Sõnale pimedus leiti 290 luuletust (top)
Olemine
Ma mõtlen ja olen olemas,
Hetk minevikku mind paiskab –
Mis olnud on ja mis tulemas,
Aeg armutult elu mul raiskab.
On rõõme mul olnud ja muresid.
Arm sasinud on minu südant.
Tundnud pimedust, säravaid tulesid…
Vaikus pikalt mu päevi on tüütand.
Veel ootan ma künkale ronimist,
Mäe tippudeks aega ei jagu.
Siiski õnne loota ju tohin vist,
et täita eneses haavatud pragu.
Sügis tasapisi läheb
Sügis tasapisi läheb
oksal vares kraaksatab
Puudelt ammu langend lehed
orav käbi nagistab
Samblasülle jäänud seeni
jäänud pohli punavaid
Igal pool on sügisjälgi
neis peidus mõtted sügaval
Sügis tasapisi läheb
mulgi tuleb harjuda
Hinges pimedust on vähem
mulle meeldib tali ka,
siis valgust hinges küllaga!
Salajased silmad
Salajased silmad,
säravad pimeduses.
Kollamustad juuksed
lehvivad tuultes
Lahkus sul piiritu,
sõpru sul häid,
pole Sa jõuetu.
Nüüd kaitseväes käid.
Mina nüüd igatsen
ja armastust tunnen.
Sinust vaid mõtlen
ja huumorit õhkan.
Tunded kasvavad
ja sees tajun soojust.
Teised vaid aimavad,
Sina jahid helgust.
It was dark
One day i woke up,
it was cold and it was dark.
Where's sunshine?
Where are all the flowers?
What happened?
Im so weak,
where are all my powers?
I felt so sick,
i felt so bad.
I was so scared,
and everything got bad.
I finally found you,
but you were mad.
You told me that it's my fault,
you told that it was me
who made the world so dark...
Tae Kwon Jõuluvana
Jõlumees on purjakil munanukust jälle...
mis alati juhtub sel korral aastas
kõik tüütu, väsitav ja nõrk talle
sittapidi tööd üha rohkem eesotsas;
ning nii ta on saani asemel teel
oma lossi poole kaineneda
huuli limpsab ta keel
ja ta naine vajab kepitada;
ei ole ei Jeesus, ega kirik
pühade aja tähtsaim punkt
on vaid jõuluvana, nii ütleb ürik
ja selleks töötabki ta instinkt;
ent mitte on ta minekul tööle
päkapikud, pähklipurejad ja piparkoogid
jõuluvana suhtumine ei meeldi neile
panid seega kokku mõtete ringid;
ja otsustasid jõuluvana peatada
leev .....
EMA
Ema, kevad on möödunud ruttu
ja suvigi takkatippu.
Ilusat aega kevades ja suves on olnud,
minu hinge kurb sügis on tulnud.
Ema, sügis on iseenesest ilus,
kuid sügiseti kõige rohkem
puudust tunnen Sinust.
Siis lühemad on päevad ja pikad on ööd,
süda igatseb ja hing sees pilli vaid lööb.
Ema, vahest võiksid siin ju olla,
mina Sinu juures, pea toetamas õlga.
Ema, ilus kuupaiste oli,
tähed sirasid öös,
üks täht eredamalt paistis
ja pimedust ei olnudki sel ööl.
Ema, täna tuli esimene lumi,
suurt rõõmu selles oli!
Peagi jõuavad jõulud lähemale,
ema kalli .....
veebruar
sõbrad ära lähevad
su elust tasahilju
kui uksi paugutaks
vähemalt
kui öelda saaks endale
mingu
kes enam sult küsib
kui pime saab otsa
ronka raoga kohtad
millal peame valguse pühi
kui hoiduda oskaks
nüüd minemast raagu
eksides mure otsa
taluda ta naabrust
*
hingki on lind
mis lendleb aja kohal
ta tõusmisest
laskumisest
kaeblemisest
hõiskamisest
vahel veres on kohin
salasosin
*
hing ära end kui lööb
vastu sõnade vahedaid servi
pageb pimedusse rõõm
hetkete hõõg
kõrvetab valusalt sõrmi
vastu kohisevat elu
toeta .....
Teadmatus
TAAS ISTUN PIMEDUSES, MÕTLEN AINULT SULLE
SUUR LOOTUS ÜMBRITSEMAS MIND
ON HINGEPÕHJAS SOOV, ET KORD SA KUULUD MULLE
JA AVALIKULT ARMASTAKSIN SIND
KUID SINA OMA MÕTTELENDU HOIAD KIIVALT VAOS
JA SÕNADESSE SA NEID KA EI SEA
NII OOTAN SIND JA TEADMATA, MIS KAOS
MIND LÕPUKS TABAB - ON SEE HALB VÕI HEA
Valgus
Kas tõesti sulab lumi ära,
imbub maapõuesse?
Kas tõesti valgus kaob ära,
annab pimedusele järele?
Usun ikka jõuludesse valgetesse,
valge kuu paistesse.
Lumes tuiskavaid saane tahaks näha,
olla jõulusära valguses.
Usk ja rõõm toovad lume tagasi
ei siis valgus kustu iialgi.
Meeled ja mõtted kõik on põnevil,
valguskiir paistab silma ometi.
maal kui voolu pole
kuskilt aastate korra alt
tuleb meelde
kuidas vanaema
õlilambil tahi keeras
väikseks puhus
lambi kustu
öö ja pimedus tuleksid
tuppa lapse silmas kestaks
magus uni hommikuni
ega ma hästi siis aru ei saanud
taht alles suitses kust tuli
äkki tuppa pimedus
aastaid võttis enne kui mõistsid
see pole midagi muud
kui üksnes valguse puudumine
Meri on leinas
Külm pilkane pimedus hiilib mööda mereranda,
justkui otsiks kedagi või midagi-.
Meri mustjaid laineid tasa loksutab,
rannaribalt kustutab.
Valged kajakad kisades leinavad,
õige madalale mere kohale laskuvad.
Soolased pisarad mere sülle kukuvad,
kuulda on, kuis merelained tasa nutavad.
Täna leinas on võimas ja püha meri,
mere hinges miskit suri.
Kuid laulumemme laulud merest jäävad elama
ja merelainetele igaveseks loksuma.
Suhete puhastus
Sinna kus ma valgun,
Sinna kus saab valgus,
Sealt saab mõte algust.
Pole mul all jalgu,
Mis mind siia punkti kandnud. Mõtted on nii uued et mõnikord tardun.
Kas sa pead minuga sammu?
Sest ammu,
Pole mul olnud sellist rammu,
Et öelda vähkkasvajatele Ei,
Ja lasknud jalga.
Liiga pikalt olen lasknud pimedusel sisse voolata,
Olen olnud näljas hingesoojust joomata,
Südamekambrid soojata.
Kuid nüüd on sellel lõpp.
Et lõpetada õudu.
Kasvatan jõudu,
mida ennem pole endalt nõudnud. Senikaua kuni tasapisi,
Olen enda südamesse jõudnud.