Sõnale plika leiti 42 luuletust
Kadunud sõprus
Kaks plikatirtsu blond, satään
kui ühe oksa õunad
on kõikjal ainult käsikäes
nii siduv sõprus nõuab.
Kuid nad ei märka kassi musta,
kes silkab nende vahelt läbi.
Ja reedab sõpra sõber ustav
eas mil ei tunta häbi.
Saab väiksest kriimust sügav haav,
mis valutab ja voolab verd.
On kahe neiu vahel kraav,
mis põlgusega täidab end.
Ühest rõõmust kaks vihkamist sai,
kokku kasvand hingedest kaks.
Igast tülist veel suurem valu jäi
kaotusvalus suureks sai laps.
Siis ühel päeval, kui ei osandki loota
ulatas teine teisele käe.
Seda hetke kumbki .....
Sünnipäevaluuletus tüdrukule
Sa olid pisikene armas plika,
kel päiksetäpid põskedel reas.
Sul mõni hammas suust puudu oli ikka
ja valendavad patsijupid peas.
Sa märkasid kõike, milles peitus ilu,
ka põllulillele sa tahtsid teha pai.
Nii õrnalt üle samblatuti silud
ja imestad, kust lepatriinu täpid sai.
Mis sest, et lapsepõlv on jäänud selja taha,
mis sest, et rohtu kasvand liivakast.
Sa ikka julgelt hoia õnnepäikest süles,
et möödunud mängud jääksid mängumaaks.
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
Plikana
Sa puhtevalgusena
mu päeva tulid
kui juuni valge
õites palav juuli
pilk kaua otsis
poiste seast
Su silmi huuli
neid hetki palju oli kuumi
kus patja nutsin
et suu Sind suudlemata
jätta suutis
öö piinaks muutis
Sa vahel nüüdki
päeva valgusena tuled
kus kestab edasi
me igavene suvi
haiget tegev juuni
Näitusel
Tüdruk maalil
Su plikaohtu kael
keha käed korraga
on akna laual
kleidist paljad
kohmetun pöörata
siiski ära ei taha nägu
kus ilu alles muutub haljaks
õiena avaneb
sealpool klaasi hämarus
linna õhtune kuma
hetk kähardub
õhetades punab
ära lähen
ütlemata jätan
mis kõik Sul alles ees
kui ühel päeval uksel seisab
armsamana üks mees
kui öise tähe
kui öise tähe
kauge valgus Su arm
mu põske äkki puutus
ta jahe suudlus
meelt hämmastas
et verel unund polnud
kord ärgand truudus
ehk teiseski ilmas
alles me arm
me hinge puhtus
Su plikalik sarm
see ajas ei haihtu
olematuks muutu
mis siis mind
enam ehk hulluks
ei aja Su suu kuum
eha valus juus
vabandust, veel mõni rida lisaks
jah haiget olen teinud
armsamaile
kasvagu hetkile neile
peale kalmu rohi
see olnuks kui alles eile
verel meeles veel valu kohin
silmaveega kui seda
olematuks pesta tohiks
voolaks uuesti me soontes
Sul plika- mul poisiea
puhtus helgus
hing sellest üleni
meil uuesti helluks
oh, jumal
Lillele
kaua võtab aega
väga kaua
enne kui pilvel lased olla pilv
lillel lill mäel mägi jõel jõgi
põllul põld metsal mets
kärbsel kärbes rohul rohi
muutub suureks sinu jaoks
nende omailm
peatub sellel rahus silm
vaatamas neist enam väsi
vaim nende olemist
puutuda käsi
*
tsüklist „Poisiiga“
mu arm
me hinged kaua
on vaikinud
las nad nüüd öö läbi
ahnelt räägivad
janustena oma keeles
kuldseks säratavad
meeled kuni valgus
meid sellest äratab
saadab päeva teele
*
oh jumal kuidas
mu poisiea
hommikute värs .....
tänus emale
kui oma plikaohtu emaga
koos saaksin veel põlvitada
sulgunud õitega ülastega õhtu ees
heledas aprillis
rõõm silmis
hetki lahti sõrmitseda
helde olemise seest
tundes koosneme mõlemad
kõiksuse vaikusest
lumede sulaveest
me meeli nilpsab mais
toomingate valge leek
suus sõnu söestab vahel
valus emakeel
saanud saatuseks mõlemal
elus kannatada üksteise eest
unetus
sääl kuskil Su plikaohtu
kõhnad armsad õlad
pelglik suu
oh jumal kui puhtad
sõnad läbi kleidi
keha hõõguvkuum
ära küsi miks kokku said
Su arm
mu poisiea arutu süda
me vere ootus suur
hinged ahnelt otsisid
üksteise suud
jah hetk täis saab hellust õrnust
keel kogemata kui suus
puudutab Su nime
kui oleks me armastus
alanud otsast ise
arglik uus
Su plikaohtu armsad õlad
õunarinnad
oh jumal kui puhtad sõnad
me palavikus hing ja suu
tsüklist "Poisiiga"
