Sõnale puha leiti 544 luuletust
MUST REEDE
Praegu USA's on lahti loomaaed
on must reede, sittapidi sale
pätid võtavad kätte kangid, paunad ja saed
see poodlemine on väga vale;
igast sööklas, putkas poest
kuulda on inimlooma ahnet kaja
on surnuks trampimisi kabanduskeskusest
uhkete esemete üle, mida pole vaja;
TV, raadio, arvuti, mööbel, kiirtoit
rahvas limpsab allahindlustele huuli
ja kui taevas särab koit
on alles veri, soolikaid ja püssikuuli;
näinud/kuulnud neid nõmedusi
avalik meedia on kodus ekraanidel
miks on vaja mõtetuid ahvatlusi
nendel jänkist matsidel?;
see päev rikub ära ootuse
jõ .....
Nagu leetrid
Eile hävitas romaani rahvas
kesk- ameeriklased jalkas
nagu vanasti leetrid, mis uhas
põliselanike hõimude seas;
mida konkistadoorid tõid
endaga kaasa kullajahile
genotsiidid indiaanlasi sõid
nüüd võeti jalkas nad sihile;
7:0 oli puhas häbi
essal poolajal 3:0 lõppes
juba oli moraal läbi
siis veel 4 väravaga neid ära tappes;
sarnane nagu Brasiilia VS Saksamaa
tõesti eskalleerunud mäng
niipea taastatud ei saa
Costa Rica suur äng
Ei aitäh, töll!
Mul on NII kõrini, et jõule
ärimehed tahtnud ajju toppida
niikuinii neid veel ei tule
saanud vähe movembrit nautida;
sain äsja töölt koju
keegi võõras ukse taha tikkus
selleks oli 1 roju
kes päkapiku kostüümis reklaame pakkus;
käes SELECT, Maxima jne sitta
ütles, et müüb ka ühe kunstkuuse
ja mul pole pükse kätte võtta
ta loll jutt võtab poose;
põhimõtteliselt olen paljana
ja seisab mu maal avalikult
tema võttab olukorda naljana
kui tüütab mind ISIKLIKULT;
ei aitäh, töll!
müügimees siin kodus ajupesuga
sai kannaga pihta tema moll
minu po .....
Talveilu
Väljas sajab laia lund
sajab juba terve tund
kogu mets on valges rüüs
talveilu naudin nüüd
Siin ja seal on hõbehärma
vaikus surub ligi maad
lumekapp see aina kallab
ei nüüd lumi otsa saa
Tallan lumist metsarada
jätan jälgi siin ja seal
minu jäljed pole ainsad
valge-pehme lume peal
Mets on ikka olnud püha
püham veel ta jõuluaal'
silmgi aina särab, särab
süda kuusest rõõmu saab
Sõda peab ära minema
Sõda peab ära minema,
sest jõulud hakkavad tulema.
Jõulud on püha-ja rahu aeg,
kuhu ei mahu valu ja vaen.
Valgusküllane aeg las tulla,
jõulud tulevad kõigil' külla.
Sõda, mis kõikjal tee peal ees,
kõrge lumevalli taha jäägu see.
Jõulud hakkavad tulema,
kuskilt otsast peab rahugi saabuma.
Juba ette peab jõulusid paluma,
et ei tuleks suure valuga.
Et nad ei tuleks valuga,
vaid saabuksid õnnesäraga.
Sestap Sõda peab ära minema,
tuhatnelja pagema
ja mitte iialgi tagasi tulema.
Onu Väino Mardipäev
Rikas ja vilunud nagu kaval Ants
on onu Väino alati kodus
aga täna õues suur tants
mistõttu rahu seinte vahel kadus;
kuna Väino on TÜ professor kes ka veel oma narkootikume testib
on oma enda töö indikaator
nüüd kuulis hääli ja välja passib;
nagu kodukäia "tot - tot - tot" käib
ees grimassid ja lontkõrvad peas
need pole inimesed nagu näib
vaid zombid ja mutandid linnatänava seas;
intensiivselt minutid mööduvad
ent kollid messivad vale professoriga
kes haarab tulirelvad
oma enda disainiga;
hiilis ringiga uulitsale
kuuleb karjumas akna ees
"martii- .....
Rõõm läks kaduma
Rõõm läks hingest kaduma,
kuidas leida ta?
Sammud metsa poole sean,
äkki istub mätta peal!
Mättal marjad punased,
magusad ja mahlased.
Nopin neid nüüd rõõmuga,
pugin kahe suupoolega.
Linnukene siristab,
rõõm on tema sees.
Linnupojad säutsuvad,
nii soe on südames.
Männivaigu lõhna,
terve mets on täis.
Uimas peaga nüüd ma,
metsas ringi käin.
Joovastav on tunne,
rõõmu täis on rind.
Sammud sean metsa poole jälle,
kui kurvaks muutub hing.
Põhjus, miks näpp haiseb
Mul vist urruaugu surfar kõhus
kui endiselt perseauk sügeleb
siin voodis see nõmedalt mõjus
kui hommikuse rahu ära rikkus;
käsi on mul kaks
mil söön ühega
tunnen end nagu saks
mil näpin pulti teisega;
kui kassikarvu suust võtsin
oli näpp kuidagi mõru
siis nina ka nokkisin
nüüd sain alles aru;
et jääb väheks mul 2 abimeest
ja nüüd oma pühapäeva rikkusin
see sõrm mul haiseb, kuna
selle samaga enne perseauku sügasin
Verekirik
Saksamaa mägedes
a. 10. sajand elab legend
ja vähe tuntud rahvaluuletes
kurjuse residents peidab end;
ebapühakule kiriku ehitasid
kohalikud oma ihu, kivi ja verega
prohvet jüngritegauut tõusu kuulutasid
et Euroopat tugevdada antikristusega;
surnud mets ja ümber uduvall
viirastus püüab lõksu arheolooge
taevas katuse kohal alati hall
territooriumile ärge tulge;
igal talveaja üleminekul
on mägedes kajamas kiriku kella
avanevad uksed koidikul
laseb kursusel välja tulla;
see aasta on suurim ülestõus
prohvet ilmalõppu ennustas
kolmanda ilmasõjaga taasünn .....
Külm su tuba
Hääbumise hääletus
On ilus
Kadumine olnu sisse
Silub
Teed mis tundmatu
Kuid kutsuv
Räägin asjadest
Mis tühised on juba
Külm su tuba
Hakkad unustama mind
Ja kõiki teisi
Oled minekul
Ja ootad oma reisi
Kõik on pakitud
Mis mäletamist väärib
Perroonil üksi seisad
Segajaid ei soovi
Su püha hetk
See viimne retk
On ainuüksi sulle
Mälestus jääb meile.
13.10.22
Must Praost
Ridaelamu on mul hooldada
kus aeg - ajalt keegi ööbib
igasugu võivad külastada
kes soovib, see proovib;
ukse taga värinat tundsin
ja masin tänaval ei sõida
uut kohalolu ära aimasin
aga ei tea keda;
täiskuu valguses seisab mees
kellel silmad kollaselt palavad
must kuub, must kaabu ja sau ees
ta kohalolek teiste pilke haaravad;
Must Praost Joonas on tema
ennast nii tutvustab
taha lauda asus istuma
maast, ilmast ja maagiast jutustab;
nahast kaantega raamat
tema nimega, selle ta avab
ei taha kohvi, teed ega muut paremat
viisakalt ja madalalt vastab;
tee .....
Testament
Elus tundma sain õisi ja okkaid,
sestap tuhk heitke roosipuu alla.
Ümberringi las kastehein lokkab
ja tee olgu tuultele valla.
Minu pärast ei ole teil nutta!
Kevadvihm peseb pisarad palgeilt.
Elu kiirelt on edasi ruttav,
te püsige kindlana jalgeil!
Andestage, kui tegin teil valu,
kui ei mõistnud elu helgemat poolt!
Vahel nähvatud sõnadel alust
ei olnud, aga nüüd tunnen hoolt.
Sügaval hingesopis las settib
puhas rääm meie üheskäidud teest!
Tean, et oli meil ilusaid hetki.
Ma tänan teid, kallid, selle eest!
Armastus
Armastan päevavalgust
armastan päikest ja
kuud
Armastan linnulaulu
ja pesade punumist uut
Armastan tärkava rohu lõhna
ja õhus lendlevaid liblikaid
Armastan veel õide puhkemata pungi
ja puude mahlast nõrinat
Armastan metsade vaikset müha
ja mõnda teerada ilusat
Armastan sinimerd, mis püha
ja mere kohal kisavat kajakat
Armastan pääsupere,
kel pesa katuseräästa all
Armastan kesal lõokese pesa
ja tema ilusat lõõritust sinitaeva all
Iga päev armastus kasvab
kogub jõudu südame all
Iga päev ma veel kannatada jaksan
iga päev mulle rõõmu v .....
Linnukesele
Sa tundud minu jaoks liiga õrn ja ma ei taha Sind rikkuda,
oled liiga puhas selle maailma jaoks.
Ma olin ka kunagi puhas, kuid mökerdasin end ise ja mökerdasid ka teised.
Ära lase endaga seda juhtuda,
kui valid minu -
Sa tead, et see ei saa olla,
sest ma paras väänik,
kui tahan.
Niisiis, kindlasti on keegi siin maailmas, siin Eesti Vabariigis,
kes hoiaks Sind paremini kui mina.
Ma olen mikrosaatan ja mikroingel, ma ei tea,
kuid ära minu peale panusta...
Ole tubli, tunneta inimesi enda südamega ning hingega,
siis leiad ka tema Õige, ma tean, et Sa leiad!
Ol .....
Sinu nähtavus
Oktoober ei anna rahu
kui kestab endiselt missioon
puhanud päevi ei mahu
seal, kus sõjatsoon;
viinakuu öine taevas
on oranž nagu põrgus
valgus pilvede taga leegitsemas
surm tiibadega kõrgus;
tähelepanek on kõige alguses
kuna vaenlane su tuld näeb
liugleb ta igas suuruses
pommi kukutada ahvatleb;
sinu nähtavus hukku põhjustas
jörgmises asulas lendab tina
president ju peitmist soovitas
ning teda ei kuulanud sina...
Ulguv puukuur
Küttehooaeg on alanud
paraku puudega, kui elekter kallis
hookus - pookus, selleks raha kadunud
seega on soojaelu vanas rollis;
olin vanaemaga kuuri ära laonud
lõhkusin puid ja ette tassisin
mind varem ära minna lubanud
siis ma toa poole vantsisin;
hiljem tagasi õue tulin
uks veel lahti, nii vaatasin
ei kostunud vastust, kui hüütsin
ju siis kuuri lukku keerasin;
kui pime taevas ja õues külm
hambaid pesema kõndisin
läheb kortsu mu kulm
kuna õudsaid hääli läbi akna kuulsin;
püha vett kaasa võtta mõtlen
võtan kirve ja tõstan krusifiksi ette
ise kurjuse .....
Emale
Uitab endistviisi üksildasel nõmmel
rada, mida unelmates käinud.
Sireleisse kaotatud õnne
nutan vaid, sest see on jäävalt läinud.
Toomingate valendaval puul
mõte tahtmatult teeb omi käike.
Ununenud tundeid laulab tuul,
aastad saavad erilise läike.
Siirassilmne, puhas andekand
üle taeva habrastiibselt kajab.
Hinged lehekuiselt pakatand,
istume, ja toomevihma sajab.
