Sõnale ppimine leiti 33 luuletust
Oh, kooliaeg
raamatukogu
ma armastasin raamatukogusid
seal õppimine ja olemine
ja see raamatute hulk
püüd saada hästi-hästi targaks
mitte olla mahajääja
või kasvõi kogeda seda
ma sulan Tartuga üheks
ma olen korraga Kodus ja kuskil mujal
nii palju mälestusi
ja see kaugvaade, mis esmakursuslasena tekkis
ei ole seesama, mis nende seinte vahel istudes
ma sain vist tohutu laksu adrenaliini
selline tunne, et lõpuks-lõpuks
kõik mu unistused saavad teoks
ja ometi on keegi, kes mõistab,
nad saavad aru, nad justkui räägivad sama keelt
nagu enne oleks ma olnud kõnevõimetu v .....
Kiä ma olõ?
Ma olõ tuu hing,
kes käve kakupujana imäle unen ütlemän,
et olõ valmis, varsti ma tulõ.
Ma olõ tuu lats,
kes löuti kurõ puult tuuduna
Männisaarõ mõtsa palukide vahelt
ütesä kuud pääle vele pulmi.
Ma olõ tuu tütrek,
kes läts Karlova treppest üles uma punatsõ papikohvriga,
mis oll veereni sõsara antuisi pluusõsid täüs
ja nakas opma, kuis tõisi opada -
tiiä es eski midägi.
Ma olõ tuu noorik,
kes jäeti katõ latsõga -
üts käe kõrval, tõne viil süäme all,
a säänest oppusõtundi raisata ei egäüte pääle!
Ma olõ tuu naanõ, kes lät .....
Hing
ma ütlen kohe ära
mina lapsi ei soovi
ma leian, et hingede põimumine on palju tähtsam
hingesugulase hinge õppimine
teineteisele pühendumine
mitte tootmine
lihtsalt sellepärast
et toota
see on inimese enda otsustada
Maa on niigi ülerahvastatud
ja ebamäärase tulevikuga
ma pigem panustan sellele
mida ma tean
ja tean, et jätkub
ka peale seda
kui ma selle liha, mida ma kannan
olen siia kõdunema jätnud
Elu armastus
Päevast päeva mõtlen sulle,
mu kullaksllis eluke.
Tõesti seda ei teinud ma enne,
sest nii vähe, sust hoolisin.
Mida lähemal nüüd oled mulle,
seda rohkem sind armastan.
Anna andeks, et olin uhke ja pime
ja kunagi sinuga ei arvestand.
Oled haprake mu elu,
kõigist kõige kallim sa,
kõigi oma kümne küünega
hoian sinust kinni ma.
Kui ükskord päike vajub looja
ja minu süda vaikseks jääb,
siis tasa, tasa, lasen lahti
ja sina eluke mu käest.
Külm su tuba
Hääbumise hääletus
On ilus
Kadumine olnu sisse
Silub
Teed mis tundmatu
Kuid kutsuv
Räägin asjadest
Mis tühised on juba
Külm su tuba
Hakkad unustama mind
Ja kõiki teisi
Oled minekul
Ja ootad oma reisi
Kõik on pakitud
Mis mäletamist väärib
Perroonil üksi seisad
Segajaid ei soovi
Su püha hetk
See viimne retk
On ainuüksi sulle
Mälestus jääb meile.
13.10.22
Punaste laternate tänav
Ebardlik ja kaame unenägu-
osta- müüa- mõnitada naine...
Hõõgub lampe punaseid ses hägus-
olen äkki unetu ja kaine...
Silme ees veel laternate tänav-
võtta- jätta- kasutada naine...
Müües keha hingest kustub sära,
jääb vaid määritu ja põlastatu maine.
Juues kinni makstud kallist viina-
petetud ja alandatud naine
sisimas ei tunne enam piina,
et tast saanud armu aseaine...
Kooliaeg
Süda tuksleb kiiremini,
lähenedes sinna,
kuhu mõni tahabki või
ei siis taha minna.
Tunded on nii erinevad,
igal lapsel omad,
koolipäevad lähenevad,
aega veel on täna.
Kooliasjad valmis pandud,
kott see seisab nurgas,
kõik, mis suvi meile andnud,
hetkes on nii armas.
Ühes kindlad oleme -
on iga aasta uus,
millest läbi tuleme
meie kooliloos.
- Tarmo Selter -
2022
Hüvastijätt suvega
Juba jätangi hüvasti suvega,
miks kõik nii kurb peab olema?
Jätan hüvasti suve iluga
ta sooja päikest täis südamega.
Naudin veel laksuvaid merelaineid,
heidan pilgu sinitaevasse,
korjan pilliroost hundinuiasid endale.
Püüan leida linnupesi,
kas näen mõnda lindu seal,
askeldamas oma kodus,
oma armsa pesa peal.
Eemalt kostub kõrvu sädin,
kõik linnukesed traadil hoos.
Klu, klu, klu,
kureparve kolmnurk taevas,
lendab piirideta pilvepiiri peal.
Nüüd kössi vajun ma vähekene,
sest kurvaks muutub meel.
Kõik linnud minna lasti,
mul südames on kipitus sees .....
Naeratus
Mis naeratus see on,
mis jõuab südamesse?
Mis naeratus see on,
mis muudab rõõmsaks meele?
Mis naeratus see on,
mis unustab kõik mured?
Mis naeratus see on,
mis elust läbi pureb?
See naeratus on ema lahked silmad,
mis naeratuseks langeb lapse suul
See naeratus on hool ja leppimine,
kui hinges murekoorem
nõnda suur
See naeratus on suur päikseketas,
mis puistab rõõmusära südame
See naeratus on surematu aare,
mis hingesoojust jagab eluteele!
Mis saatus siis täna arvab,
kas on peksta või paitust vaja?
Inimene kui ettur sel laual,
kas leiab ta selle raja,
mis välja viiks südamevalust,
päästaks elust, kus värvid kõik hallid.
Kes koristaks nõrgad jalust,
puhuks puhtaks me hingele kallid?
Saatus käib ja painab ja painab
katki kraabitud minu peod,
pole jaksu, võid peksta sa aina,
annan alla, sa silmus vaid seo!
Meenutused elust
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui elan muusikas?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui veidi luuletan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui pisut kurvastan?
Kas sinu jaoks ma olen igav
kui valu naeratab?
Lagunenud mõlemad
oleme nüüd koost
Südametel kinnitanud kanda
aegade voog
Eluke
Mis küll jookseb silme eest läbi,
kas see on eluke?
Kas olen tundnud elus häbi?
Käidud pikk on elutee.
Vaatan tagantjärele
ja mõtlen elule,
korrigeeringuid teen,
oma südame.
Elu kaela aetud on nii mõndagi,
sellega ikka vahest,
ära harjuti.
Kas ihkan elu tagasi,
mis seljataha jäi?
Tuleb igatsus ta järele,
ei muud ma tahta või.
Wake-up blues
Wake up, wake up
Honey, now it´s time to do
your little makeup
we´re gonna go out
right now
Wake up, wake up
honey, all we gotta do
is to make up
i don´t want to lose you
right now
Just hold on to my hand
we´re gonna make it
through this
i´ll try to make you understand
we´ve been through
worse things than this
We´ve gotta hold on to each other
you know love´s a long, bumpy road
You´ve said we shouldn´t bother
but i ain´t yet ready to let go
I know the roses are far
but they still smell so good
Baby, i need us to wake up
our dreams are getting blue
.....
