Sõnale pungad leiti 59 luuletust
Pulbitsev kevad
Mets on siginat, saginat täis,
metsas kevad külas käis.
Oma võlukepiga,
puudutas pungad puhkema.
Puges samblasülesse,
upitas lilled õitsele.
Silus haavapuude päid,
kuid haavad ikka värisema jäid.
Kevad kaseokstel kiikus veidi,
siis puutüvel veitsa askeldas
ja mahlakannid tüvekoorde
paigutas
Kevad üle metsa lendas tuhinaga,
leebe tuul teda tõukas tagant.
Linnud olid juba kohal,
kaunis viis neil noka vahel vohas.
Päike piilus pilve vahelt
ja siis tõusis kõrgele,
et saaks näidata kuldset kera,
kevadele endale.
Pilvgi mõne piisa poetas,
otse keva .....
viib kevadesse uude
13.05.2022
kui okstel paisumas on pungad
pargis sinetavad sinililled
meel taeva sinast
enam pole lahus
see armsaks muutub
kui hommikuti aknal ruutu
mu laupa puutub
õhtul hiljem toas süütan tuled
ööseks enam ust ei sule
pilgeni mind rõõm nüüd täidab
et teede ääres
kullendavad võililled
lehtind metsa kägu tuleb
see rahutuks teeb une
viib kevadesse
õrnrohelisse suurde
ilma imelisse uude
ka nii võib kirjutada, kannatlikkust selle lugemiseks
ei Pessoa värsse saa juua
nagu järjekordselt
lahti korgitud pudelit veini
kallad klaasi ja tuled rõdule
veini lonkshaaval rüübates
päikese kätte vaatama
kas õunapuu vari on
samas kohas mis eile
rohi kastest juba kuivanud
kompostihunnikul sumisemas
arbuusi koorte kohal kärbsed
jasmiinipõõsas maja juurde viiva
tee ääres lõhnab samamoodi edasi
see maailm mis jääb toa
hea ja kurja
tee ning plangu vahele
aias ei vaja mingit
seletamist ta on kogu aeg
olemas nagu pilv taevas
õunte küpsemine okstel
sul ei õnnestu millegagi
peatada takista .....
riputan vahelduseks mõned peotäied haikusid ja tankasid
varesekarva
ilm sulgunud krookused
päev otsa lörtsi
eest kuis ka ei otsiks silm
muud ei leia miskit eest
*
Augusti lõpp
narmendavate
tiibadega liblikas
teeäärses liivas
*
öö ümberingi
vihmast vettinud ilmaruum
muud ei midagi
ööl sellisel ei olla
tahaks keegi kodutu
*
mäe tagant äkki
sookure trompetihüüd
valusalt veri
talle vastu huikab see
õhtusse heledalt luikab
*
äkki kevadöös
pungade lõhki minek
verele meenus
hing ärgates leebub et
alles veel temas see rõõm
*
mõnel sügisööl
vaim eelnenud ajaga
otsib meis si .....
Imeline kevad
Puudel õiepungad kissitavad silmi,
ere päike kiiri pillutab.
Samblasülle kukkund vihmapilvi,
vihmaussid mullas sügaval.
Kevadtuuled õõtsuvad,
vaikne on metsamüha.
Meri tasa lainetab
laineharjal näkineid magab.
Kevad oma võluga
aina meelitab.
Minus miskit pakatab,
hing lööb õitsema.
Täna kevad on nii ilus!
Täna kevad on nii ilus,
päike paistab puude vilus,
teerada valib ojake,
niriseb samblasülesse.
Lilled tärganud on juba,
õitsemiseks antud luba,
puudel pungad punnitavad,
hiirekõrvul kikitavad.
Lindudel on nokas vilin,
kuulda kellukese tilin,
rohutirts veel viiulikeeli nühib,
aeglane tigu,maja seljas, rühib.
Täna kevad on nii ilus,
sõnadest tuleb puudustki!
Äkki on kevad
tärganud ka Sinus,
jõudnud hingesopini!
,
Üks päev kevadet
Kevad taas paitamas on põski
kuigi pikk talvekuu veel ees
Puudel pungad juba lahti
avatud on kevadele tee
Metsas trill ja trall nüüd
läheb lahti
koopast ärkab karu-unine
Keset talve kevadpäev on tore
siis hinges rõõmu, veidikene
Vaatad kõrgel sinitaeva poole
Kõik see ilm on imelik-tõepoolest!
ÕITSVAD PUUD
Mahl tuikab, pungad puhkevad ja kordub järjekordne kevad. Maa lemmiklapsed, pikajalgsed puud, taas pulmitsevad.
Teeb algust remmelgas, pärn joodud lõpetab; kolm kuud on kõrged lauad kaetud, ja salust sallu mesilaste summ lehvib kui kuldne lint, mis tuulest aetud.
Oh õitsvad puud, kui lapuline, kes tagauksest tungind sisse, ma õitetu, ma äraõitsenu end unustan te õitsemisse.
Me kauget hõimlust aimab meel, kõrv korjab kohinast üht hajund viisi. Nüüd mõistan, miks mu esivanemad kord pühaks pidasid neid hiisi.
ükskõikselt, majesteetlikult käib päike pealpool valgei .....
ÕUNAPUU
See õunapuu pungade punas veel argles ja heitles kui süüga, ei kumbki meist märganud, kunas ta ehtis end õitseva rüüga.
Õis õhetab oksa kurrus, õis õhetav igal raol, ning lüües mahedalt nurru on mesilasedki jaol.
Keskhommiku kiirgus ja õite tolm: aed mähkunud helkjasse uttu. Kaks inimlast, vaata, ju tundi kolm all õunapuu ajavad juttu.
üks ütleb: „Nüüd ööd on nii valged," ja teine: „Ei kaua need kesta." Lõid põlema tüdruku palged ja poisi kõrvalestad.
Ning kuldsete kauguste kuminast, mesilindude magusast suminast ja õunapuu õite särast nei .....
Stanssid
Kui kuldblond neitsid tulnd need maikuu päevad
Ja udulikke helbelinikuid
Nüüd hõljub aia kohal, okstesse nad jäävad
Ning õhus õõtsuvad kui valged tuid.
Kõik kaunidused, mis mu silmad näevad,
On vastuvõtmas kuningannat suid:
Kuis kuldsest kudrest kumisevad põõsad,
Täis sädelust kõik peenrad kasterõõsad.
Ning hõbekuljuseid on naermas õhus.
Kui leerilapsed seisvad kirsipuud,
Kui mõrsjad, keda ehteküllus rõhus,
Nii valged valges, õrnad abitud –
Oh, tuulepeiul abinõu on tõhus
Neid heiduta, kui vilkalt andes suud,
Ta vallandab neil helmeloori veidi
Ja ke .....
Ärkamine
Kõrrekene tõukab mättast
vilkalt nuusutleva nina.
Õite avanevad silmad
on täis taevasina.
Vaata varajane liblik
tähnilisi tõstab tiibu.
Käisele sul kirju mardik
jätnud märja triibu.
Keset pakatavaid põõsaid
rõõmsalt ümisedes lähed
ja su puudutusel pungad
puhkevad kui tähed.
1938
Naeratus päikeselt
Naerusuiselt päike piilub
õrnalt pilvekardin liigub
oma kuldse naeruga
äratab ta kogu maa
Pungad puudel õide löövad
linnuperel pesa uus
pesast vidinat on kuulda
õhk on tulvil armastust
Sipelgatel rutt on taga
pesa muudkui keeb ja keeb
oma ilma suureks ehitada
töökust jätkub veel ja veel
Allikaski karskelt voolab
kristalse naeratusega
võluväel ta kutsub jooma
minust puhast energiat ammuta!
Noogutades päike piilub
õrnalt pilvekardin liigub
Kevad tärkab...
Tilkus alla piiskadena
lumi, öine jää,
kevad tärkab pungadena,
rohelustki näed,
hinges ärkab helge tunne,
mis nii hea ja soe,
sest on kevadel ju anne
luua head, vaid loeb,
et sära silmi saab,
päike paitab põske,
loodus tärkab, teab -
tal hinge tulla laske...
- Tarmo Selter -
UNELM
Hiirekõrvul kikitavad pungad,
ojakene vaikselt puurib teed,
vihmapiisad rasked lehel kanda,
kaseke,miks värised sa veel.
Päike piilub pilvetekilt alla,
aeg teil ärgata on mets ja maa,
mahe tuul nüüd linnupoegi paitab,
nokad lahti-toitu ootavad.
Lummust,rahu, südames ma tunnen,
kümbleks kastemärja rohu sees,
oh,mis kõik ma võiksin ära anda,
selle kauni kevadpäeva eest.
Hiirekõrvul kikitavad pungad,
südamesse rahu leiab tee,
unest ära ärata mind täna,
kingi mulle viivukene veel.
.....
rada
veab välja see rada mis sohu viind ajas
sammal jalgeall kindel ja paistmas on kallas
puid teele jääb vähem
juba paistavad tähed
mōned parmud veel kallal, kuid neidki on vähem
väge täis käed kui head kannad tulles
südames kergus ja hing ärkab unest
vooruse väel pungad sirguvad puudeks
päev päevalt minnes ja kōik muutub uueks
Kevad sinilille sinises
Ei tea, miks armunud ma taas?
Vist kevad poeb juba põue.
Kuid lumi on ju maas
ja ilmadki ei kisu õue.
Külm näpistab vaikselt tagumikku,
näen lume alt kergelt külmunud lagendikku.
Linnud lendavad meie maale
ning lõõritavad tervele Eestimaale.
Lõõritades ehitava pesa
ja loovad tasapisi pere.
Varsti - varsti hakkab paistma kevadine kesa,
mis paneb poeedil ringi käima vere.
Pungad kikitavad peanuppe
ja varsti korjatakse tuppa nurmenukke.
Kevad sinilille sinises
ning esimene kärbeski juba pinises.
Siniliiliad ja astrid,
mis on kaunid kui delikatessid .....
