Sõnale pimedas. leiti 6 luuletust
Rahutus hinges
Terve öö ma magada ei saanud,
sest taevas nuttis sorinal.
Muidu ikka magama olen jäänud,
oma mõtete norinal.
Tuul see raputas aknaluuki
ja tihkus nutta öös pimedas.
Suvi on nüüd ära läinud
või hoopistükkis otsa saand.
Tõstan pilgu aknale viivuks,
silm midagi ei seleta.
Ega tuulgi kelleltki aru pärind või küsind,
mis on kaunist suvest saand.
Ma ei teadnud midagi
Ma ei teadnudki midagi,
ma tunnistan ausalt ja siiralt,
teised teadsid ja teised olid lummatud,
mina mitte,
see oli hästi peidetud varandus ja saladus,
mida hoida aastaid ja mida kaanega kirstugi kaasa võtta
ja ka siis, tekiks küsitlus, kas tõesti?
Sest see ei tundnud reaalne, sest te ei andnud alust?
Kas asi oli ainult ainetes või
oskustes peita kõige väiksemaid nüansse,
oskus olla märkamatu ja tegutseda nii,
et keegi ei näe...
Pimedas.
Salaja.
Ära pööra palun hauas ringi.
Oota veel.
Võta vastu.
Tunneta.
Kõik on muutlik.
Sa oled perfektne
Suur aitäh sulle,
et lihtsalt oled olemas,
ära pööra selga mulle,
ma ei taha olla pimedas.
Ma tahaks sulle anda kõik
aga see on kahjuks võimatu,
sest sina oledki minu "kõik"
su iseloom on uskumatu
su välimus on ületamatu
sinusse armumine on efektne,
Sa oled tõesti perfektne.
Keegi ei saa olla perfektne?
Perfektsus on kõigile erinev
see pole pärinev.
See lause peaks kõlama nii.
Igaühele on keegi perfektne,
sa lihtsalt pead jõudma temani.
Aga mul läks hoopis paremini,
sest sina jõudsid minuni.
Ma tõesti olen tänulik sinule,
et oled olemas min .....