsuda sind tahan heaks Kuningate-Kuningaks!!!
Mina polegi ju siit , olen ainult teeviit- Jeesus Kristus õige tee tema annab Elu Vee!!!
Autor: I. Viilver