Põtki,põtki lapsuke, too kuuldavale helike, põtki all mu südame, rõõmuks minu õnnele. Üsas kindlalt kaitstud oled, pimedus ei hirmuta, küllap valguskiiregagi, jõuad ära harjuda.
Üks samm teine samm mu lapsuke jäänud on veel natuke meeter vahemaad kalli emani kõndima õpime elu lõpuni!!
Uues alati lootus temas puhtam on valgus, ongi oodatu see või näitab õige tee algust. Päike valitseja, ta pimedusest loob valgust, hämarus hajub ja koidab õnne särav algus. Hansi!!!
Meid eelneva ühiskond , takistab vääritu, viibime lootuste öös , enne säravat koitu. Helgem tänagi pisut ning aastate pärast, inimkond muutub , küllalt kurjuse kärast. Hansi!!!
Miks loodan oma ajult imesid olles ise joonud rajult pimesi
Mina olen mina ise, sina oled sina ise. Kõik on eri moodi tihe. Kõigil oma rada minna. Mina õpin ühtemoodi, sina õppid teist moodi. Terve elu õpime, kogeme ja tunneme.
Ma tean üht naist tal oli suhe käbidega neist kõike teadis ta neid liike, sorte, nimesid ta uskus saatust pimesi, et kus on käbi on ka känd ja kännuotsas HÄPPYLAND.
Kasetüdruku kollased patsid, kastanipoisi vallatu suu. Poolpimedus, poolvalgus laternate all. /Mari*Uri/
Kuu taevas tähtede pimedus taevas must ja küünlavalgus väike - kust? Emili 6 a.
Lained on kõrged ja murravad teele. Õhtu on pime, kuid taevas on selge. Jalutan Pirital ja naudin vaadet, hiljem lähen koju ja kuulan Sinu Saadet. 26.10.2008
Õnn, aeg, armastus- neid ma vajan. Viha, kurjus, nutt- neid ma ei taha. Kõrgus, pimedus, üksindus- neid ma kardan. I.R.
kui pimedas öös sulguvad me silmad. siis tähe valgusesse langen ma. selles pimedas öös olla vaid saaksin sinu. siis tähena oleksime taevavõlvil,päiksekiir
Pilkases pimeduses uitas üks hing Tasaste sammudega vaikselt hiilis Ära võetud oli viimane ind Sestab elust kõrvale ta viilis Merily Pähnapuu
Pärast pikka pimedust, lumehangesid ja külma karedust. Krookus mullast välja tõstab selga, üldse enam külma ei pelga. Kevad on saabumas ja tuuletormid vaibumas.
Raske lumi, Matmas mind. Jäätumas, Mina ja maapind. Valge maailm, Vahelduvalt pime. Vaikuses, Ma sosistan su nime. Tühi tuba, Karje kajab. Üksinduses, Isik oma elu rajab.
Istumas, Sigaretitossu seas, Leian end, Halvas ja heas. Mõtlemas, Pimeduse ajal, Leian end, Elus või surmanajal. Põlemas, Talvises tuisus, Leian end, Seisund introvertsus.
igatsus valdanud sisemuse võõras iseendale üksi koperdan pimeduses kõigest suh't pohhui on lasen minna elul nii kuis läheb ja kunagi, ehk näen siis kas tee õige, kus lähen
Kes teab kui sügav on meri, kui pime on tormine öö. Kui valus on nutetud pisar, kui lahku viib sõprade tee... kristel eslas
Inimene nagu robot, paneb nurgas vaikselt pogot. Pogob kuni õues pime, teised vaat'vad - oh, mis ime! See ju imeinimene! Pole vahet päeval-ööl, vahel harva käib ka tööl. anettena