Sõnale pimedus leiti 290 luuletust
It was dark
One day i woke up,
it was cold and it was dark.
Where's sunshine?
Where are all the flowers?
What happened?
Im so weak,
where are all my powers?
I felt so sick,
i felt so bad.
I was so scared,
and everything got bad.
I finally found you,
but you were mad.
You told me that it's my fault,
you told that it was me
who made the world so dark...
unistuste isa
isa
oled kui kuu
mis peegeldab päikest
kuigi on pime
oled kui puu
mis kätel kannab
suurt ja väikest
hoiab oma ja võõrast
tundmata nime
sa oled kui kalju
mis kaugelt paistab
nii vägev ja võimas
kuid lähedalt
armas
ja justnagu tuul
mis hoolega pühib kõik lehed
sügisekuul -
kojamees varmas
isa
tänan - tänan ning
palun sind täna
hoia end
kuni saan suureks
siis olla võid lisaks
kui vanem
mu vend
Sanya
Hinge tõmme
Hingetõmbamisega
paremaks kõik teed,
vulkaanipursked peatad,
aktiveerid veed…
Rattasõidul rummud
jooksvalt trimmi pumpad,
kergel põdrasammul
elust läbi sumpad...
Lepatriinud lehekõrtel
ülespoole aitad,
pimedusse eksinutel
selge raja näitad…
Kust sa tulid?
Ma ei tea…
Aga ükskord sinna
tahaks mängu lõppedes
sinuga koos minna.
/Mari*Uri/
Une-eelne
Hilise õhtutunni
Õrnad härmalõngad
Usinalt koovad
Hahkjat hämaruskangast
Ämblikuvõrkude nõtkuses
Heliseb läheneva öö
Sammudekõla
Aina lähemale ja lähemale
Hõljuvad pimeduse saadikud
Sõnatult lahkuvad
Argsel tantsusammul
Üksikud hilised valgusejoad
Oma igivana mängu
Hääletud varjud mängivad
Sajanditepikkune hõng
Ääretusse laotusevaipa
Tikib tähtedemustrit
Salapärane naeratus suul
Kauge lähedane kuu
Öökroon
Tuuleiil unenägusid laiali kannab
Suiguvad unne
Maarjahein timut ja kurekell
Sõnatu udu embusse haarab
Magava jõe ja ta kõrkjad
Öö .....
Uppunud pisaratemerre
Olen langenud pimedasse lõksu -
Auku, mis kaevatud SINU poolt…
Igaveseks kinnisesse ringi
Su tehtud ahastus mu vaikselt üles poob…
Igatsedes su häält ja puudutust
Istun pimedas, kaelas okastraadist kee…
Mille eest?...
Selle eest, et ootasin sult armastust…
Nüüd olen kaelani valu sees…
Räsituna põlvitan nõeltel,
Silmad nutust on kildudeks löödud…
Tunnen, justkui oleksin kuumadel sütel
Mu süda on tükkhaaval ribadeks rebitud…
Olen uppunud pisaratemerre
See on valus, kuid sinuta ma enam ei saa…
Kuid iga kord, kui sind näha tahan,
Lööd mu süd .....
Kuu
Paiste valgus
Külmetab hinge
Köige algus
Viinud körgustesse pinge
Algab sost elu
Kui ka surm
Oh seda melu
Mis pimeduse hurm
So paistes
Ergastub libahunt
So kaitses
See Vana-Tont
Kandes inimnahka...
Projeksioon mis kole
Oh... Vere ihka
Hirm mis tore
Viirastub vari
Koletuslik see
Sarviliste kari
Sinna leidnud ons tee
Sinavas valguses
Summutab meeli
Pimeduse hölmuses
Kölamas nöiakeeli
Raagustunud puud
Laulavad kooris
Ragisevad luud
Mustavas udulooris
Taas naeratab to
Irvega röugeil löustal
Ilmutuslik koljuluu
Tumeneva lootuse taustal!
Ühel hetkel ma tunnen jälle!
Kaugus- on masendav ja alati olemas.
Teadmatus- vihkamise alus.
Väärtusetus- tundmiseks iga sekund.
Unustamatus- möödumatu minevik.
Pettumus- tonnine raskus me hingel.
Valu- täitmas me südant ja mõistust.
Kurbus- kõige eelneva põhjus.
Tühjus- kui me vahel ei tunne.
Igatsus- konkureerib pettumusega.
Mõttetus- algava päeva mõte.
Armastus- täitmaks meeletut tühjust.
Emotsioonitus- algava depreka tunnus.
Mõõtmatus- kellegile ei anta ju rohkem.
Pimedus- tuleviku ootus.
Soojus- jäine sulatus.
Hingetus- kildudeks purunenud maailm.
Armastamatus- kui ma tunnen jälle! .....
Kevad
Mööda saab taas pimeduse aeg
saabub kevad koos päikesega taas
eks talv oli kõigile parasjagu vaev
päris kevad siis kui rohetab aas
ja lundki pole kuskil enam maas
rõõmu pakub sinilillede taevane ilu
mis sest kui väljas on vahest vilu
ahjus praadima ei pea me kilu
nüüd kevad on nii minu kui sinu.
Pimedusest koorub valgus
Sündida võib sädemest
suure sooja algus.
Pimeduse südamest
koorub kirgas valgus.
Need, kel osaks saanud rõõm,
teavad, mis on kurbus -
teenimatult kibe sõõm
laulma harjund kurgus.
Jahedas ja tohutus,
tundmatus maailmas
ringi liigub lohutus -
hoia teda silmas!
Ning kui oled väsinud
ega jaksa loota -
ära soovigi siis muud:
jõulupühi oota!
Igatsus
Südaöisest taevast on eemaldunud tähed ja valgus, kuhu on nad kadunud, kus on kõige uue algus?
Hall süngus ja rõhuvad varjud on pelk eelmäng, vaid prelüüd sellele, mille kadumist on kaua palunud valgus.
Vaikides üksinda pikalt pimeduses, on miski minust eemaldunud, aheldatud kui vangikongi, milleni ma ei küündi, milleni ei tungi.
Öine pimedus justkui surub mind alla, puudub see keegi, kes tajuks mu hinge, päästaks südame valla.
Vaid õrn, kaeblik, tuulest kantud sosin mind tagasi tõmbab, nagu ammune embus, mida meenutada veel jõuan.
Kui kaua kestab kellegi elu .....
Sõbrad
Kahekesi kõnnivad kodu poole sõbrad,
nendes on tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisevad juttu, kihistavad naerda,
hoiavad üksteisel käest kinni.
Kuri pimedus kinni püüdis armastuse,
täitis selle vihkamise ja tigedusega.
Juba lasi tüdruk poisi käe lahti,
oma silmarõõmu ja sõbra.
Kunagi ammu kõndisid kodu poole sõbrad,
neis oli tulvil rõõm ja vabadus.
Nad lobisesid juttu, kihistasid naerda,
päike ja soojus käsikäes.
(Gloria)