Sõnale pime leiti 750 luuletust
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
jagan hetke
luiged sügisöös
tühi ja pime taevas on äkki
nende müstilist kluugutamist
korraga täis kuulad ja vahid
pea kohal pimedusse püüad
kuulda ja näha nende tiivalööke
ja siis on nad kadunud
jälle on pime tähitu sügisöö
kluugutamine haihtub
kauguses tiibeti helikausina
nii veres kui kõrvus
talv on tulekul
kui mitmes tuhandes kord
rahvaste vahel jälle
on vallandunud
see arutu vihkamine
üksteise kuulamiseks ollakse
kurt nägemiseks pime
kui taeva all iga pungki
oksal teab
karm talv valge
lumega jälle on tulekul see
üle elada olgu vaid mureks
vist siis see hullus alles lõpeb kui
maa peal pole enam inimest
nagu Marsil elutul Päikegi
Maa kohal üksnes tõuseb
ja loojub ümber kosmose
jäine pimedus
tsüklist november
hingedekuu pimeduses
kus puud on kaotanud
oma piirjooned taevas
mets põld jalge all külatee
korraga adud miski ent neis
pole siiski üksteisest lahus
kui valgusvihk peos
valgustab pimedust ees
sellele järgneb
sammhaaval meel
*
Sind vaadates tänaval eemalt
verel /suul?/ suudelda tuli Sind tahtmine
pea pöörasin kõrvale kiirelt
et haihtuks see soov
valu ei tooks ta hinge liialt
see uuesti ei muutuks
mus kauaks piinaks
Tasakesi sügis läheb
Tasakesi sügis läheb
välja koduväravast,
puudel on veel mõned lehed,
raagus oksad pudedad.
Sügissaak on salve saadud,
põllul muld vaid mustendab,
linnulaul on vaikseks jäänud,
kõrvus tuul vilistab.
Pilved rasked mõjutavad
ängi südamel,
mõtteid nukraid tuleb juurde
pimedatel õhtutel.
Hing on kurb, et läheb sügis,
mis nii soe ja lahke on,
miskit rebeneb küljest,
miskit sureb hinges.
üks ammu ununenud
mind õhtu valgus
alati on lummand
mis põllul odra
aias kressid teiseks teeb
see öö ja päeva habras piir
mis kaua õhtus kumab
öise pimeduse eel
mil valgus üles tõustes siit
läheb ära hämarusest
tuppa viib sind lambi kiir
mis süüdatud sai õhtu pärast
Räägin, läheb filtrit vaja
Õhtuleht, DELFI ja Postimees
seal iga päev uudiseid
palju nõmedait teemasi ees
ja mulle ei meeldi lugeda neid;
või siis artikleid ja uudiseid
kuulsustest või reise indias
igasugu tobetaid neid
kes ei meeldi isegi näha meedias;
nimed nagu Saagim, Pärtelpoeg, Hunt
Griffith, Airi Kansar ja Kallas
see naistest kõige nõmedam punt
päevakajad on nende meelevallas;
vaateväli läheb blokki
kui võõramaalane seal jälle
ei taha näha Pärtelpoja šokolaadist pekki
tema ja teised on mu kripelduse kolle;
Hunt ei andnud biograafiat välja
hea meel, kuid ta mõliseb eda .....
Unetud ööd
Pime tuba ja rutiin töötab
et aeg päevale joon alla tõmmata
kuid jälle põhkumineja ootab
et miks Unemati jätnud tulemata;
pööran külge ühest teise
ja piidlen eikuhugile
möödub tund pooleteise
ja ei lähe puhkus eikuhugile;
on miskit, mis mind painab
salaja sisimas, mida ei mõista?
iga päev küll miski piinab
aga nüüd ikka und tulema ei paista;
on miskit, mida ma iga päev eiran
ja mida, millest üle minevikust saa?
uuesti külje nüüd pööran
miski valge katab aseme ümbritseva maa;
avanevad silmad seinas ja laes, vast neid sadu
ning rinnas lööb s .....
EMA
Ema, kevad on möödunud ruttu
ja suvigi takkatippu.
Ilusat aega kevades ja suves on olnud,
minu hinge kurb sügis on tulnud.
Ema, sügis on iseenesest ilus,
kuid sügiseti kõige rohkem
puudust tunnen Sinust.
Siis lühemad on päevad ja pikad on ööd,
süda igatseb ja hing sees pilli vaid lööb.
Ema, vahest võiksid siin ju olla,
mina Sinu juures, pea toetamas õlga.
Ema, ilus kuupaiste oli,
tähed sirasid öös,
üks täht eredamalt paistis
ja pimedust ei olnudki sel ööl.
Ema, täna tuli esimene lumi,
suurt rõõmu selles oli!
Peagi jõuavad jõulud lähemale,
ema kalli .....
Minu Maailm
Kujutan ette selge sinise taeva,
midagi muud ma ümber ei näe.
Avaras maailmas mind miski ei vaeva,
päikese poole venitan käed.
Pimedas vaatlen ma säravat kuud,
öö on nii pehme ja hell.
Vaikselt sahisevad põõsad ja puud,
aega tuletab meelde vaid kell.
See maailm on alati kaunis kui roos,
selles peitub maagilist ilu.
Linnud siristavad üht viisi kõik koos,
see laul haaraks kaasa ka sinu.
ka siis
ka siis kui oma arutusest
enam maa peal pole inimest
on alles vihm ja tuul päikene
metsade lehtimine
lillede õitsemine
mägede kulumine
jõgede voolamine
elu igavene sünni ime
maa peal kord valge
on siis jälle pime
alles kärbse lend
läbi asfalti orashein
päikse kätte tõukab end
Suhete puhastus
Sinna kus ma valgun,
Sinna kus saab valgus,
Sealt saab mõte algust.
Pole mul all jalgu,
Mis mind siia punkti kandnud. Mõtted on nii uued et mõnikord tardun.
Kas sa pead minuga sammu?
Sest ammu,
Pole mul olnud sellist rammu,
Et öelda vähkkasvajatele Ei,
Ja lasknud jalga.
Liiga pikalt olen lasknud pimedusel sisse voolata,
Olen olnud näljas hingesoojust joomata,
Südamekambrid soojata.
Kuid nüüd on sellel lõpp.
Et lõpetada õudu.
Kasvatan jõudu,
mida ennem pole endalt nõudnud. Senikaua kuni tasapisi,
Olen enda südamesse jõudnud.
Sügis
Egas vihmastel sügisilmadelgi
midagi viga pole,
udustel ja pimedatel õhtutel
siiski on veidi kõle.
Vahest leiab toaski
elamise- olemise rõõmu,
teha kaminasse tuli,
võtta punast veini sõõmu.
Las aknal vihma krabistab
ja väljas tuul vingub,
mul tuli praksub kaminas
ja hingel püsib soojus.
Armastus
Ta oli armas, hell ja hea,
kuid elupöörises ta kaotanud pea.
Kuhu ta läks- ei tea,
ootama kogu aeg pean-?
Ta lõhn veel voodis ja riiete peal,
ükskord pessu viima nad pean.
Ei unustada püüa ma sedasi,
mul vähem valu on niimodi.
Ta süda polnud ju murdunud,
ega võõrast ta taga ajanud.
Hinge tal vist miskit vaevand,
kuid ta iialgi ei kaeband.
Ära ma ei suutnud tunda
tema hingevalu suurt.
Tahtis mind vist kõigest säästa,
pimestas meid armastus suur.
Siiski loodan armsa tulemisse
ei mu süda jäta teda unarusse.
Ükskord koidab ilus päev
ja taas me ühenda .....