Sõnale punaste leiti 17 luuletust
Punaste laternate tänav
Ebardlik ja kaame unenägu-
osta- müüa- mõnitada naine...
Hõõgub lampe punaseid ses hägus-
olen äkki unetu ja kaine...
Silme ees veel laternate tänav-
võtta- jätta- kasutada naine...
Müües keha hingest kustub sära,
jääb vaid määritu ja põlastatu maine.
Juues kinni makstud kallist viina-
petetud ja alandatud naine
sisimas ei tunne enam piina,
et tast saanud armu aseaine...
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
Naine
Suuri sõnu ma ei tee,
pane oma käeke mu südamele,
kuula kuidas tuksub ta Sinule!
Sa vaid kuula mu südame häält,
nii tõene ta ja truu.!
Ainult Sinule tuksub mu süda,
ta armastusega täidetud on.
Naine! Sa oled püha!
Sinu taevasiniseid silmi tahaksin näha üha,
anda Su tulipunastele huultele suud.
Jätkuvalt tuksub süda sulle,
mu naine.
Elu lõpuni olen Sulle
kainelt mõtlev, armastav ja truu!
Sinu haual ma enam ei nuta,
voolab kõrvadest sooja verd.
Valgeid roose kaasa ei võta,
vaatan igatsedes punast merd.
Sinu nime sealsamas pühin ma huulilt,
isegi, kui armastasin sind kuuni.
Valged roosid tõmbunud punasteks ent sellest ma ei hooli,
sest meie meri ongi mõeldud seda tooni.
vahelduseks suvele
Kaldapajusid lumise Pangodi
järve ääres vaadates
äkitselt tunned
aeg muutub siin
üksnes
vaid kevade ootuseks
raagus põõsastele
koos kuivanud pillirooga
tuisus seismiseks
lumega rääkimiseks
ööga koos vaikimiseks
üks hääl kuni lausub
mine ära
sina oled siin
vaid külaline
mine ära mis siis
et siia lahti on
ka homme värav
*
taeva laotust ühtviisi aega triiki täitsid
nii punaste lippude kandjad
kui pruunides särkides marssijad
70 aasta hiljemgi
ei suuda sa hirmuta
siseneda nendesse aastatesse
teha lahti väravaid ja uksi
laagreisse kabi .....
The Cramps - She Said
Miks ma ei ütleks sulle, mis see on?
Ma läksin eile õhtul välja ja olin täiesti sassis
Kui ma täna hommikul ärkasin
Oleksid pidanud nägema, mis mul voodis oli, sa ei usuks seda
Ta vaatas mulle otsa oma siniste ja punaste verest punetavate silmadega otse keset hämarikutsooni kohvikus
Ta ütles
Ta ütles
Woo ee ah ah!
Woo ee ah ah!
Woo ee ah ah!
Woo ee ah ah!
Wooooeeeeahhh!
Ta vaatab teda ja keerab pea ringi nagu Exorcist'is
Vaadates allapoole, mu jumal
Ta vaatas mind, oh mu jumal, oma Los Angelese NFL-i professionaalse jalgpalli särgis
Vaatas mulle otsa ja mu ilu
.....
Jäämehe armastus
Mu jäämehe süda on purunud
kohati sulanud pärliteks punasteks
kohati kildudes katmas maapinda
juhtus kui olin ta surunud
taas enese kallisse rinda
Süda oli suurem kui enne
enam ei mahtunud
hetk varem olin kogenud õnne
hetkeks olin tundnud sind
mul südant polnd- piisavalt külmunud jahtunud
Südametu ma jäämees nüüd olen
teistele lõpmata kuri- sul lahke
naeratan isegi jäämehe naeratust
õhtuti aknaaluseks tulen
no vahtige naabrid- mu tundmusi nähke
Siis aga polnud südant ei sind mu jäämehe naine
kõik oli kevade tulvades sulanud
kõik oli talvistes t .....
punased purjed
palju kordi lastele
õhtuti joonistasin
punaste purjedega
rannale lähenevat laeva
sinimerd selle kohale
kummuli taevast
endal nii kinni võtsin
poisiea kaelast
ema põlle paelast
kui lilleõide
ronisin ta sülle
millest ilma kaeda
laev hommikul
ankru hiivas
kui kaste oli maas
ma kaldal kaua
seista olin saand
"Breakfast at Tiffany's"
sinu naeratus
kombineeritud valguses ühildub
punaste sümbioos
just nagu põimuksid nad teinteise ümber
nii naerus kui ka vihas
ei karda öelda, ei karda jääda tagasihoidlikuks
sõbrad, kes armastavad sind luu üdini välja
igal hommikul
kui ärkad nende kõrval
või avastad, et nad on magama vajunud sinu sofal
need on need, kallid
keda hoiad ka siis, kui endal käed on külmad
--
armastus paneb naeratama
ja isegi kassid ei saa aru, mida ajan
kombineeritud jõud ja kombineeritud tugevus
ainuke, kes teab
et saan tema kõrval seista võrdselt
ei pea ennast .....
Suitsupääsukeste haud
Tean küll põhjust
miks kalendris must lint ripub
juubel tähendab tühjust
mu pilk kurjaks kipub;
kõlab rongide kaja
sunnitakse neid hirmuga
Siberisse minnes pole raha vaja
sest maksad seal oma eluga;
on laager okastraadi taga
sellest sai suitsupääsukeste haud
surnute hinged iialgi ei maga
ei sulge keegi oma silmalaud;
Vabaduse väljakul on tseremoonia
täna mäletame 10 tuhat hinge
on puudu sealt harmoonia
mälus on see punaste pinge;
aga täna on kadunud tagasi
sest nende nimesid ei unusta
ning elu läheb edasi
vabasse Eestisse saate naasta
naine
naine -
mis imeloom see küll on?
naine -
mitu kodu küll temal on?
kellele köögikatana toitu moorib
peretülide käigus sibulaid koorib
naine -
miks ta alatasa tal vaja nutta?
vajub "tervendavate" sõimude mutta
ja ei saa kehvade spa teenuste eest kurta
naine -
tema kannatusi kannab pesunöör
pisaraid ei kuivata silmist iföön
naine mõtleb
kellele end ma ülesse löön
mees elab füüsilises olekus tööl
kandes seksuaalvoorust püksivööl.
naine
kuidas ei märka et ta on alati naturaalselt ilus?
kuidas ei mõista me mõtlematute tegud .....
saatusetee kiik
õuel ootas mind alati kiik
lükkasin hoogu üles - alla
lapsena tundus see kuningriik
maailma piirid mu ees olid valla.
mida aeg edasi kitsamaks jäid
lihtsa rõõmu leiud otsingutel
nüüd kannatuste rajal sa käid
tõrvikuga avastamas õnneradadel
uusi kalliskive mida pole näind.
talletad enda elu teemantideks
südames põlenud tuhaks söed
veel punasteks rubiinideks
mu hingest ilu salaja köeb.
üleöö minust sai inimene suur
maas õuel vedeleb armas kiik
maha saetud mälestuste puujuur
saatuse teelahkmel on viik...
Olemus II
tantsiv vihm oli lummatud
tema eksistentsist,
kattes luigekarva põski
pihlakpunaste suudlustega
tulede värelus sulistas loikudes,
sinine suitsupilv keerles
moodustades igavikuseina
Oh,
oleksin tahtnud tema üle laotuda
nagu vaip
oleksin palunud armu
teda endale
Kevad
Ei ammu näinud ma nii palju päikest!
Ta voolab tuppa nagu kuldne viin
ja purju paneb mind, kes kaua paastusin,
ning minu lapse sasipääkest väikest.
Kõik tuba soojem, ilusam sest läikest:
kuis lõhnavad hüatsindid lillad siin
ja hallid pajukassid, mis ma korjasin -
Ei ammu, ammu polnd nii palju päikest!
Ja õitest kollastest ning punastest
ja liblikatest valgeist, kirjudest
laps särasilmil hakkab unistama -
Ja rohus kepslemisest palja jalu
ning soojast meres keset väikseid kalu,
sest kõigest – mina ka, jah, mina ka niisama.