Inimesi huvitab grillimarinaad, teisi jälle igavene pooside paraad... Mina ise olen aga hoopis isutu, vormivaba-vallaline, täitsa sisutu. /Mari*Uri/
Päike oma kuldseid kiiri kallab, kevad juba kõikjal maad tallab, hiirekõrvul kikitavad pungad puul ja põõsal. Kevad meie keskel, meile hoogu annab, armastust ja ilu südameisse kannab.
Vaata kuidas linnuke nokib põõsast marju, justkui kardaks veidike, äkki ära külmub. Kurb on linnul lauluke, kui tal pole toitu, noka vahel marjake, mis on linnul' hoitud.
Näha nüüd aias lahti kubuvits ja roosipõõsas meel on nii maias peenar magusalt hoovis lõhnas; ning ka iiris oma õie avanud taime ilu ligemale tiris tõeline suvi alanud
Sireli,Sireli tsirr,tsirr, tsirr põõsast välja lendas lind pessa munad jäid tal maha Kuhu lendas linnuema?
Ütlemisi mitut sorti kaelakuti koos tulevad ja soi-a-tavad või see on vaid poos. Mööduvad ja paisub jälle jutuvada hooks kui ei laguneks vaid maailm sellepärast koost.
katame ihu valge pitsiga, käitume vastavalt ootustele paljastades hõbedase hambarea et ei saadaks aru, kuidas elu on vägisi võtnud, nii eest kui tagant igas poosis
Käbid on puul; lehed kõik langevad. Maad katab lehevaip; taevas udu. Puud on paljad; põõsad rootsus. Linnud ära lendavad; talve ette ennustavad. Veed on lülmad; õhk aga soe.
Kevad tuleb taili läheb, vulisevad ojad, päike juba pilve serval soojalt särab, sinilill, see põõsavarjult ärganud on juba, puud ja põõsad hiirekõrvus, sosistavad...kevad.