Sõnale pimedus leiti 291 luuletust
Must öö
Must öö ulus ja ulgus
nagu näljane hunt
keset sumedat metsa,
vinge tuul raius kuusikus puid,
taevalaotuses pikne käratas,
löögiks punane nool.
Mustad pilved ühte heitsid,
salasepitsuse moel,
kuu julges piiluda,
tähed kaissu haaras,
kogu taevas mürises ja paukus,
sadas musta öösse maha.
Ükspimedus ja olendid
Iga kord kui avan akna,
et süüdata sigarett,
avan ka akna nendele olenditele mu peas,
keda päev läbi seal ohjes olen hoidnud.
Nad sosistavad mulle sõnu,
kõditavad jalataldu,
painutavad mõttevoogu
meelitavad raisad
Meelitavalt kutsub mind ka maapind,
olendid ainad õhutavad takka:
“Hüppa! Hüppa!
Kalluta end veidi veel,
siis oled sa üks lumega,
üks maaga,
üks pimedusega -
ükspimedus.
Hüppa!
Hüppa, ükspimedus, hüppa!”
Kuid miks ma seda siis ei tee?
On kuskil kübeke lootust?
Lootust, et teed käänduvad,
sõnad väänduvad,
et normaalsus pahupid .....
Pimeduses kaovad seinad
Ma tõmban juhtmed seinast
ja mattun pimedusse
kuid vaim on erk ja reibas
see maailmaga pidetus ei
sega sisemise säde süttimist
Pimeduses kaovad seinad
saabub näiline vabadus mis
peidab ära vead ja peidab leinad
nii välise ma hetkeks endast heidan
Oh oleks nii et hommikused kajakate hääled
ei iial päikest taevasse ei heiskaks
Kui kord sellest piiritlevast valgusest vaid pääseks
oleks enam tõenäosust et iseendid leitaks
Öölased
Ööd pilkaselt pimedad
pilkavad öiselt pimedalt
Pilkavad pimedalt armunuid
eest pilkude öösse pagevaid
Kui öölased päeva aaks
varju nad varjuvad
Ööbiku kombel ööst öösse
nad karjuvad
Ajuraas öhe on kadund
Nad harjuvad
harjuvad harjuvad harjuvad
harjuvad paljuga
lainete mässu ja nälja
ja pimedalt pilkava väljaga
Näe öökulli pilguga sääl
kalju pääl vilguvad
vilguvad
vilguvad
alla
siis
tilguvad
tilk
tilk
Armastuse ime
Üks armastus tuleb... ja möödub.
Liigagi lähedalt.
Jätab su meelde ja hinge
lootuse vähemalt.
Teine armastus tuleb... ja mõjub,
paneb soonedki tuikama.
Pöörab maailma õigetpidi,
aga süda jääb huikama.
Kolmas armastus tuleb - ja jääb.
Kuni asi või olu muutub.
Samastub öö ja päev...
Tema su elujoont puutub.
Neljas armastus tuleb - ja on,
olgu valgus või pime.
Tema vabalt võib tulla ja minna...
See armastus
ongi ime.
/Mari*Uri/
Nii üksinda
Nii üksinda me kulgeme siin tühjas maailmas,
lehed puudelt on kadunud ja ainus tõeline läks.
Olen loobunud endale valesid maalimast,
sest valus tõde on parem, kui enesepeks.
Teeb silmadki kaunimaks neist voolav vesi,
siis ma unustan ära sinu käed minu pihal.
Saan ju aru, et enam edasi kahekesi
minna ei saa, meid vaid kannustab iha.
Selle öö jätan tühjalt varjudesse lebama,
et enam ei meenutaks pimedus sind.
katan valusad haavad omaenese kehaga,
mis ükskõiksusega minu südame lõid.
Siis kulgengi selles tühjas maailmas üksi,
vaatan üksinda päikesetõusu ja eh .....
Kaootiline ilu
See on nii ilus - lehed lasevad
end lihtsalt tuulel kanda.
Autod kihutavad -
koguaeg on neil kiire -
lompidest läbi
ja see vesi sõidab
nendega kaasa,
lendab igale poole
ja sahiseb rataste all.
Õhtu on pime ja ainult
kollaselt vilkuvad foorid
valgustavad seda
kaootilist kulgemist.
Keegi ei märka seda ilu.
Ilu varjatud kujul.
Ainult tumedasse riietatud
tanksaabastes neiu,
kes seest küll ainult
säravamaks muutub.
Põgenemine
Ta sülitas vaid päri tuult,
Pärineks ta justkui kuult.
Ei takistanud teda tuul ega vihm,
Ei hoidnud teda kinni kett või rihm.
Rebis end vabaks ja kadus,
Ettejääjad jalge alla ladus.
Ronis üles künkast ja mäest,
Oma rada rajas kõigest väest.
Toosude külge jäi vaid tolm,
See juhtus öösel kell kolm.
Kui kadus ta pimedusse,
Ta tee mattus saladusse.
Sügisnukrus
Ma suudlen su teravaid okkaid ja närbunud õisi.
Vihmapisarad pühin su kuivanud lehtede pealt.
Oleks mustavad silmad ja ta piiritu võim siin.
Talle kingiksin tagasi varemed, et ta siis teaks.
Minust saanud on jälle mu mustade ihade ori.
Südant mul kõrvetab tuline hukutav leek.
Jälg enesekindlusest vaid külm, üksik vari.
Ta silmade tuligi enam ei näita mul teed.
On kuivanud rooside õied mu akende all.
Okkad mu hinges ja nukrus on südames.
Verised kriimud mu kätel ja põrandal.
Mitte keegi ei hooli, et nutan ja igatsen.
Kui seegi päev tühjalt taas veerenud öösse. .....
meelmäng
mis edasi
kui vaatad tagasi
kui polnud kõhtu veel
ja kiilaspead
kui polnud mõtteid
arglikke
võltsvagasid
ei teadmisi
mis nüüdseks tead
kui kustutad
kõik küünlad õhtu eel
et näha pimedust
mis põletab
süütab tuletõkkeid
musta ratsu teel
kes üht-teist
siiski
kehas mäletab
käib stardipauk
sa valmilt teiste seas
kel meeles ainult
sõit
ja võit
jääb märkamata
lekkiv hingeauk
sest veri tuksub
ainult peas
sait vaadatud
saab tühjus koha
no ära imesta
tribüüni esireas
ei tõuse tuhast enam
ükski toll
mis teha peremees
seks mängud p .....
Kärbsed
Kustutan tule, lambipirnis hõõgub
miski oranžikalt ja kustub.
Siin pimedas toas tunnen end löödult,
lendab kärbes aknaklaasi vastu.
Ma ei küsi, kas ta sai haiget,
sest peagi uuesti ta seda teeb.
Me, inimvared kõik igatsusest haiged
ja mõte sellest meid haigemaks veel teeb.
Me nagu kari kärbseid lendame
ja lööme end vastu teiste laotud seinu.
Ja mitte ainu - korduvalt leiame
end läbi elamas kord tuntud leinu.
Me sumiseda terve öö pimedas toas
ülimalt valjusti võime
mõistmata, kui naeruväärne olla saab,
teha end kuuldavaks püüe.
Kedagi ei huv .....
suutepunkt
tahutud tääkide poole
jalutab kes
südame sulatet loomet
valutab kes
pimedust valgesse
jälle ja jälle
talutab kes
kummuli maas kui
kummuli maas
on hing
lähemaks taas
saab pöörleva pisara
ring
ning
eitusest jaa ja
jaatusest võibolla
või
puute punktist
saab küsimärk
kes sellise maailma
lõi
Sanya
Depressioon
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
too küllastatud värvidega,
mina aga värviõõnestaja.
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
alles jättes värvitu,
olen suurim õelutseja.
Kõik elab, mina olen,
olen eluta elujoonistaja,
jätkan, kuniks värvipimedus
võtnud viimsegi kurvastaja.