Sõnale pisarad leiti 199 luuletust
Pisarad
Liiga palju pisaraid
Tunnen, et läbun nendesse
Ei saa hingatagi
Teadmatagi, et need ei kuulu mulle
Ära nuta minuga kaasa
Mu palees toetavad mind mu inglid
Ja nende heasoovlik kogukond
Ma hoiatasin, et minu kaudu koged elu voolamas oma kehasse
Kes selle valutsükli nüüd lõpetab?
Mul on liiga palju reegleid.
Andesta, austa, armasta.
siis kui silmis sul pisarad
Siis kui silmis Sul pisarad
ning ma olen kutsutud ära
liialtki ootamatult vara
tuhmub eluküünla sära.
On aastaeg külm või soe
olgu mu voodi pehme
kiri taskus mille loed
kui on Su naeratus mu ehteks
langenud mu külma südame ette.
Kiri millesse jätnud kõik
mida vajad olles kurb
igaks eluetapiks lõik
mõtteline embus enne und.
Siis kui silmis Sul pisarad
ning ma olen läinud ära
läbi hommikuse päiksesara
olen jätnud enese Su päralt.
Pisarad udus
Kõndides mööda udust rada,
uludes nagu ketis peni.
Haiget südant ei paranda,
ükski hea sõna ega tegu.
Jäädes seisma puu varju,
kuuldes tema lehe sahinat.
Millest ta mõtleb?
Millised on tema tunded?
Pimedaks jäämas on taevas,
tekib paks unelmate udu,
kristall pisarad langemas mööda põski,
tahtmatu soov oleks uinuda uduloori.
Välja kiskuda valu,
rebida südamest killud.
Kõnnin edasi ja edasi,
kuni raugeb mu jõud.
Iga teine armastus
Olin õitsele puhkemise ootuses pung
Kirglik ootus päikse järele
Kiir kiire järel mähkis end mu ümber
Täies elujõus kostus mu hingelaul
Äkki
Südamest käis jõnks
Kukkus esimene õieleht
Nutsin lohutamatult
Ja vaikisin pea
Kui teine kukkus
Vaid üks pisar
Kolmanda viis tuul
Ei teadnud mida tunda
Vaikus vaid
Tuli neljandagi kord
Ja ma laulsin
Valust ja õnnest
Täpselt ei tea
Langes viies
Tuimus tardus mu näole
Vaikus taas
Närbus vars
Ja kõik kadus
Valu, õnn, igatsus- kõik
Tujudeküllane sügis
Kui nüüd salamisi mõelda,
siis võib täpselt seda öelda,
et sügisel on palju tujusid,
mis muudavad me elusid.
Sügis vahest jonni ajab,
paneb külmad tuuled lõõtsuma,
müristab ja välku taga ajab,
oma kangekaelsust püüab näidata.
Kui sügisel on lahke tuju,
kõik endast ära annab ta,
siis kostitamisel pole piire,
muudab rõõmsaks
nukra meele.
Tihti sügisel on endal nukker meel,
siis vihma kallab
ja tujul on pisarad sees,
nii tundlik on siis sügisel meel.
Las vihma ladistab
kõigis sügismeeltes,
siis puhtamaks saab hingki sees
ja rajatud saab päiks .....
Ukraina memmekene
Ukraina memmekene nutab,
hinges valu ja kurbus südames.
Kodu pole enam võtta,
kõik on pommitatud varemeiks.
Madal majakene oli,
remonditud sai kevadel.
Koduaias õitses suvi,
lokkas vili põldudel.
Memmekese armas taati
suri ära kurbusest.
Leina nüüd on mitut sorti,
valu suur on südames.
Memmekene taevast palub,
mis on alles jäänud veel.
Pilvel ingel istub, pasun
käes.
Pasun hõikab õige-varsti:
"Rahu tuleb maa- ja südame pääl'!
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
Elu võõras käes
Ma nutan suhteliselt harva
kord aastas paar
või paaris aastas kord
kuid juhtub vahel piisa poetan
see minu valu langev vähendus
on pisar mingi tähenduse karva
neil kõigil tähendus
klaaskumeraima pudeliku soetan
jah olen kange
mul mure harva väljapaistvalt langeb
niisama teinekord ka poetub rõõm
ma püüan tunded mured rõõmud kokku
klaaspeidikusse pakku
üks väike klaasis kätket lokslev sõõm
Mõnikord kui õhtuti on aega
kaen karikasse poolenisti täis
nii ilusad nii valusad ma õhkan
on olnud rõõmud kannatused mured
mu elu näitus
vaid loodan pudel ennemi .....
Tühi tuul
Tühi tuul ulub ja tallab
tühjal väljal
Alles siin õitses ja haljendas maa
Tühi tuul kolistab
koduõuel
Alles siin kostus kilked ja naer
Tühi tuul kiigub pihlaokstel
Alles siit pesast välja
lendas üks linnupaar
Tühi tuul vingub tahmasel
korstnal
Alles siin seisis üks kodumajake
Tühi tuul tõuseb tuhinal
lendu
Pisaraid jääb pillama
taevakaar
Vana mees istub pingil
Vana mees istub pingil
pühib silmist pisaraid
Ei tuule süü ole see,
et silm nõnda vesine
Südames ta nutab
nuuksugi ei tee
Hingest laseb lahti
kõik, mis haiget teeb
Võtab põuest foto
väriseval käel
Juba käes on õhtu
Samme seab uus päev
Pink on rohtu kasvand
koos mälestustega
Rohus mõned lilled
veel tuules õõtsuvad
