Sõnale pungad leiti 85 luuletust
Unistaja
Lumi hakkab sulama,
maapõue vajuma,
pilved hakkavad hajuma,
päike pilvist piiluma.
Kevad hakkab tulema,
puude vahelt hiilima,
pungad puudel praksuma,
ilmaelu õitsema.
Unistajal magusam uni,
ärgates ta silmi pühi,
ta päev ei ole iial tühi,
valmib uute unistuste kuhi.
Nii need unistaja päevad
õhtusse veerevad,
mõtted elust, olust
ette tõttavad.
Unistaja unistab
elust magusast,
mesimummid töökad, agarad,
mett lilleõielt mekivad.
Elu sügise värvid
Mõnele elu tundub vaid must-valge
ja nii ka tajub me imelist talve.
Isegi kevade puhkeva pungad
ei tekita erilist tunnete tulva.
Ja suvelillede pillerpall
tast mööda käib kui hommiku hall.
Kui aga aeg on jõudnud sügisesse
ja korraks vaatad enesesse,
kõik värvid siis pinnale tulevad,
kui hetkeks ennast vaid kuulatad.
Elu tõelised värvid ehk tunned siis ära,
kui ei sega enam sind müra ja kära.
Siis ilu oskad näha ka sügistormis
ja värve näed ka selles hommikus hallis.
Hing ja süda on õitsel
Natukene oodata on veel,
koos kevadega oled teel.
Hinges ja südames mul päike juba särab-,
kui armastad,
siis tunnetes on kogu aeg kevad.
Kõige õnnelikum ongi kevad,
siis uued tunded kui pungad,
löövad õitsele.
Tänan Sind, et oled minu kevade,
alati mu süda õitseb vastu Sinule.
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.
mu kallitele
kui elu ise ongi
kogu taeva alusele emaks
miks ma peaksin kartma
mitte usaldama teda
puhtevalgusest hämaruseni
täidab ta mu kõiki päevi
pungade paisumisest
lehtede varisemini
on kulgemises
võilillele päikesest
avanemiseks jahedail hommikuil
maiõhtuil krookuste sulgemiseni
*
miljardeid aastaid
tähena põleda
et Su sõrmed saaksid
puutuda mu nägu
suu juua mu suud
me hinged omavahel
kõneleda vaadata
vaikides järvel täiskuud
näha kuidas hetk
tuleb hetke kõrvale
võõras ja hiigelsuur
nii on juba kord
räästate tilkumiseni
ojade voolamiseni
lumiselt põllult alla järve
pungad oksal palitus
metsad raagus
nii on juba kord
talvel puude saatus
taludes suve kaotust
uue kevadeni
olla tardunud morn
justkui emata-isata orb
*
Ühel kevadtalve õhtul
talv otsa meel hoidnud
end on lume valguse
ja puhtuse ligi
selles katedraalis
hiigelsuures
kordagi ometi
käinud pole pihil
mõne hetke vastu
nukralt liibund
tasse arutuna kiindund
Hinge igatsus sügisest kevadeni
Sa kui rändlind,
minuga hüvasti jätsid sel sügisel.
Sa ju iial ei unusta mind,
mina Sind.
Sa kui rändlind,
tuled tagasi kaunil kevadel,
kui puud on pungades
ja õitsele puhkevad kõik armastavad südamed.
Sa ju igatsed mind,
mina Sind....
puuduta mu põske
puuduta mu põske kallis
ütle et homme suvi on alles
mis siis enam pole juuli
muutub sinitaevas halliks
koltub see mis kallis
õunad okstel aias on valmis
pungad kinni kui nööbid
palitul kevadeni
okstel raagus tead
lume puhtus meelde
uuesti kauaks saabub
hing sellele naaldub
Ärkamine uuele elule
Vaata kuis loodus taas puhkend õitsele,
kui kamaluga värskust haarata sai endasse.
Lilled täies õiteilus löönud hiilgama,
puudel pungad uuesti puhkema.
Päike salamisi kulda korjas juurde,
soojad naeratused pilvist välja tõi.
Vahest ärkamegi ellu uude,
sest loovust tuleb aina juurde.
Armastust täis kevad, suvi
Päike sinitaevas lõõmab,
lilli täis on metsatee,
rohetavad puud ja põõsad,
suveimed poolel teel.
Kevad suvesse jäljed jätnud,
neid jälgipidi suvi käib,
kaunilt puhkevad pungad õide,
mis veel puhkemata jäid.
Armastus kõik puhkend õide
kaunil kevadel,
suvekuumad tunded kaua
püsivad südamel.
Kevad, lehvitan nüüd sulle,
mulle sinagi,
küllap kohtume me jälle,
seniks hüvasti
Looduse ilu
Päike sillerdab puude vahel,
rõõmsad näod on igaühel.
Kivine metsatee,
käänuline elutee.
Kõrvus kõlab linnulaul,
see on justkui kevadlaul.
Merelainete kohin,
kuulda on mu hingamisnohin.
Kauguses terendab koduke,
katusel istub linnuke.
Pungad okstel,
lained kallastel.
Emake on päikseke
Ilma emata ei oleks elu,
elus kõige tähtsam koht on tal.
Ilma emata ei sünniks miskit,
siin sinitse taevakaare all.
Ema naeratus on kui päikesepaiste,
mis õitsele lööb pungad puul.
Ema kuldsest naeratusest saab rõõmu
iga väikene ja suur.
Emast laule loodud palju,
luulet viisideks kedratud.
Ema püha on ja iial
ei jõua teda ära tänada.
Rohkem päikest sulle, mulle-kõigile,
läbi ema säravate silmade!
Kevad looduse keskel
Üha soojemalt näitab ennast päike,
iga päikesekiir annab loodusele oma läike ,
pajupõsal tibukesed väiksed,
pungad puul lehtivad vaikselt.
sini-sinine on taevas,
niidud, aasad rohelust on täis,
liblikate lend on nii õrn ja nii armas,
lilled kevadtuules noogutavad päid.
Linnulaulust kogu loodus kajab,
pesas linnupojukene ema vajab,
ojakene singa-vonga oma teed rajab,
iga süda vaikust, rahu vajab.
Kevade süda
Juba rohetavad aasad,
põllud vabanenud lumekoorma alt,
ojad vulisevad kaasa
linnulaulule, mis pilvis üleval.
Sooja vihma kallab,
päike naeratab,
mesimumm kannuga tõttab,
lilleõis magusalt lõhnab.
Liblikas kollases kleidis,
õhus õrnas lepadriinu kõrtmööda ennast,
ülesse venitab.
Puudeladvus tuul mängib kannelt,
pungad puudel puhkevad,
kasepuu tasakesi mahla
endast välja nõristab.
Lehti väristavad haavapuud,
neil suur on rõõm kevadkuust,
paranevad ka kõik südame haavad,
lehtima löövad soovide puud.
Sa olemises alles oleks
Sind kõikjalt taeva alt
igatsus otsima hakkas
see ööselgi ei lakka
muud endale ei enam soovi
Sa alles oleks ilmas
nagu valgus hommikul
mis päeva tuleb
tõuseb üles öö kui
tema järel ukse suleb
Sa olemises alles oleks
nagu mais lehtiv mets
päikse käes küntud põld
pilvi peegeldav järv
lõhki läinud pungades
teeäärne leeder
õites kuldkollane paju
vihma sajus
hing kuulab
kuidas sellest kergelt
sisse ja välja hingan
millestki pole elus
jäänud päriselt ilma
mis siis et vahel
kurvad on mu silmad