Sõnale pungad leiti 85 luuletust (parimad)
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Pung
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Ootab aega.
Öö oleks heldem.
Ootab aega.
Ümbrus siis helgem.
Ootab tuulesid,
suundadelt uutelt.
Ootab tuulesid,
pehmemaid puutelt.
Ootab vihmasid,
mis oleks lahked.
Ootab vihmasid,
mis poleks tahked.
Ta on veel puu sees.
Ta ootab algust.
Ootab veel puu sees.
Ootab valgust.
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
Kevad tärkab...
Tilkus alla piiskadena
lumi, öine jää,
kevad tärkab pungadena,
rohelustki näed,
hinges ärkab helge tunne,
mis nii hea ja soe,
sest on kevadel ju anne
luua head, vaid loeb,
et sära silmi saab,
päike paitab põske,
loodus tärkab, teab -
tal hinge tulla laske...
- Tarmo Selter -
Igatsus kevade järele
Pilve vahelt juba piilub
esimene kuldne päikesekiir,
metsasülest aga virgub
esimene kevadlill.
Pungad kinni on veel puul,
sealt tulemas õieke uus.
Metsaserval ojakene rajab teed,
kraavis vulisevad sulaveed.
Linnud kodumaale tagasi
alustavad rännuteed-,
niiväga igatsen ma
kärarikast linnulaulu,
mis tühjuse viiks kurvast südamest...
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Elu sügise värvid
Mõnele elu tundub vaid must-valge
ja nii ka tajub me imelist talve.
Isegi kevade puhkeva pungad
ei tekita erilist tunnete tulva.
Ja suvelillede pillerpall
tast mööda käib kui hommiku hall.
Kui aga aeg on jõudnud sügisesse
ja korraks vaatad enesesse,
kõik värvid siis pinnale tulevad,
kui hetkeks ennast vaid kuulatad.
Elu tõelised värvid ehk tunned siis ära,
kui ei sega enam sind müra ja kära.
Siis ilu oskad näha ka sügistormis
ja värve näed ka selles hommikus hallis.
Kevadel
Kevadel on olla ilus
päikesekiir mängleb puude vilus
magusaid lõhnu täis on ilm
terve päeva laulab lind
Kased tilgutavad mahla
pärnapuud on õisi täis
mesimummid kannudega
vilgas elu kõikjal käib.
Kastemärjad kevadhommikud
õhk virvendustest tulvil
pilved kõrged taevalael
midagi uut juurde sünnib
Kevad see on ilus aeg
toob ilu aeda ja õue
salamisi ja varakult poeb
ikka meile põue.
Kevadel on võime suur üles äratada
armastust ja õitsemist
ikka armastuse õitsemist-
mida muud meil vaja.
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.