Sõnale pime leiti 747 luuletust
Lahus
Elas kord päikseke
Elas kord kuu
Kaugele paistsid nad
Paitas neid tuul..
Elasid rõõmsalt nad
Päeval ja ööl
Kumbki ei näinud nad
Sest teisel pool.
Üks elas päeval
Ja pimedas teine
Paistsid nad lootes
Nii suur oli ootus...
Mõistsid kord kadudes silmade eest
Öösel ei leidnud kuu päikest taas eest
Päeval taas päikesel kuu oli varjus...
Nõnda nad tiirlevad
Igalühel oma elu
Soovid uude päeva
Uude päeva sooviks rohkem valgust,
et ööpimedust ei oleks päeva sees.
Et uus päev oleks toreda päeva algus,
soojust, et rohkem oleks sees.
Uus päev võiks olla ereda päeva algus
et päikest jaguks päeva veel ja veel.
Kui on rõõm su hinge- ja südame sees,
siis uus päev sind õnnelikuks teeb.
Eleegia prelüüd....
Ma puhtast harjumusest ikka siia tulen….
Kus igal õhtul varem....ootasin ma sind….
Nüüd tänav pime on ja kustunud on tuled…
Enam ammu siin.......ei oota keegi mind…
Ma jalgu järel vean on tinarasked tallad…
On saatus õlgadele vajutanud vaod…
Pea tuimalt valutab ja taevast vihma kallab…
Ma tunnen süda rinnus järjekindlalt taob….
Miks läheb nii.....head asjad kiirelt saavad lõpu…
Sai vältimatult otsa meie päikest täis etüüd….
Siin suures osas tunnen ma,...vaid iseenda süüd…..
Nüüd üksinduses saatmas mind eleegia prelüüd….
Käed....
Pane ümber minu palun oma soojad käed…
Sinu käte kallistust ma naudin….küll sa näed
Mind pimestab su ilu…jalust nõrgaks lööb odüür…
Ma tunnen meie vahelt langeb põrmu kivist müür…
Hoia käsi palun hästi ümber minu keha..
Sinu kätest õhkub soojust….rohkem pole vaja teha….
Hoia pikalt kinni…ära niipea pihke ava….
Ma lihtsalt tahan olla nii….ja sind kallistada….
Kultuurišokk
Läks õue üle linna
ja nii päeval ja pimedas
võttis mu pilgu sinna
kuidas kuusk endiselt helendas;
no, misasja te teete, värdjad
üle - eelmine nädal pidanud
võtma tuled, päkapikud ja küünlad
kooli ees, kodudes ja ka näinud;
et linnaplatsil seisab roheline
haljaste okstega, lumine ja särav
kuju, mis nüüd ebadavaline
aga uus kuu on kõike määrav;
küllap taak on seal
kus on eelmise kuu märk
mul kultuurišokk peal
kui toimub nii sitt värk;
nahhui toimub, ma küsin
pidanud ammu ahju ajama
sellega nii arvasin
et peab ise pihta hakkama;
kes see debiil .....
Suvi meenus
võta mult ära
see igatsus päikese
järele õhtu
saabumine mägedes
öö eest orgu laskuvate
lammaste määgimine
jalge alt õhku tõusev
paks tolm raske higi lõhn
*
August
rootsiitsitaja
kärarikas ragin nüüd
on kadunud jäänd
vaid pilliroo sahisev
kahin pikk koltumine
*
mis siis et pime
öös alles on ussikeele
õite taevasina
kustunud pole ka
karikakarde õite valgus
Suveöö
Mu taevas ja mu meri on tumedad,
taevas lendleb pilvedest palee,
ja mulle tundub, et me mõlemad- õhust ja veest,
mu külmunud teedel on suveöö hinge,
meri ja taevas, kohtuvad taas, kui ennast ma vabaks siit rebin,
on pime ent kerge, ma vajun ja lendan,
tumedad pilved ja meri.
Me rändame mööda üht ringi,
rändame kuniks on taevas ja meri,
mööda vee ja taeva piiri,
üht tumedat pilve ma otsin,
ringi käib pea, ma vajun ja lendan,
suveöö õhust ja veest,
Kollane kuu
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
ta tundub täitsa oma.
Ju näinud sünnist saati seda kuud.
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
mis vahel väike, vahel aga suur.
Kesköösel süda igatsusest kurb.
***
Kus oled, kuu, kus oled?
Ma täna sind ei näe!
Ei paista sinu helget palet,
kõik pimedaks on jäänd..
Puud, tänavad ja rajad,
mida ennist näitsid sa..
kõik järsku tundub vale
kõik järsku tundub vale!
Sind enam siin ei ole
ja mind enam pole ka.
üks esmapäeva hommik maal
jätkub kõik mis
eluks tänasel päeval
antud on
tihase lend uute päevalille
seemnetega täidetud
söögimaja juurde lumises aias
köögi täitumine raadiost
klaveri puhaste unelevate
helide poolt
lume langemine tuulehoost
maja taga
männi haljastelt okstelt
naabritüdruku kontrolltööde
tegemiseks kiiruga kooli minek
saha tulek maja juurde viiva tee
lahti lükkamiseks
keppide võtmiseks esikust
sest talvine tee on libe õuest
ära pole läinud päriselt pime
mu tuttava gümnasisti
rahutu ärevus kas ta kohtub
bussis tüdrukuga kellesse
sügisest s .....
siis jälle ees on
ah millal see oli
kui öösse vaadates
kõiksuse käest küsisin
mis on aeg kes inimene
miks kord on valge siis
jälle pime miks mulle on
antud korraks näha
elu imet sündind
tähe tolmust päikse kiirtest
siis jälle ees on pimedusse minek
kahe pimeduse vahel
tükk on valget aega kinni
kus saad võtta elu kaelast
näha pärani silmi sulle
elamiseks antud rõõmu
nukrust vaeva talve halli
suve sinist taevast
07.01.2024
esimesed idud
kartulil keldris
küüslaugul sahvris
tiksuma hakkas
kevade kell
selles külmas
otsatus talves meel
korraga on lumest
lahti üleni rõõmushell
ikka veel ma imestamast
ei väsi
kuidas nemad küll teavad
keldris pimedas sahvris
jahedas kuidas minna
kevade poole endiselt end
usaldavad tema hoolde
Absurd I
Kui Su energia ei liigu päikesepõimikust edasi,
mis abi Sa minult ootad?
Siis oledki oma ego, oma maisete kohustuste ori
ja lugu muutub minu jaoks
ebahuvitavaks
Ma ei ütle, et igaüks peaks Laika kombel kosmoses käima,
aga võimalusi selleks ju pakutakse
(Tüütu) järjekindlus viib sihile
Pimedusest saab Valgus
ja Valgusest taas langevad
Maa poole tuhastunud tähekümbemed
Sa ütlesid, et ei vaata iial tagasi,
aga mind ehk ikka jälgid
(juuli 2020)
täna õhtul
mis katki see katki
mis armas see armas
täna õhtul teed lõpuks
rahu iseenda ning ajaga
kus elad majaga
olgu väljas külm ja pime
lased kõigel olla voolamises
tema sünnis kulgemise imes
teadmata isegi ta nime
samamoodi teeb seda
igal hommikul
päeva tulev valgus
tiibeti palveveskis taeva alla
tuulde lükatud palve
Emand
Amm laulab ja kiigutab hälli,
vanad silmad vaatavad öist taevast nii halli,
amm laulab ja lapsuke magab,
ööpimedus päeva maha matab,
amm kiigutab hälli, laulab ja vaatab aknast kohisevat merd ja pimedat ööd,
ta hilisõhtul, hommikul, päeval teeb tööd,
amm hoiab ja kasvatab, armastab ka,
võõrast last, keda südame all kandnud pole ta,
amm näeb kõrvalt, kuis rinnalapsest noor kaunis emand sirgub,
juba lapsuke hällist kukekiremise saatel ise virgub,
kuhu lähevad aastad, kui armastad võõra verd,
kuhu lähevad aastad, kui hällilaulu lauldes vaatad öist pimedust ja .....
kirjutamine
pole elavat juhan liivi, pole stiili, pole riimi, pole feeli
see lause on kõigi nende vastu, kellel siin on jaksu aga valitseb tugev ideede nappus
peaks õppima parimatelt
luule on osa minust
kuigi tglt aastal kakstuhatkümme, polnud mul esinemise vastu tõmmet. olin häbelik.
tahtsin lihtsalt ennast mõtetega privaatselt tunda ja kartsin isegi klassi ees mõnda luuletust ettekanda, arvasin et keegi ei saa aru minust.
aga nüüd olen õige tüüd. räpin rohkemate eestlaste ees, kui soome töölisi saabub üle vee.
kui ma olin noor. olin fänn meie mehe igast loost. nüüd olen ise ho .....
kaldapajusid järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
põõsastele koos
kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga hommikuni
vaikimiseks
üks hääl sus kuni lausub
mine ära enne kui algab
päris pime sina oled siin
vaid külaliseks keegi sult ei
küsi isegi su nime
mine ära koju