Sõnale puhka leiti 123 luuletust
Püha Pätrik
Iirlastel täna põhjust tripsutada
iirlastel põhjust jalga väristada
toimub karneval uulitsal
tähtpäev ühel mehel kuuslal;
mattuvad linnad rohelusse
ja punapäiste kaunitaride haarmesse
härjapõlvlased kulda jagavad
nemad kingsepa tööst puhkavad;
ohhhh jahhh ... oleks meil selline pühak
siis rahvast täis lauluväljak
Pätrik ristiusku rahulikult levitanud
sellega au omale teeninud
...Töö kiidab tegijat...
...No ytle mulle - ma lihtsalt ei tea,kas täna on parem kui eile? Ka homne päev tuleb - ja tulema peab - see elu koigil just samuti läheb...Alati pole ju nii nagu ise tahaks - voi nagu Sa unistand oled - on koigepealt peab,siis puhka ka,kyll näed - et koik tehtud ju saab,ära muretse liiga - ei jookse sind kohe keegi kiitma! Sa koike suudad,kui säilitad rahu.....Usu mind,kyll mina tean-sa lihtsalt podeja oled...Ei...tegelikult tööd teed sa kiiresti ja hästi,ei selliseid...tegijaid kyll pole tihti just varnast votta...nii,et...samas vaimus Sa jätka...
— ElisabethMida teeb Maie ilma Valdurita?
Kes on see nokatsiga
mees, kel nina all vuntsid?
tuleb läheb televaataja aplausiga
meeli Maie ja Valdur kütsid;
Väinoga oli meestel õlu
pole vahet, kas nad vanad
Silvil poolt ka on võlu
nad kõik ikka alati kobedad;
nüüd Maie seisab haua ees:
"Tule kustuta meie tuli ka pärast!"
aga ei kuula enam pritsumees
kes puhkab naise kärast;
nali naljaks, jääme sind igatsema
lõppenud järgmine eluring
ei tea milline ülejäänud kuu saab olema
puhka rahus, Madis Milling
Laupäeva hommik
Minul parim öö
on reede vastu laupäeva
siis nädalas on läbi töö
välja puhkan kõik vaeva;
vedelen sängis
ja kaen telekat
olen mõnuluses vangis
sügan oma kannikat;
saates Tules karastunud
või sarimõrtsukad
külmkapis ootavad pirukad
mis saavad varsti söödud
Iseenda oma
Roosakana säras me maailm
hommikuses päiksetõusu kumas,
pilvelöövis puhkamas mu silm
veel nii kaua, kuni päike lubas.
Selles ilus ununesid veel
päevatöö ja kõik, mis toimumas,
mõned hetked puhkas minu meel,
justkui oleks elust toibumas.
Taevailu kestis kauem veelgi,
kuid mind kutsus argielu müra,
meenutan nüüd hetki, millal saingi
olla päris iseenda oma.
- Tarmo Selter -
2022
Ime...
Tundsin sinu puudutust enne,
kui sind silmasin
või situatsioonni hinnata märkasin.
Aru sain, mis toimumas on.
Põsed kuumamas. Enda nime vist ka mitte mäletamas.
Moment, mil taipasin,
et mu kätt leida üritad,
selle sinu poole sirutasin.
Sa hoiad minu kätt,
õrnalt pigistades.
Vaikselt. Ettevaatlikult.
Nihutasin end sulle lähemale.
Sääred, põlved lembelt üksteise küljes,
toetasin oma...
sinu õlale puhkama.
Sära minu sees pulbitsemas.
Novembrilapse ennustus Nostradamuse hääle kajas
Inglikäsi paitab madu,
kes puhkab lillel,
mis on kasvanud kauniks
kuu säras ja 5 elemendi Jõus,
kandes endas Meretähe sära
ning kuldse kosmose tähti,
mis on pitseeritud elulillega,
lukustades turvaliselt kulla särasse,
mida saadavad igavesti roosadepärlite
ühendatud teadvus,
armastusekivi kuldses embuses,
armastuse tõotuses Sulle,
kes sa oled puhas Ingli puudutus!
Sügis puudeladvus kiigub
Sügis puudeladvus kiigub
puudel lehed kollased
Sügis muudkui kiigub,kiigub
hea on olla sügisel
Kuldne päike kiiri pillab
sülest,mis tal viimased
Soe peab olema ase,sügisel
Täna tuulgi õige tasa
omaette mühiseb
Mets on vaikne, vaga,vaga
tuulel vastu kohiseb
Hallid pilved taganevad
neile kerge pole see
Sügis muudkui kiigub,kiigub
puudeladvus lehtedel
Linnud parvedena läinud
üle maa ja üle vee
Linnud,kes on siia jäänud
Anna armu-sügise!
Sügis kohustused täitnud
mis tal pandud õlgadel
Nii ta puudeladvus kiigub
Mida mõtleb tormi eel!
Vanainimeste mänguväljak
Peas on mõte seeniorite teenusest
spetsiifiliselt neile loodud
on juttu 6 aakri suurusest
kohad ei saa kunagi välja müüdud;
iseärane on seal kaebamiskabiin
laske südamel laulda
on seljavalu, artriit või muu piin
seal saab toriseda ja välja end elada;
lisatud hambadosaator
te ei pea jääma hambutuks
teile proteese väljastab mootor
toit ei jää söömatuks;
lastelaste pargis on kujusid
siin platsil seisavad uhkelt
nad tõstavad vanakeste tujusid
nende seltsis tunnete koduselt;
batuuditerassil saate hüpata
tõusete lendu kaarega
lõbus plats aega viita
saa .....
Meie ema
Meil kõigil on olemas ema,
rasket tööd teeb ju tema.
Kui on talunik,
siis söödab lambit.
Mõni kord peab puhkama ta,
vaikselt olema pead siis sa.
Kord ema rääkis mulle loo,
et mutti kartis ning muud.
Sina pead armastama oma ema,
sest teen seda juba mina.
Udu
Udu on langenud maha
ja maailm puhkab valges-vatises rahus.
Eha alati parem on päevast
ja puhkama ta rinnale vajun.
Valge loor mu ümber on kaitsev
ja koitu ma näha ei taha.
Hoia mu viimaseid tundeid
su pärast eilse jättagi võin maha.
Õrnalt su sisse ma vaatan
ja osa ma saan su valust.
Nii lihtsalt sa ennast kaotad
ole see öö, sind ma palun.
Ennast sa kõigile jaotad
kuid peitu jääb midagi oma.
Su südamelaekaid ma paotan
ja nii palju leian endalgi sama.
Nad ei armasta sind
Nad ei armasta sind,
tunded mida ei tagasta hing,
Kuulen kuidas vaid sulgub ring,
Tuul tolmu puhkus siit,
Segadustes valikud lukustusid,
Untsu läinud iga kustunud riim,
Tundmatu nägu lisaks uskumatu piin,
Süda murdus, kildudena maha kukkusid,
Lõpuks iga petisega juhtub nii,
Sõnum on prohvetlik, nähes su olemist,
koorus kaunist viljast vaid koletis,
teid justkui tehasel liinil toodeti,
pole erinevust, hõimulikult kõik tehtud,
eksi suunas, pead murdmas, vanaduses nutmas,
süda iial sees puhka, keegi tegelt ei kuuland,
nooruse olid valesse kohta suunand,
kuigi pere ja l .....
Mälestus
Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi
Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.
Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.
Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.
Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe .....
Päike
Ta kuldas meid piki ja üle
Soojendas pinnalt ja pealt
Rõõmustas ülalt ja seest
Tervitas hommiku algul.
Õied avas ja aurutas kaste
Kasvatas ilusa kõrgeks
Siis laskus ja lehvitas meile
Et puhkaks me sumedas öös.
Ja tagasi homme ta jälle
Naerab ja naeratab taas
Minagi rõõmustan näha
Mu palet ta paitab nii hea...