Sõnale pisar leiti 541 luuletust
Pisar
Pisar, olgu suur või väike,
tähendab nii palju,
luues silma eluläike
vaikse või siis valju.
Pisaras on palju tundeid,
hetki elulisi,
pisaras on peidus andeid,
aegu olulisi.
Pisar vahel leevendab,
vahel aitab palju,
silmapalgi kaunistab,
kui põhjuseks on nalju.
- Tarmo Selter -
2022
Suur sula
Lumehelves higistades
taevast alla langeb,
tugev tuul see vihistades
suunab teda hange,
kuhu järgi jäänud vaid
on mõned lumehelbed,
mis väikses hanges sulaks said
jääkristallist kergelt,
voolates siis mööda radu,
teid ja muruplatse,
lumehang kiirelt kadus,
sulal tulla laskem...
- Tarmo Selter -
2022
Muutustes
Sättides sammud päikesesse,
võid leida hoopiski kuu,
sirutades käe äikesesse,
võib tabada Sind tuul,
üllatades tugeva vihmaga,
või pehmete lumehelvestega,
raheteradega, karge külmaga,
tuua kõike, mida luua veel saab.
Kõik elus on muutumas hetkega,
ei Sina seda mõjutada saa,
püüa elada elu sellisena,
et järele jääks Sust´ vaid hea.
- Tarmo Selter -
2022
Unenäos
Mu unenäos hõljus üks luuletus,
mis oli nii imeline,
tahtsin seda luuletust endale
ja panna ta paberile.
Kuid ei saanud seda teha,
sest luuletus oli unenäo oma,
sestap' polnudki paberit ei pliiatsit
ja mälustki kustutati ära.
Ma päriselt puhkesin nutma,
nii kurb oli südamel,
et unele pidin luuletuse jätma,
mis elas mus sügaval sees.
Sõda
Sõda ei küsi vanust,
sugu ega midagi muud,
sõda vaid elatub valust,
järgi tast jäämas on luud.
Sõjast ei rahu saa iial
ükski hing, kes vaatab ja näeb,
mida põhjustab ego ja viha,
kuidas langevad elutult käed.
Sõda on sulgemas silmi
isadel, emadel, lastel,
nii palju on kadunud hingi,
rahu neil saada nüüd laske.
Vaadates taevaseid tähti
öises pimeduses tunnete najal,
ehk on hinged pidamas vahti
nende üle, keda armastamas.
- Tarmo Selter -
2022
Meie maailmad ...
Ümbritsev maailm , kõikjal meie - ees,
kõige lähim hingeline , asub sinu sees.
Meis igas erinev , kujutlus sest - ilmast,
keegi külmaks jäi, sul aga pisar silmast.
Virtuaalne täiuslik , peaaegu meil - see,
tõeline armastus südamed hõõguma lõi.
Soojendas ja rõõmustas õnne meile tõi,
põletas kui lõkendama , tüli puhus lee .
Oma lauluga , ebamaise iluga embad ,
kaunid luuleread , vastu minult saad.
Temast hoolid peagi tõe selgitad talle,
veadki armsad, tunduvad nüüd meile.
Hansi!!!
Kui armud ...
Ta tuleb siis kui enam sa ei oota,
taas seda rõõmu,valu,õnne loota.
Kannatad , siis tormiks - paisub,
või kergem , lainetus mis vaibub.
Armastus harva koosneb meest,
pigem muredest , pisara veest.
Vaid süda leiab ühe paljudest,
keda hing hoiab , võitle ta eest.
Loota , arm teis korraga loidab,
soovunelmaks , jääda võib see.
End tõesta õige selleks vali tee,
püsiv õnn , teie õuel nii koidab.
Hansi!!!
Kui ootad ...
Koju ootame sugulashingi, jõulupüha kaunimal päeval,
kui südamesooja valgus helgib kuusepuust ehitud seal.
Meenuvad ilmast lahkunud, ka noored kes otsingu teel.
rõõmupüha pisar laugel , kes tuleb need kuivatab veel.
Hingerahu ja armastust ....
Hansi!!!
Õrn lohutaja ...
On kurbus see , mis krampi kisub huuled,
siis valla - päästab , kuumad silmaveed.
Nüüd silmis sära sul , kui pärleis kaldal.
kus puudutamas hell , neid vette - vool.
Nuta , lahkub mure maailm sulle helgem,
sest pisaraid täis kurval , hinge - ruum.
Õrn lohutaja pisar , meis mitmes liigis,
meid säästma loodud, valust - südameis.
Hansi!!!