Sõnale puhad leiti 132 luuletust
Jõulurahu
Jõulurahu tuleb hinge,
saatjaks kaunis jõuluingel,
rõõmutoojaks südamele,
lähedaste hingedele,
lapsesuule naeru luues,
kuuse alla kinke tuues
väikseid, suuri pakke reas,
seda siiski meeles pea,
et tähtsaim siiski kõigist see,
mis toimub Sinu südames...
T. S.
Lunastus
Ükskõik kuhu kaen, sütitab mu tülgastust
ma põlen vaenulikkusest
ükskõik kuhu siin lähen, tunnen ahastust
sest see koht kajab ebapühadusest;
põrgu on tühi
sest kõik meie deemonid on siin
mis tuleb, minevik seda ei pühi
oma lunastuse täide täna viin;
kaasas padrunid, siin pole tagasi minemist
kodus laual enesetapukiri
alustan koolihoones lõpupäeval tulistamist
sütitan nurkade taga tinakiiri;
õpilaste kehad vedelevad elutult hallides
tean, et keegi niikuinii mind ei armasta
verine kättemaks tuleb sallimatuses
püssituli lõpetab selle kooliaasta;
saad .....
Talve bluus
Lõpuks õues külmapühad
katab valge vaip kaunid vaatekohad
aga see ilm sobibki Eesti mehele nagu mina
mul meeldib saunas panna tina;
põis hakkas laulma
tatsusin õue külma
tulime kusele kaksi
ja näitasin paljast noksi;
siin seistes temperatuuritaju kadus
minuga see viga kordus
ei paista, et uriini suriseks
suguti tõmbus tumesiniseks;
ja ei jätnud noku jonni
on külmunud seest kanal kinni
alla abitult vahin
ei aita kui pihku nühin;
tormasin tagasi sisse
soojaga kusi jälle niriseb
tühjendasin häda sülikividesse
nüüd leiliruum haiseb
Jõesäng
Kui jõgi mind kannab,
siis elu ta annab
tema pritsmed nahal sillerdamas,
vetikad kivil ripendamas
viib kaugele mind siit
karikasse vooland viimne piisk.
kosel kanda lasen end,
vees kui toimuks viimne lend.
kõik on vait...Kuula!
ka lained enam valjult huuga.
vajun ära jõesängi
pühad vood veel muga mängi
kuuseke
on meil toas armas kuuseke
toredat rohelust oksad täis
hästi lõhnavad okkakesed
jõulu ilu kaua pole näind.
kapist välja toome kaunistused
üle puu loobime kuldset karda
ümmargused kuulid ning kujukesed
pühade tuju rõõmsalt meid valdab.
kõige tipus seisab ingel
valge rüü ja harf käes
rahu täidab iga hinge
mis peidus kõrgemas väes.
süüdatud küünlad
küünlad süüdatud igas majas
aknast kumab nende kuldne valgus -
on jälle pühad...
lumi krudiseb helvesteks ajas
mil saabub malbe valge rahu algus -
külmus üha
enam öös
kaunistanud kristallidega jõulud
virmalistega ehtinud inimhinged
armastus ühes
imes ühtselt
kinkinud silmadesse elu lihtsuse võlud
on iga elusolendi habras taevalik ingel.
Pühamaa
On's iga ilus tuba
püha ruum?
Samm tihti otsib pinda -
külm, ei kuum...
Silm sageli seab silda
üle vee,
kuid hoopis palju kaugemalt
käib tee...
Kus pesa teeb siis pühadus
Maa peal?
Siinpoolsus kohal on
ehk mujal, seal?
Ports priiust äkki enne
luua vaja?
Eesminejad vast valin'd
vale raja...?
Maa ise teab,
mis omal' pühaks peab!
Sa, inimene, osaled,
kui veab...
Kui usaldad, et Maa
on pühamaa.
Nii tarkadega
eksida ei saa.
/Mari*Uri/
Jõulutunne
Lund ei ole, on vaid vesi,
kauplused täis inimesi.
Palju kuuski maha saetud.
Pangakontod tühjaks laetud.
Kommunikatsiooniketid
loonud pühadepaketid,
et kui tõesti pole raha,
kuid laps uut aipäädi tahab,
hinge, mõne tilga vere
eest saab rõõmu pisipere.
Olgem hardad, olgem häpid,
telefonis jõuluäpid.
Venitagem magu välja,
neegrid niikuinii on näljas.
Imeline aeg, mil pime
poodnikki end paksuks imeb.
Kõik on leti taga maksmas,
war is over (happy xmas)!
Kevadpühadeks koju
Veidi kahju maha jätta oli oma linna
Samas üle pika aja on ka tore minna.
Olla teel ja palju mõelda
Lõpuks jõuda sinna,
Kus hää merelise tuule värskus tungib ninna.
Tee on tuttav, üle mitme jõe mu teekond kulgeb,
Songermaised põllulapid, külakrantsid julged.
Lumest järel ainult riismed,
kraavid aevad üle.
Kujutlen, kuis suvel siis me maa ja vete süles.
Või ehk pigem nende piiril,
pole lõppu-algust.
Keset kuumi päiksekiiri
Ööpäevringset valgust.
-Tiina Nuum-
Ilois
Olen lill,
õielehti lõpmatu hulk…
Minu pilk vaatab igasse silma.
Teekond juurest maani,
maast taevani pikk –
ulatub igasse ilma.
Südamik seest välja,
väljast sisse äraostmatu
päikesekuu kehalik.
Mittenopitav nimetamatu,
hinge lahustav hindamatu,
kogemuspõhiselt hoomatav,
pühade aegadel pühitsetud…
Õnnelik.
/Mari*Uri/
Jänku munapüha
Jänkupojal väike mure,
et ta kevadel ei mune –
nii saaks koori värvida,
lõbusasti koksida.
Läheb külla Tibule:
“Mune muna minule!”
Aga Tibu ka ei saa
munadega hakkama…
Hüppab Jänku hops ja hops,
kaasas korv ja munatops,
otsib üles Kanaema –
ootab Jänkut juba tema:
“Tule siia, tibuke,
mul on miskit sinule!
Kevadel on sünnipüha,
lapsi rõõmustame üha!”
“Ahaa,” tänab Jänkuke,
“Rõõmud – need on teistele!”
Ruttab lusti tagama,
metsa mune jagama!
/Mari*Uri/
Kevad tuleb!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Talve valge ukse suleb,
tõmbab õied mullast välja,
kaotab linnukeste nälja.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Enam pole päikse muret:
võtab appi pikad päevad -
inimesed rõõmsaks lä'evad!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Varsti kohal kaunid kured,
peagi vulisemas veed
ja läbitavad sopateed.
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Iga kana pühaks muneb,
paju lubab tibud õue,
värviline moes on nõue!
Kevad tuleb! Kevad tuleb!
Sõber jälle külla tuleb:
süda peos ja kaardi peal -
ning terve aasta püsib seal!
/Mari*Uri/