Sõnale puha leiti 462 luuletust
Kas...
Kas vaba ja puhas eneseväljendus
On teise ruumi rikkumine
Mingil hetkel saavad õpilastest hoopis õpetajad
Ja nüüd jääb inimese enda otsustada
Kas ta tahab olla õppija rollis või
Tammuda ego rütmis
Ja tõendada ja tõestada ennast õpetajana
Paljud pagevad varju selle eest
Kui keegi tuleb
Veelgi geniaalsema ideega
Ja neil tekib tunne, et
Nemad on tühised
On mitte keegid
Keegi ei teadnud, et seda tunnet me otsimegi
Olla Mitte Keegi
Sest siis hakkad alles mõistma
Et jääd alati õpipoisi rolli
Isegi kui arvad, et oled väga tark
Aga pead olema painduv
Muidu ei .....
Armastus
Armastan Sind niiväga,
et hing jääb õnnest kinni.
Armastan Su hingesära
ja Su ilusaid siniseid silmi.
Armastan Su hella südant
ja vabalt mõtlemise viisi.
Armastan Su omapära
ja lähedal olekut, mu Liisi.
Armastan Sind jäägitult ma,
kogu eluaja.
Armastus on kaunis sõna,
mul keelel kogu aja.
kask on hakanud kolletuma
kase õlgel kuldne rätt
vaadata on piin
hanedega lendu
tõusta tahaks siit
tee ääres koldseks
üleni saab peagi kask
nii habras armas
see suvega
pikk hüvastjätt
*
tee ääres koldseks
peagi üleni saab kask
nii puhas armas
see suvega
pikk hüvastjätt
kase õlgel
kuldkollane rätt
Antropofaagide puhang
Nad tulevad sulle järele
parem nüüd jookse elu eest
kihvad uhuvad verele
igas eas naist ja meest;
ei aita iialgi ussirohi
ega ka tavaline püssirohi
need monstrumid on väledad
kõrgele hüppavad ja katustel ronivad;
bioloogiline relv on inimese keha
oled nendega võrreldes null
sõduriteks eksperimenteeritavaid teha
on unistanud iga hull;
rebivad su perel väja konte
liha, verd ja soolikad ihuvad
miski ei peata neid tonte
enda rebestamist ohvrid vaatavad;
sinu ja ohvrite kisa
on meloodia nende kõrvadele
nälg on nii visa
ja ei saa parata ohvrite mõrvadele;
.....
Uskumused
mõned surevad ära suurest hirmust,
et nad ei saa hakkama oma kolakambrites tuulutamisega
et parem on ennast põletada
kui fööniksina tuhast tõusta
mina nii ei arva
olen käinud surmadžunglis
seal ei ole midagi nii kiiduväärt
et kipuks tagasi
nautida elu, seniks kuni seda on,
mida alandlikumaks elu sind teeb,
seda tänulikum iga hingetõmbe ja lilleõie eest oled
olla alandlik
ei tähenda,
et lased kellelegi endast buldzooseriga üle sõita
vaid lihtsalt lased ennast õpetada ja kanda
ja ei aja nina püsti, kui tead õiget vastust
sest iga vastus on muutlik
nii na .....
nagu ikka pärast suve
hing orvuks jääb
külmetama hakkab
taeva alt kui lahkub
pilgeni täis õitsmist
palav juuli
enam taevas pole
pilvi valgeid suuri
päevas hetki tulikuumi
kurgust kadund ilu janu
jäänd vaid suvest
lahkumise puhas valu
raaguv ilmaruum kohtumine
helerohelises mais
õrnuseks avanev suu
Peidan valu 9
Naine kõnnib toas
ees on muie
midagi on tema peas
mida ma ei tea muide;
aga ta on õnnelik
ja praegu koristab
triiklaual uhke seelik
ütles, et külaskäiguga üllatab;
täna tulevad sellel päeval
lapselapsed külla jälle
iga aasta teisel pühapäeval
tahavad pühendada aega meile;
kui kell vilises
läks naine vastu võtma
ja minu kõrv vilises
kui nad vanaemast pärima;
nad kuulevad nüüd tõde
ajan ette kurva naeratuse
see naine on mu klassiõde
ja vanaemale pidasin ammu matuse
Kukkudes....
ma kukun kehast välja
et ärgata taas iseenda uues kehas
selles vanas, mis on räsitud
vajab pesumasina puhastust
vajab tsentrifuugi
ja transformatsiooni
nagu ikka kuuvalgel ööl
käisid naised pesemas oma heledaid juukseid
veekaldal kivil istudes
armasta ennast ja maailm järgneb sulle
igale su teole ja sõnale
kui armastad, siis nad usuvad ja see loob pinnase
usaldusele
usaldusele,
mida on väga kerge murda
nagu teatritükis, kus aeg lihtsalt kaob
kui pole usaldust pole armastust nad väidavad
aga armastada võib ka ilma usalduseta
armastus lihtsalt on
ilma sõ .....
kui armastad elu
kui sa armastad elu
armastad ka mind
sest ma armastan kõike elusolevat
kõike, mis hingab ja vajab toitu
on ka anorgaaniline maailm minule tuttav
need hetked kui hingata ei saa,
kui hing on nii hingetu
et sa ei saa ühtegi sõõmu võtta
õhku
sa lunastasid oma patud Issanda palge ees
isegi kui sellel pole nime
on Su nimi nüüd puhas
igavesest ajast igavesti
armastus päästab maailma,
seda peame uskuma
ja papsi raamatutest on seda hästi näha,
kuidas ta väikesele tüdrukule õpetab armastuse tähendust
need raamatudki kinkisin sulle
kuidas tegeleda ärevusega
mi .....
Pruutkleit
Hommik sametklants ja säravkuldne
avab päevatrüginale linna.
Memm nii kookuspihtne, purumuldne
nõuks on võtnud kodust välja minna.
Mälestustekompsu sättis päeva,
ööstki poole. Nuttes kõhkles veidi.
Kauaks silmad ilmavalgust näevad...
Otsus lõplik, pakkis mõrsjakleidi.
Küll see palit ikka ramp on üll,
naaldub väravale- pole ammu käinud...
Hõikab:"Müia ruutleit, puhas pits ja tüll!
Vanaaigne, vähä päevinäinud!"
Astub härra kaabus, aadlitõugne,
peidab naerukurru silmanurka.
Nooruk žestis uljas, ropulõugne,
jõurab: "Mutt, tõid tä .....
Nägin suve nutuseid silmi
Nägin suve nutuseid silmi
tuul puhkus pilvedest pisaraid.
Päike taevakaare alt madalamale hiilis
päeva samm muutus lühemaks.
Linnud traatidel üheskoos laulsid
juba lõunamaad igatsesid nad.
Häälekalt ühe korra veel hüüdis
suvi, sügisele kätt ulatas.
Oligi minu hingest pühitud suvi
sügis on mu hingele lähemal.
Siis ma kurvastada ja igatseda tohin
mõtteid korrigeerin ja puhastan.
Tädi Sofia rannapäev
Lahkus kodust ema
perest tüdinenud jälle tema
poisid vigisevad, et varsti kooli
aga Sofia nende murest ei hooli;
kui on kuumapühad iga päev
olla toas nagu saunas on suur vaev
päike ise kutsub meid ujuma
saab augustikuus sujuma;
liivarannal viskab isegi pesu seljast
naiste blääžil ei tehta välja temast
otsis üles päikesekreemi ja rohtu
et peavaluga ta ei satuks rannas ohtu;
veeres küljelt külili ja pikuti
joonud tableti, ajas end kõhuli
tunde möödub kaunil päeval
ühtegi pilve pole pakkuda taeval;
tunde hiljem leitakse punane keha
millega pole muud teha .....
Tammetõrud
Tammetõrud on nii mõrud,
parem hakkan voolima,
tõrudest loomi vorpima,
muist jätan notsudele ka.
Tikukarbi võtan ette,
väävlitest kõik puhastan,
sest tammetõrudest, kui meisterdama hakkan,
ma tuletikke kasutan.
Tikkudest teen kopliaia laia,
tammetõrudest teen lehmakarja.
Kastanitest puudu tuleb veel,
neid toon juurde kastani alleelt.
Nüüd mul naasklit läheb vaja,
naaskliga hea auke teha,
et augus püsti püsiks tikk,
tikk ei tohi olla liialt pikk.
Kätte on jõudnud videvik,
tõrudest loomade rivi õige pikk.
Sarvedeks ja sabadeks on neil tikk.
Mina ise .....
Normaalne mehe hõng
Pärast palavat tööpäeva
koju pesuruumi ma tulnud
näen end koorides palju vaeva
sest higile riided kleepunud;
võtan trussad jalast
et saaks munad paljaks
mida hüppan lahti kintsudest
käivad üles - alla naks - naks;
et tuua oma saunariide
siis paljalt toas kõnnin
toimub dušši all ajaviide
vahepeal kodu ära märgistasin;
nii iga pereliige ringi käis
lõhnade peale nina nagu õng
aga see pole mingi hais
vaid normaalne mehe hõng
Anne Veski
Retro vaim vanust ei küsi
ja pole vahet, mis sugu
kui kodus olek ei püsi
peab nautim üht head lugu;
olen saanud kuulda
Ivo Linna ja Tõnis Mägi
kuid nendega pole võrrelda
missugune on Anne Veski vägi;
siin rohelises suvises aias
mis asub konserdi kaval
on fännid suures maias
näha oma iidolit laval;
isegi väiksemas kohas
Anne Veski rahvast meelitanud
pole ühtki solisti, kes nii puhas
sest rahva vaimu ta talati kostitanud;
minu ümber rahva seas
ta on nagu surematu
kõlab iga laul peas
ilma temata on heaolu olematu
Hommiku pühadus
Hommiku pühadus
Inglid tantsivad päikesetõusus
Puudutavad maad
On ärkamisaeg
Mäed sirutavad selgi
Metsad raputavad päid
Ja veed ringutavad
Pikalt ja sügavalt
Sirutan selga
Ja ringutan
Tasapisi ärkavad
Mu mäed ja veed
Minu sisemine mets mühab
Ta on püha
Nii palju põlispuid
Nende seas muid
Mida voolida
Kuidas nii hoolida
Et igal saaks hea
See mu meelelaad- tean
Minu mets
Mu põlislaan
Mu pühad puud
Ja muud
Kurjuses kiduvad
Viha sees surevad
Kadedus kaetab elu
Mets tardub
Ja enam ei toida
Oled hingetu hingeline
Metsata mets
Tühi
Teed ja näid
Siin- s .....
See heinakuu
Alles viimane päev
selleks 31. juuli pühapäev
see heinakuul ilu
muidu ülejäänud ilm vilu;
ainult lõpp ja algus
püsis soojus ja valgus
kõigest 3x saanud ujuda
sest ei saanud vihmaga sujuda;
või siis tuules rannal seista
sõpradega liival hõista
kui see heinakuu meenutas sügist
nüü pääsesime septembrikuu vangist
