Sõnale pisarad leiti 245 luuletust (copied)
Mälestus
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Hing nii õrn ja õhuline
nüüd taevas rahu leiab hea
Valged pilved hajunesid
udupeened pisarad hõljusid
tasa maale langesid
Üks inglikene lendu tõusis
helisev muusika tiibades
Pisut maa peale maha jättis ....
Imeilus laulukõla
meil hingedes ja südames
Sünnipäev
Kallis sõber!
Soovin Sulle südamesse päikesesära
ja tulikuuma armastust!
Oled minu vastu olnud alati kena,
sõbralik, hoolitsev ja truu.
Täna kõik lilled õitsegu Sulle,
sel kaunil lahkel suvekuul!
Las kurvad pisarad voolaku merre,
et paistaks alati särav naeratus suul!
Sünnipäevaks palju õnne,
soovib Sulle üks sõbrake truu
Armastus
Miks Su pilk on täna nukker?
Miks süda nõnda kurvastab?
Miks Su pisarad nii rasked?
Millist mure kannavad?
Kas Sa rääkida mul tahad,
oma südant avada?
Olen siin ja Sinu päralt,
usu mind ja usalda.
Lase tasakesi sõnad,
oma huulil liikuma.
Ütle välja kõik, mis tahad,
ka sõnad,mis hingel valusad,
muidu koormaks südamel nad.
Koos on kannatada kergem-
Sa mu südame teine pool!
Lõimun tihedalt Su ümber,
armastus meid hoiab koos.
Armastus südames
Armastus on suur tunnete keeris südames
Armastus on põletav leek südame peal
Armastus on kuumad pisarad põskedel
Armastus on liblikate mäng südame peal
Armastus on lõõmava päike taevas
Armastus on öötähti pillav kuu
Armastus on piinavad südametuksed
Armastus on mahlast nõretav puu
Armastus on elu igavene osa
Armastus meid hoiabki elus ju.
Talv
Kui talv tuleb meile, siis säravad tulid,
ja päikese käes sädeleb lumi,
loodus on tardunud, oodates imet,
metsas ei kuulnud loomi ja linde…
Kõik vaikne… kuulda vaid tuiskute ulgu,
nad räägivad mulle kaunist lugu…
Sel ajal võib ärgata nõiduslik jõud,
mis kütkestab pilku ja iluga võlub ...
Talv, nagu ingel, on säravas riides,
ja lume valgedus on ümberringi!
Valged on linnad, põllud ning laaned...
helged ka unelmad ja mõttekaared…
Siin lumemetsas nauding elab,
ja talv minu saatusse suurt õnne põimib.
Siit leidsin ma muusat, innustust, ilu,
Südam .....
EMA
Emal on säravad silmad
Emal on naeratav suu
Emal on habras hing ja süda
Ema on andestav ja truu
Ema on kui soe päikese süda
Ema on kui öös särav kuu
Ema süda on kui õrnalt paotuv lillenupp
Ema on kui linnu nokatäis laulu-imelist
Ema hing on suuremeelne ja lahke,
kõik hea ja halva ajab joonde.
Emas on valu-ja õnnepisarad
Ema süda on suur ja andestav
Ema on kui taevane õnnistus
Ema rind on kui rahupaik,
kus tühjaks nutta end võid.
Ema rind on kui varjupaik,
mis turvatunnet on täis.
Ema rind ja tuksuv süda,
nii hea, kui tunda saad kõike seda.
vanaemale
Vanaema tehtud pannkookide lõhn
purgis moos ja kannus värske piim
tema armastusega saab täis kõht
ning mured soe hääl südamelt viib.
Juuksed on elutarkusest hallid
seda on edasi jaganud ta mulle
mälestused loodud nõnda kallid
panevad mõtlema igatsusega Sulle.
Kulla memm ära ole siis kurb
kui miskit teeb hinges valu
Kulla memm kui ei tule und
siis abi läbi palve palu.
Tunned et rääkida on vaja
helista mõtlemata ruttu
luban leida alati aja
kuulata kuni jääd tuttu.
Pisarad silmist Sul kustutan
tagasi toon rõõmsa tuju päike
ei seda eal ma kuna .....
Head sõnad
Head sõnad on kui magusad maasikad,
millel tuhksuhkur peal.
Head sõnad on kui soe päiksekiir,
mis soojust hoiab südame peal.
Head sõnad on kui suured õnnepisarad,
mis vabalt põsilt alla voolavad.
Head sõnad on kui tugev tahtejõud,
mis meeli liigutab.
Head sõnad ei ole ilmast kadunud veel.
Lase lahti head sõnad enda seest
ja sa tunned, kuidas rõõm hakkab voolama sinusse endasse,
ning suur tahe tuleb peale,
jagada seda ka teistele.
Head sõnad on kui magusad maasikad,
millel tuhksuhkur peal.
Iga teine armastus
Olin õitsele puhkemise ootuses pung
Kirglik ootus päikse järele
Kiir kiire järel mähkis end mu ümber
Täies elujõus kostus mu hingelaul
Äkki
Südamest käis jõnks
Kukkus esimene õieleht
Nutsin lohutamatult
Ja vaikisin pea
Kui teine kukkus
Vaid üks pisar
Kolmanda viis tuul
Ei teadnud mida tunda
Vaikus vaid
Tuli neljandagi kord
Ja ma laulsin
Valust ja õnnest
Täpselt ei tea
Langes viies
Tuimus tardus mu näole
Vaikus taas
Närbus vars
Ja kõik kadus
Valu, õnn, igatsus- kõik
Vabandust
Kas suudad mulle andeks anda,
kui haiget tegin Sul?
Kuis jaksad seda valu kanda?
Kõik andeks anna mul'.
Ma põlvili Su ette langen,
mul süümepiin on suur.
Ja süda lõhkeb juba ette,
sest valukookoorem suur.
Kas võiksin Sulle lilli tuua,
õisi ilusaid?
Kord mu õienupukene olid,
süda, süütuke.
Las ma Sinu põsilt pühin
kuumad pisarad.
Las ma Sinu juukseid sasin
tuulesahinal.
Kuu, kui kukub öösse,
mulle andesta.
Pimeduse varju ise,
vajun häbiga.
Sind Surmani
Sind surmani küll tahan
ma kalliks pidada,
mu õitsev Eesti rada,
mu lehkav isamaa!
Mu Eesti vainud, jõed
ja minu emakeel,
teid kõrgeks kiita tahan
ma surmatunnil veel!
Kuis, maa, nii hellast kannad
su lapsi käte peal,
neil annad leiba, katet
ja viimast aset veel!
Tõest’, armsam on mul hinga
su põues, Maarjamaa,
kui võõral piiril õnnes
ja aus elada!
Kuis on su pojad vagad,
nii vaprad, tugevad!
Su tütred, nagu lilled
nad õitsvad nägusad!
Ja sinu tuul ja päike
sind õitsel hoiavad,
ja kõrge kotka tiivad
kuis hellast katavad!
Ja tihti siiski leian
su .....
...
Ühel varajasel hommikutunnil,
kui taevas veel helendas kuu,
lahkusid siit elust-
tahtmata, kuid haiguse sunnil.
Soovin Sul kogu rahu sel teel
kuid hüvastijätuks ei paota suud.
Valust ei jäänud keegi meist ilma,
seda teed enamus on käinud.
Vaatan Su pilti, pisarad silmas,
Kas tõesti igaveseks oled Sa läinud?
Kaotusvalu murrab ka tugeva,
teadsin, kui hoidsin Su kätt nii õrna.
Su lahkumine jättis haava nii sügava,
sest ma, Sa tead, kaotasin oma sõbra.
Maivis L.
Miks?
Miks vahel on tunne, et enam ei jaksa?
Miks inimese moodi mõelda ma ei oska?
Miks vahel teeb haiget mõni tühine sõna?
Miks homne ei võiks juba saabuda täna?
Miks und näha kergem, kui eksisteerida ilmsi?
Miks rõõmu ei saa tunda, kui süda on kinni?
Miks komistades püsti jääda nii raske?
Miks mõnikord purjus ka täiesti karske?
Miks pisarad vahel nii kibeda maiguga?
Miks päike ei saabugi alati koiduga?
Miks üksindus alati üksinda liigub?
Miks elu kui laev laintepeal kiigub?
Miks küsimusi vahel nii palju mul tekib?
Miks kurbus nii tihti peale mul tükib?
Miks .....
Kurbus
Miks lasen kurba muusikat oma südamesse,
meelega,
kuigi tean, et süda kurvastusest võib lõhkeda,
aga ma kuulan ja piinan oma südant edasi,
mul hea on sedasi.
Tunnen, kuidas südames voolavad veed,
otsides väljapääsu teed.
Nutan enese sisse,
otse oma südamesse,
hoian pisaraid tagasi,
vahest parem on sedasi.
Imeline advent
Mis imelik tunne on südamel,
hing sellest rahu saab.
Valu hakkab vaikselt taanduma,
milline rõõm on südame peal!
Advendiaeg ongi ju selline,
mis rahu toob hinge peal....
Advendiaeg liidab südamed,
kuivatab pisarad põse pealt,
toob armastust hella ja head.
Kui hing on kurb
Kui hing on kurb
ja raskus rõhub rinda.
Kui süda nutab, valus kannatab,
siis räägi oma mured välja,
kasvõi pooled oma südames.
Usu, kergem on siis olla,
vähem haiget endale sa teed.
Las pisarad jooksevad põskepidi alla,
nad valu viivad sinu seest.
Kahekesi nuttagi on kergem,
kui nutt tuleb õilsast südamest,
Küll süda tunneb ära selle õige,
kel' sinu mure ei jookse maha mööda külge.