Sõnale puha leiti 660 luuletust
Jõesäng
Kui jõgi mind kannab,
siis elu ta annab
tema pritsmed nahal sillerdamas,
vetikad kivil ripendamas
viib kaugele mind siit
karikasse vooland viimne piisk.
kosel kanda lasen end,
vees kui toimuks viimne lend.
kõik on vait...Kuula!
ka lained enam valjult huuga.
vajun ära jõesängi
pühad vood veel muga mängi
Kristall Süda
Värvidest kirkalt virvendab,
Närvides ikka piinlemas,
Kõrvades pikalt undamas,
Muuta Ei saand- Muuta Ei Saand,
Sind.
Jultunuid, aitan püsti kui sa kukkunud,
Uskumus, et toon külvi kui julgustust,
Juhtunud, toon milles sõbrana suhtunud,
Ei kuulnud muud, Lubasin, et olen hullunud,
kuid see kurbus Must, minusse juurdunud,
Surub surmasuus, kus unustus,
Jättes mu sulle tundmatuks, unarus,
mida ei nad uurinud, enne kuulmatu,
mida polnud vaadata lubatud, juhatus,
mõistusele puhastus, kõne avarus,
truuduse muutmatus, orkestri jumalus,
siiruses pühendumuse kullanud, suutmatu .....
Meri
Lained tasa õõtsuvad,
ikka üles ja alla,
tunne, justkui hälli sees,
ikka üles ja alla.
Kajakad ei jahi kalu,
kalamehel ei näkka.
Näkid vesiroose,
upitavad üles laineharjale,
mis valutama küll paneb,
nende südame?
Taamal laevad kaugenevad,
pühin pisaraid soolaseid,
silmapiiri taha pilk,
jääb kauaks veel.
Meri on nii püha..
Kirve Irve
Pole mingi mõrvar,käsi käes kõigi kõrval,kuigi mõnele ei kõlba, kui mus lõõmab,
võiksid saada sõbra, kui ei mõõdaks,leiad minust vaid tõpra, kui üle sust sõidan,
sest lahendan kiirelt, rakendan ja selles mihkel,sõna võttu kuningannale ei ma luba,
selle mõrvarina ennist surma, öös on küllus,ja mu voodi alune on puhas,
varjud ja vaimud,ei keegi karjund, maksku mis maksku,
teisse nad pannud, sa parem armu,enne kui näed rammu,
mis tasasel sammul, käib kadekopsidel kannul,
pea vangub, oeh, loen välja kui soe,kuu sära toel, muu ei loe,
tähtedesse poen,ja planeete .....
Loovuse Loovutus
Riimikunn, äratan su, Riimimis tund, pärandan uut, pätakad kasvatab pruut,
milleks on teadmatuse teadmised, headuse-kurjuse võrdsuse seadmised,
head teed ei soovi ükski mees, head meelt, saan kui kostub see,
Pühendatutelt, üle vaatusel, sõrme vahelt lipsaval vabadusel,
tõmbe muster, pükstest leian ideed, milleks on need, ammused,
mis kokku meid tõid, ok see oli raha ja õis, vast mitte see mida lõin?
välja rögastatud tõrv, kulissi taga peidus on sõim, kas ma võin?
Natukene riimida-pihtida, tasaselt skilli lihvida, igapäev aina,
kõrgemale sihtida? Kas võin? Kas luba .....
Avaral Tuksel [2]
et mu kaaslast ei lükataks kraavi, kuigi nüüd ta juba põgenes, mõistis ohtu mu tõdedel,
tõdes end, kui mu kõnes polnud tühi paljas keelepeks, hetkest hetke selgeks teen,
meetmeks pehme veste seest, leian eriskummalised teed, hinge südame kasvatamiseks,
taeva puhastus tulele tagastamiseks, pühendus neile kõigis mu salmides, Looja poole,
rallides, igas sõnas valmis keeb, hariv meede, taas siin tassin kergelt, kui lendlen,
tõsiduses, õpin tundest, kõnnin luules, tagasi terve mõistuse juurde..Võitmata kedagi,
ei tea küll miks meelelahutust nad minust eeldasid? See pole ju .....
Lõuad H...!
Ei nuta ta midagi, ja tuul on tige,
sest nägi su hinge sisse, olen kindel,
kui see vaenlasi enam ei leia rindel,
on ta sama arukalt edasi kiitlend,
justkui ainult päike oleks talle säranud,
Päike paistab kõigile võrdselt,
enamus teist on ära andnud,
nii oma lähedased kui pered,
riigid piiridega ja pead pole terved,
kogu arvamuse kujundab mingi teler,
sitta rääkiv kast elutoa nurgas,
kogu teie info tuleb sealt, julgast,
pole revolutsionääre meie hulgas,
kes teist maailma parandas?
Ainult iga päev siin halamas,
oma emotsioonide tagalas,
samal ajal teiste pihta sajat .....
All olid veel madalamale käisid
Uhkus, on kõik mida üldiselt näen,
ning see ka põhjus miks tagasi ma ei lähe,
Isegi kui armastan, isegi siis kui pean üksi surema vanana,
Ei tagasi ma lähe, seda isekat väge mis iial ise,
mu juurde ei leia teed, ei vabanda ja kasutab ära igat meest,
see feminatsi kiivri dieet on näidanud valgust mulle mu sees,
Ei ma ei kibestu, rahul olev naeratus näol mu parim kirjeldus,
su üsa on viljatu, lapse käest vihast maha pillanud,
andekust iial ei hinnanud, pühendumust vaid pilganud,
ehk oleksin pidanud sind petma, kohtlema sind kui lehma,
sisisev madu ju alati igas vales vah .....
Truudus Inimkonnale[1]
Tähe sajud, tähe lennud, sputnik või hoopis lennuk,
Super kangelane K6 ja inimkonna vedur, pettund,
enamuses teis, jonnakad ahned ja kõlband teile reis,
mille taeva isa teile teind, kurbus mu hinges, kurjus mu viimne;
lahendus, armastus siiski see, mis teeb mu nii kardetuks,
kuningate vangerdus, riimi isad, keda riimima palunud,
kaua siin üksi oma jamas karmus seal kus tindi must,
ikka võlumas, õhutan päeva, mil saan taas serval kõõluda,
koos riimimise andes jõlkuda, mõtteis vaid vabadus mõlkumas,
sellepärast karlovas ma sündisin, sealt see püha stiil,
millel kõla o .....
Nagu Meri
Ma näen seda lainet.
Ma kuulen seda lainet.
Milline neist esimene,
milline jääb viimaseks.
Must vesi saab puhtaks,
kui annad talle aega.
Puhas vesi jääb puhtaks
kui ennast ei vaeva.
Kuigi tahaks ma solkida,
minna teistega kaasa.
Kuid kas teistel on õigus,
kas mu ootamine teeb tasa.
Kas minu laine on erinev
või lõpeb ka kaldal.
Kas mu vesi on verine,
kui tuul mind kannab.
Kõik, mis mind puudutab
Kõik, mis mind puudutab,
maandub madalaks.
Kõik, mis mind kõnetab,
laiub kaugemaks.
Kõik, mis mind tõstab,
tuleb ukse taha.
Kõik, mis mind võtab,
jätab varsti maha.
Kõik, mis mind liigutab,
viib mind välja õue.
Kõik, mis mind küllastab,
jõuab koju põue.
Kõike, mida kannan,
omal pühaks pean.
Kõike, mida annan,
väga täpselt tean.
Kõike, mida jagan,
olen saanud sinult.
Kui sul puudu jääb...
Tule küsi minult.
/Mari*Uri/
Unustuse varjus
Taaskord mäslev tusailm
mu hingeoksi murdmas.
Rahu kaitsev süvasilm
on seekord alla andmas.
Tuuletormi marutaud,
kui põrgutule lõõmad.
Ei ole rahupaigaks haud -
need mõtted mulle võõrad.
Murtud oksa asemik
on puhasvärske võrse.
Arme varjav lehestik
loob peitva unustuse.
Saadan su juurde
Saadan su juurde tuuled,
et nad hellalt paitaks su pead.
Mu soovi, ma loodan et kuuled,
su jaoks ma kirjutan need read.
Saadan su juurde miljonid tähed,
et nad sära tooks su silmadesse.
Õige pea, ma loodan et näed,
tuleb rahu su südamesse.
Saadan su juurde kiirgava kuu,
et sul annaks ta sügava une.
Et su peaks ei vaevaks miski muu,
saadan sulle kallistuse suure.
Saadan su juurde osake end,
et mu rinnul saaks puhata su pea.
Saadan lõhna, mis meenutaks mind,
siis igatsema sa mind ei pea.
Saadan kuuma suudluse su suule,
et lohutaks veidi see sind,
kuna mõelda ei .....
"Mõtisklus"
võibolla saan ma kunagi suureks ja käitun kombekalt
ei joo rummi viinaga ja ei suitseta tänaval
ammugi ei käi pidudel...
reedest pühapäevani
käitun korralikult nagu täiskasvanud
võibolla saan ma kolmekümneseks ja leian endale mehe
või võtan kolm kassi ja hoolitsen nende eest,
sest laste saamine on nagunii ülehinnatud ja keskkonda saastav
võibolla saan ma viiekümneseks
ja hakkan tulihingeliseks paremäärmuslaste pooldajaks
nagu hetkel nii vanad teevad
või rügan ikka veel tööd nagu segane,
sest kuidagi peab maksma laena ja liisinguid
ja ostma üha uusi ja pa .....
Analüütik
Analüütik:
Majanduslikult kasulik on müüa.
Aga mingid muud väärtused?
Emotsio...
Misasi?
Firma müük jäi ära,
aga nüüd tema.
Kasulik oleks müüa
just selles punktis.
Hind on kõige kõrgem,
analüüs ütles.
Ratsionaalsus.
Ütles või?
Aga mis hinnaga?
Kes tahab?
Maailmale.
Ta ise ostab end:
no saadan kauba tagasi
- praak.
Aga hind?
Ja hüvitada veel kahjud Sulle.
Maksta tuleb:
puhas hing,
süda,
rõõm,
usk,
lootus,
armastus.
Kas nüüd sellest piisab?
Sellisel moel minust.
Mõju
Sünged tormipilved kogunenud,
valmistuvad ümbritseva puhastuseks,
Inimene pakku põgenenud,
valmistub olemasoleva kaotuseks.
Torm on teinud oma töö ja lahkunud,
inimene kaotuskibedusse mattunud.
Torm on hinge kandunud.
Tahe hinges päiksekiirena surub läbi tormipilve,
Inimene ülesehituseks võtab kätte kirve.
Mis Ta sellega teeb on Tema teha,
kuid mis iganes Ta loob, pole eelnevaga sama.
Kas tulem on tugev või nõrk,
seda näitab tulevane tormi käik.