Sõnale pungad leiti 59 luuletust
Armastust täis kevade
Mul tunne soe on südame peal.
Su kallistused nii kuumad
kui päikesekiired,
mis põletavad tead.
Su silmist sooja sära
on märgata,
nii hea on sellepeale ärgata
ja Sulle üht suudlust kinkida.
Tõesti kevad äratab südamed,
lööb armastuse õitsele
kui pungad puul,
südame peal.
Kõik tunded tärkavad
justkui uuele elule.
Selline ongi elukevade...
Lase ta lihtsalt sisse
oma südame.
Kena kevad
Kena kevad kikitab kõrvu,
puudel pungad puhkevad,
kuulda tuttavat linnulaulu,
lõunakaartest tulevad.
Kena kevad puudeladvus kiigub,
mahe tuul on hellitav,
ojakene vinga- vonga liigub,
kõikjal kuulda kevadvete vulinat.
Kena kevad lilleõiel mängib,
päike südant soojendab,
pilvist viimasagar hiilib,
mängeldes vihmapiisku pillutab.
ei mõista saa
kohut armastuse üle
ta ilustki ülem
on nii nagu teele
kaasa antakse
sind armus elus kantakse
õnn et lembest puutumata
ei jäänud hing ei suu
mis siis see vahel oli
kui märtsisula tuul
mis pungad vaid
äratab raagus puul
mu põsel siiani veel
meeles Su põsk kuum
mu suu kuis otsis
Su janus suud
Õhtu lahtise aknaga
kevadel lasin tulla tuppa
pungade paisumisel okstel
märtsi sinitaeval
valgel pilvel
lombis külateel
talv mu sees
saaks minna üleni hukka
lasta tal räästas
tilkudes nutta
kahe käega võiksin
kinni võtta kraavipaju
pärlites kaelast
kõrvus lasta vulada
põldude sulaveel
päev päevalt tund tunnilt
nii taeva all
armsamaks läheks
see kevade tulemise
pladisev ladisev
vulisev keel
20.03. 2022
mu meel hakkab lehtima
kesk halli talve
mu meel hakkab lehtima
kui öö jääb järjest lühemaks
taeva all aina kauem
seisab päevas valgus
sääl kuskil ootel uus
helerohelise kevade
õrn rahutu algus
imestan isegi
käsi valmis on juba peenrasse
seemnete külvamiseks
õunapuul pungade paituseks
suure kruusiga
suure kruusiga teri viin
hommikul lindude söögimajja
nii tardunud talves
halli hämaruseni
näha saan õhus
tihaste lendu
hing pungade paisumiseni
jää laulma hakkamiseni
järvel rõõmustub
et nälg vähem neid näpistas
veres alles oli
looma ja linnu vastu vendlus
*
millest sosistavad omavahel
seened sipelgad pilved puud
metsa kohal kuu
tsiitsitajad roostiku võsas
päiksega juulis õun ja sõstar
suureks saanud lehtedega
kase okstes tuul
ma iial saa teada kuis ka
ei vaevaks sellega pead
keel sõnu ei otsiks
kogu aeg suus
*
kesk tard .....
luuletuste saatus
värsse põletan
taeva all olnuid
hommikuid ja õhtuid
koltunud roogu
jäätunud jõe kaldal
heledat täiskuud
lumise lagendiku kohal
pungade lõhki minemist
kasel mahla tilkumist pange
meel kilgates kui näeb
pärast halli talve
lapsuliblika esimest lendu
tee pervel võilillede kullendamist
sirelite hullutavast õitsemisest
kaob öösel uni
valged puhevil pilved
Emajõe tulvavees
Peipsi poole on teel
*
ka mina vananen mu arm
mind maha jätab sarm
ilu võimas lumm
silmi tuleb nukrus
kui keha kuhtub
hing helluseks ja tänuks
muutub olemise .....
Selle aasta essa lumi
Eile lõpuks sadas lund
millest näinud und
essa kord see aasta
ja polnudki vihma - saasta;
ilmataadil kusehäda läbi
mille üle tundnud häbi
et suvel seda alla
soristas
nüüd sügisel mahedusega leevendas;
isegi pajutibud juba lahti
pidanud ka ma rohelusele vahti
mille pungad lehtpuudel olemas
nagu uus kevad algamas;
AHHHA - aga vat tali tuleb
kevadelootus ullikestel sureb
sest essa lumi maas
sellega olin seda lullat alustamas;
FAKT: vihm on kui kusi
ning ka muud nähud on täis üllatusi
nt. kui helbed maha sajavad
siis inglid ilmataadiga pihku taovad;
v .....
ühe öö read
Ühe öö read
nagu päev valgusest
täitub taeva alune
elu heldusest
see sinugi sees
muutub helluseks
tänuks olemise eest
aidaku meid selles
hinge puhtaks põletav
leek ka ajas
mis veel alles ees
*
kõik muu kui on
ära olnud
taas jõuad elu ilu valuni
tänagi seda endale
palusin
*
mis oleks õite ilu
kui poleks nende
puhkemist närtsimist
ööde kõrvetavat vilu
hingel sellega
toime tulemist
seemnete pikka ootust
vihmast märjaks
saanud mullas
enne kui päike
õied üle kuldab
*
nii palju surmi
üle elada
veel jääda el .....
Kui mõelda pisut kaugemale
Kui mõelda pisut kaugemale,
mõelda aasta-aegadele.
Kui aasta-aegu lapata,
võid leida midagi põnevat ja elulähedat.
Selgub see, et inimene
on õige lähedane looduse ehitusele.
Kevadel, kui ärkab loodus
ja pungad puudel puhkevad,
siis tunnetad ka ise seda,
et elu uus sus sündimas.
Kui on suvi täies õites
ja päike katab kogu maad,
siis tunneb iga suur ja väike süda,
õnnetunnet suuremat.
Kui tuleb sügis, sammul suurel
ja vihmapilved maad katavad,
siis ronib kurbus sinugi hinge,
tulevad kõiksugu pisarad.
Talvel koged külmatunnet,
viirused kimbutavad m .....
Suvi on käes
Sirelite õitseaeg saab läbi,
õunapuud löövad õitsele,
mesimummid läbisegi,
kaenlas kannud kollased.
Võililledest kollast vaipa
ei enam näha saa,
ja nendest punutud kaunis pärg
on ammu närtsinud ka.
Ei sineta ka metsaalus,
ülaseid ei näe,
kevad jätnud oma jälje,
ulatanud suvele on käe.
Suur suvi oma osa annab,
õitsele lööb uued pungad puul,
lilleada oma ilu kannab,
soojust südameisse toob.
Varahommikune mets
Õhk virvendab ja vajub vaikselt metsale,
lilled samblasülest ärkavad ülesse,
viimased lehepungad puhkevad õitsele.
Soe tuuletiib lendab üle metsade
ja mühiseb tasasel viisil puulatvades.
Siginat-saginat kuulda on linnupesades,
nokakesed avatud on linnupoegadel.
Siilipere keras, nad lehtede all,
ninakestki pole näha- on üks suur kerapall.
Kribin, krõbin siin ja seal,
silmale nähtav pole eal.
Kuid kõrvale kuulda on iga pisemgi helin,
ja vahest võib tekkida ka külmavärin.
