Sõnale ppimine leiti 35 luuletust
Wake-up blues
Wake up, wake up
Honey, now it´s time to do
your little makeup
we´re gonna go out
right now
Wake up, wake up
honey, all we gotta do
is to make up
i don´t want to lose you
right now
Just hold on to my hand
we´re gonna make it
through this
i´ll try to make you understand
we´ve been through
worse things than this
We´ve gotta hold on to each other
you know love´s a long, bumpy road
You´ve said we shouldn´t bother
but i ain´t yet ready to let go
I know the roses are far
but they still smell so good
Baby, i need us to wake up
our dreams are getting blue
.....
Armastus
Mäletan su silmavaadet,
huuli värelevaid,punaseid
pluusi alt välja paistvat
õblukest õlga,
jasmiinilõhnalisi juukseid
lainetest lainjamaid,mäletan.
Pehmeid käsi kaela ümber põimlevaid,
jalgu nõtkeid,
sihvakas kui pajul,mäletan,
Häält,mis helisedes
kõrvu kaikus-Armastan
kristallselged pisarad,
nüüd pihkudes vaid
Hing
Vahel mõtlen oma hinge peale,
rännuteeks ta valmis sean,
raamatutest otsin tõde,
kas paradiis on olemas.
Pesen puhtaks oma hinge,
halva välja raputan,
aga kas ka hingepõhja
küünin küürima.
Nüüd on kergem,hommik helgem,
meelerahu otsata,
pole jõudu ennast pesta,
seda pole vajagi,
mina jään ju enda kesta,
hing see rändab edasi,
ja sünnib kuskil uuesti.
Ei tohi!
Ei tohi kerglaseks keerata hetke,
mis silmisse pisarad tõid,
kaotuse valule peale
määrida mahedat võid.
Ei tohi sõmeraks sõeluda sõnu,
mis valule viitasid teel,
tunda kahjudest parastusmõnu,
mida andnuks lappida veel.
Ei tohi naljakaks narrida sisu
põhjavees peitunud rajal,
kitsamaks kaevata kaevu,
rüübet kui lootusel vaja.
Ei tohi tillemaks tippida mõtet
õhust saadetud sõnumi kaudu,
tantsides veerelda lõbuks
kõikuvaid põrandalaudu,
mis siiski hoiavad kukkumast otse
näoti rinnuli maha...
Ei tohi, ei tohi, ei tohi!
Isegi kui ei taha.
/Mari*Uri/ .....
praegused mõtted
Mind ei koti pool koolist,
Pigem võtaks kinni roolist
Võid öelda et ma pole tark
Kuigi ise oled nagu hark
Kirjutad vaid maha
Tegelikult jääd taha
Ma proovin iseennast arendada
Mitte teisi kogu aeg jäljendada
Mitte kooli tööga
Vaid kogu oma eluga
Nii et jääge vait
Sest mind ei huvita teie sait
Väga palju tegemata kooli töid
Aga mul on kogemusi et saada tulevikus töid
Kas mäletad?
Kas mäletad esimest korda, kui mind suudlesid?
Ei, mina ka mitte, küllap see oli ammu vist.
Kuid kas mäletad suudlust viimast?
See on silme ees elu lõpuni vast…
Saatsin su välja, saatsin su väravani.
Oli see plaanitult viimane, seda ei teagi…
Oleksin ma saanud midagi muuta..?
Tundmaks veel üht suudlust uut ah?
Ta küsib neid küsimus iga päev,
hoolimata, et mind piinlemas näeb.
Ma ei oska talle vastata, ei suuda…
Ootan, millal ta unustab ja muudab-
muudab end lõpuks tagasi minuks…
Mõtleb selgelt, et pilt sinust unuks…
Visaduse tee
Rutakalt möödusid aastad
ja sahtlid on konspekte täis.
Korraks heldid, kui tagasi vaatad -
algus raske meil kõigile näis.
Töö, lasteaed, kodu ja kool
virr-varrina segi on ajas.
Hetk tundus, et teen ainult pool,
siiski leidsin end tagasi majas.
Nüüd hinges on rahu ja vaikus
ja pisut ehk tühjusetunne.
Korraks õppejõu hääl meeltes kaikus,
siiski vajun nüüd rahulolu-unne...
Maagilised uued õpetajad
Sattusin ühte kooli,
kus õpetajaid palju.
Uued ja tundmatud,
kurjad ja leebed.
Tunnis kartsin ma olla,
äkki ei meeldi ma neile.
Nägin, siis ma imet
uue õpetaja maagiat.
Maagia teel tuttavaks sain kooliga,
kukkusin ümber tunnis tooliga.
Õpetaja muretsema hakkas
ja valu siis lakkas.
Olen õpetaja maagiaga rahul,
siis ilmus välja võimas kahur,
mis tulistas maagiat
ja peletas halva.
Kui kord lõpetame kooli,
siis igatsema, jääme sõpru häid.
Õppimine kohustuslik oli
ja nädalapäevad täis.
..
Avan silmad ja valgust näen,
kuid hinges valitseb tühjus ja valu..
Tekib küsimus kas tõusta või mitte?
mõtetes mõtlen ma siiski mitte
Ning siis ma Püüan uinuda, sest ei suuda ärgata.
kui ma ärkan, purunevad kõik mu unistused.
Ning pean leppima reaalsusega
kuid, leppimine reaalsusega on tappvalt valus,.
ma leban voodil unistades.
et kas või üksainus unistus saaks teoks.
kuid ühel, hetkel käis pauk.......
ma tõusin ja avasin silmad
ja selle hetkel nägin
ma, et see pauk, haavas mu südant..
ma elasin, kuid see see valu südames
sundis mind kõik unistused maha .....
peegel
ennustan tulevikku su silmadest
peegel
ei armu sa kunagi
aga ei põle ka tules ega upu vees
pisaraist rääkimata
hinge leppimine
võib kaua aega võtta
enne küll pudised liivaks kui vormud
kiviks klaasjaks
mis tahub ja talub
talub ja tahub
täiskuuööl neljapäevasel
mil su tütarvõrs näitab näpuga kuule
lausudes tead - see on tegelikult must auk
libainimeseks muutud
ja igavesti
nooreks
armastad elu
nii palju kui võimalik
nii vähe kui vajalik
nii palju et pidulik
nii tasa et salalik
Sanya
Leppimine
On asju, mida ütelda ei tasu
mitte iial
mitte kunagi…
Nagu võlad, mida sa ei tasu -
need omapäi ei kustu kunagi.
Nii jõuluvanad toogu
õiged kingid
ja tohtrid ravitsegu
õiget haigust.
Nii sõnu loobitagu
õiges vindis
ja liite lapitagu
õigeist paigust.
/Mari*Uri/
Rutiin
Iga hommik sama jama,
vaja üles tõusta vara.
Sammud kooli poole seada,
valemeid on vaja teada.
Päike juba kõrgel taevas
kui mina ikka unes vaevan.
Miks küll kestab kool nii kaua?
Ega keegi pole rauast.
Pärast kooli paha olla,
pea valutab ja käsi väsind.
Väsimus mind on surund alla
kuid oma rõõmu ma ei varja.
Aga pole hullu!
Ehkki väljas juba pime, jätkub kodus õppimine...
© Peeter Hansen, autor.
Lõpupidu
Näpust tõmmatud said pinnud -
selles ringleb sirav sõrmus.
Lennugeenidega linnud
pole maandatavad põrmus.
Kogupaugust lahvab õhku
nende tihe-tore parv,
suurenedes ühe-haaval
lugematuks paisub arv.
Õppides ja õpetades
kasvab kõigil silmasära…
Järgmist astet lõpetades
rõõmuga sealt lendad ära!
/Mari*Uri/
TÄNA ME SAADAME
laternad teele
sätime sõudma
nad hallile veele
unedest lootsikuis
lükkame hoole
kaugusest kutsuva
toonela poole
tasaseks vaibund
on lainete samm
neid hääletult lõhestab
sõudjate ramm
kes hoiavad
vene kui loodetel loovib
et pardalt ei pudeneks
viimased soovid
ööududest voolitud
aerudel tummad
eelaegade vaimud
kuuvarjude lummas
neil tuultega leping
et minek on prii
hingelaevade ankrujõe
suudmeni
ja enne veel
tõuseb kui toonela päev
paekaldasse sahiseb
hääletult tääv
suikub laternaleek
paitab tuulehoog silma
rannalt avaneb tee
.....