Sõnale prus leiti 229 luuletust
Sõpruse vennad
Päevad ei olegi vennad,
päevad on hoopiski õed...
Salaja sosinal loevad
ette meil tõdede tõed.
Aastad ei olegi vennad,
aastad on hoopiski isad...
Tööpõllu hobused vaol,
järjega kindlad ja visad.
Elud ei olegi vennad,
elud on hoopiski emad...
Kui ka ei kohtu, ei näe -
Maa kombel hoolivad nemad.
Miski, keski ei olegi vennad
nii, nagu sõbrad su kõrval...
Naerudeks muredest läbi
sõeluvad sopad ja tõrvad.
/Mari*Uri/
ei oleks lihtne andestada
sa ei lähe mul peast välja
sa teed kogu aeg nalja
sa paned mu pea keerlema
ja mu mõtted pidevalt ekslema
sa oled minu saladus
sul on see eriomadus
olla müstiline ja õrn samas
ning olla minuga kuidagi armas
sa oled minu süütunne,
iiveldustunne, ebamugavustunne
oled mu tumeduse pai,
üks jube hea kohvisai
sa oled mul salaja südames,
seda olen näinud sinugi ilmetes
kuid tundeid ei saa välja näidata,
neid ei oleks lihtne meile andestada.
Nina ja soki sõprus
Sokk on armas - mõtleb nina
Kui ta jalas on siis mina
Tõmban sisse vabalt õhku
Siis kui peremees poeb põhku.
Aga mõni kord aeg-ajalt
Mil kõik varbad külmetavad
Nina vesistab ja nutab
Kopsudesse õhk ei rutta
Peremees siis öösel ärkab
Ninal jälle lootus tärkab
Et saab kohe sokki näha
Rõõmsalt sõpra tervitada
Sõbra õlg
Sõber tõeline ja hea
õlg,kuhu olen toetanud pea
Õlg õla kõrval,
super hea!
Mäletad,kui uppusin pisaratesse
tol hetkel päästerõngaks olid minule
Sa läksid läbi tulest ja veest
nii kindlat sõpra ei ole näinud veel
Kasuahnus oli sulle võõras
reeturlik ei olnud sinu hing
Nõrgana,kui tundsin ennast
su õlga vajasin
säästmata siis iseennast
kiirelt appi tõttasid
Tunnen ikka veel su õlga
kuigi sind ei olegi
Hea on meenutada sõpra
ei unune surmatunnini
Õlga õla kõrval,tunnen tänini
Riigikogus hall on taevas
Riigikogus hall on taevas,
sünged seal on pilvedki,
kõuemürin mõne närvid,
kokku-lahku lõi.
Kuidas lahti saada vaevast?
Kuidas olla prii?
Valge tuvi tiibu laotas,
üle Eestimaa
Kord Sa vabaks oled saanud,
ära lahku päiksekiirega!
Kui Sul rinnus põleb tuli,
Süda sees lööb sädemeid,
Sõprusele anna voli,
hingata saad sedamaid.
Valge tuvi lendu tõusis,
Riigikogus vaikseks jäi.
Rahu,Rahu! tagantjärgi,
kauaks õhku kõlama jäi.
Päikesepuna
Nii kaunis on tõusev päikesepuna,,
virvendus katab merevee.
Kõrvus kaikumas kajakate kisa,
Tormi vist oodata õhtu eel.
Pööran pilgu üles taeva,
imeliselt vagane.
Maalin mõtteis pilvetupse,
päevinäinud lõuendil.
Paisub kajakate kisa,
tormituul on tulekul.
Meenutan siis oma isa,
kes vapralt võitles tormisuul.
Torm ta siiski alla neelas,
visad olid mõlemad.
Neli last jäid elu kanda,
ei nad vandund iial alla.
Uus ja hea
Vana aasta kaduvikku
kaob koroona maitse suus
Pärast ilutulestikku
tuleb äkki täitsa uus
Uues õnnelikus järsku
kaovad mustad mõtted vanad
Peagi uue mure värskus
jätab vanast ainult kenad
Koroona harvemaks küll muutis
peod kuid andis meile aega
näha kõiksust ja kes suutis
sai enda/pere sisse kaeda
Uuel aastal põhjapõder
toob jõulukingid jaanikuus
Maskist ilmub kadund sõber
on sõprus tugevam ja uus
Vaatan neid minemas..
Kõiksus-Kõiksus, Siin on mu õigus,
Kõrkus-Kõks ju, Sihin oma lõppu,
Mullast üles tõusnud, nõutult,
tasapisi sõudnud, keegi ei uskund,
kuid kohale olen jõudnud, põrgu,
Väravatel kõõlun, hinged ära lõhkund,
jumalale viskan loovust võlgu,
kuratki palvega pöördub,
manitsedes möödub, libisevad võrku,
hinge eest ei kanna hoolt,
tõde pole vastu nad võtnud,
Möödub löödult, ei mingit kõhklust,
ei kuuland tunnet kõhus
nüüd ainus mis tõhus, on pasahais õhus,
Kõigest meme, nali on kelle kulul?
Teema suruv, meetmeks hunnik ebausku,
ega ei uskund, ena .....
Jõulutrall metsas
Metsas suure
kuuse all,
peeti lõbus
jõulutrall,
kuuseehteks olid
käbid,
valgust jagas
kuldne kuu,
igal kuuseoksal tähti,
tähesäras terve puu.
Kuusetipus harakas,
seljas kuldne rüü,
kaelakeeks pihlakas,
kädistav ta suu,
uhkeldas ja uhkustas
kaunil kuusepuul.
Sabaotsas hõbetutid,
olid jänestel,
kaenlas ehteis
meepotid,
karumõmmidel.
Sitsid,satsid seelikul,
reinuvaderil,
kõnnak graatsiliselt
edev,
naeratav on kuu.
Hundiulgki imeline,
rõõmu temaski,
ulub laulu
kuusepuule,
kurjust polegi,
nii võiks ajast-aega
kesta,
jõulud jäädagi.
Õigluse Sõdalane
Adrenaliin, süda pummeldab rinnus,
astub sammu, kõigel vana viis,
ei mingit kindlust, Ei mingit siirust,
enne kui elu lained vastu karisid pildund,
siis kas naeris nuttis või hoopis kiljus,
kõik oli hirmus, tald all joosta litsus,
ei miski õigesti omal kohal peas istund,
soovis siis sõprust au ja kiitust, soovis,
et asjad poleks valu suunda minnud,
kuigi see kõik on mis pani kokku korjama kildu,
isegi kui täiesti segaselt peksnud, vestnud,
kogu südamest, kõik peatükid selgeks tehtud,
seesmisest poeedist, lugedes hooliklat iga sõna,
ikka toimib, koostis on hõrk vanaem .....
Estonia
Nii kauge aeg,
et ma ei ulata.
Nii jäiset mäge
jutt ei sulata.
Nii madal ast,
et ma ei julgegi...
Nii kaval kast,
et kaant ei sulgegi.
Nii kitsas paat,
et pole parrastki.
Ei masti, purje,
piksevarrastki.
Nii habras mälestus -
ei sõnu olegi.
Kaht sõpra seal
vist enam polegi.
/Mari*Uri/
Kodu
Need on lood, kohast mida nimetasin koduks,
koht mis nüüdseks on ohus, valede võrgus,
mandumis nähtuses koorund, andestage Jobud,
sülitan vaid nohu, lülitan end vaid selleks et kostuks,
et te poleks jooksnud, ehk leian moodust,
et teile kinkida, kirglikult vabanemist sihtida,
avanesid ja viitsid taas, kõndida läbi põõsaste,
isegi kui hinge põhja nad kriipimas, mul tripib ka,
kuid mitte päeva lõpus, siis kui jälgin mõistust,
ei mingit võitlust, vaid sõprus, ei teda ma tõrjund,
aidanud ka kõige nõrgema tõusu, vennaskonnana..
edasi sõudnud, läbi sellest põrgust .....