Sõnale pung leiti 167 luuletust
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Roosiaed
Ämmamamma kaebles, et mul pole üldse väge –
kas selja pööranult saab tõesti silma vaadata...?
Olen hoolsalt varjanud veealust jäiset mäge,
mis hakanud on viimaks sinu paistel sulama.
Ma ei jahi tolmurulle ega küüri nõusid
igal võimalikul vabal kaunil eluhetkel -
ja ei torma korraldama, kui just äsja tõusin…
Olen hoopis roosiaianuusutamisretkel!
Kastan oma veega õite pakatavaid pungi,
julgustades teisigi teeäärtest noppima…
Ning kui vähekegi saan, siis muudan ämma tungi
oma takjanina minu aeda toppida!
/Mari*Uri/
.....
Palju küsimusi ilmataadile
Miks tali ei taha ära minna?
Miks kevad peab tõmbama küüru selga?
Miks linnud peavad laulma lumistel okstel?
Miks talvekülm peab näpistama pungi puudel?
Miks pilvede vahel peab päike olema valvel?
Miks tali hoiab kevadet meist nii kaugel?
Tahaks päris kevadet ja suve
ei jõua ära oodata kohe!
Kevades on palju aega
Palju aega on veel kevades olles,
toas vähem istumist.
Loodus kutsub kui ema rüppe,
rõõmu rohket on ja avastamist.
Vaatad kuidas iga pung saab õieks,
igal õiel oma mesilind.
Vaatad rohul kastetilga helki,
päikesekiired helgil mängivad.
Märkad lepatriinut,
kel avatud on tiib.
Kuhu poole lendab,
ons' kodu kaugel siit-?
Lasen soojal vihmal
kosutada end,
kõik mõtted lasen vabaks,
las kevad kannab mind.
Uus päev
Ikka uuesti ja uuesti algab päev,
mis uus ja tundmatu.
Igas päevas sisu on sees,
häid ideid leiab alati.
Sinagi võid olla minu uus päev,
selle ilusamaks muuta,
siis kurbuski kaob kui nõiaväel
ja uuest päevast midagi head on loota.
Kevadki pungi loob uusi,
uut õitsemist toob iga päev.
Päevades on päikest siiski,
mis rõõmustab su meelt.
Vihmasajus
Vihmasajuski võib näha ilu,
igas piisas peitub eriline võlu.
Ilu on helkival piisal, mis pakataval pungal,
piiskadel,
mis sillerdavad päikeses,
nii ilus vaadata on.
Vihmavarju alla peidetud mõtteid
vahel hea on vihmasajuga jagada.
Puhastatud saada,
hing ja süda korraga.
mis rõõm
mis ere rõõm me tunde
täidab seal hetki läidab
kui kevadet ja valgust
aina rohkem päeva
tuleb juurde
pung paisuv oksal talve
enda järel suleb
hing minemas on
ilma imelisse uude
mis kuldsemaks
saab üha lonkshaaval
teda juues argsi
endas taeva alla
seda luues
servapidi nähtvale tuues
lagendik kulus
nagu ema last
heldinult vaatad
kuidas lagendik
kulus vasikana päikest
joob uus rohi saaks
kasvada nii ülase
õitsemise lähemale
päevadesse toob
pärast halli talve mis hetki
heledaks jõe ääres
valgete toomingate
all loob
*
täna on luuletuse
kirjutamiseks halva
karmaga päev
sõna kinni võtta ei
taha kuidagi käest
mis siis okstel aias
õite pungade paisumine
akna all suu pärani
igal lumelillel
vähe oli neid kes öelda seda
valjult julgesid keisrinna õukonnas
ütlen ma endale 1200 aastat hiljem
„Padjamärkmeid“ õhtuti
.....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Kevadekuulutajad
Iga pung ja leheke puul
kuulutavad kevadet,
vilistab kuldnokk kollasel suul,
tervitab kevadet.
Iga lilleke, mis metsa all sirgub,
karuott, kes unest virgub,
rõõmsalt vulisev ojake,
kõik kuulutavad kevadet.
Künnivares mustas kuues,
kraaksub nii, et must on maa,
päike kuldab metsaveerel,
kütab soojaks kogu maa.
Kevadel on ilu palju,
rõõme rohket jagada,
päevad pikenevad kukesammul
tore on koos kevadega elada!
taeva all lumi sulab
nüüd iga tund
hing pakatab kui
oksal pung su sooni
täidab kevadvete
avar tulv kurgus
tema kipitav sund
eal sellega ära ei harju
Maal Linnutee servas
taeva all lumi sulab
vesi kraavides vulab
tulemas on kevade
tali jääb jälle päevast
kaugele eemale
lillede lapsed tuulest
vaaruvail jalgadel
päikest joovad peenral
Patriootiline kevade
Tali näpistab veel kevadet,
näpistab pungi puul ja põõsal,
näpistab kevadlinnu varbaid,
näpistab murututikest,
näpistab lilleõiekest,
näpistab õrna hingekest.
Tali ei kaua näpistada suuda,
midagi jääb alles veel.
Kevad siin on,
ta ilu uuesti looma hakkab,
ja seda võimsamalt veel.
nagu mets mais
nagu mets mais
täiskuu augustis
vaatab ennast järvest
mu värsside kohale
kummardusid Sina
uuesti sõnad said tagasi
oma tähenduse
nende võrad hakkasid
õhetama nagu enne lehtimist
teeäärsed kased nad
julgesid üksteist kallistada
olla kevadvihmas
lahti läks tee ääres võilill
sinetama hakkas rohus
ära unusta lill
silm märkab pea kohale
tulnud on suvetaeva
suur valge pilv
*
kõik on sul juba
olemas
meel vabaneb üha
rohkem talvest
öö asemel päev
läks uuesti valgeks
paisuvad okstel pungad
mäest alla ojadel veed
vulavad j .....
