Sõnale puru leiti 189 luuletust
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust
Universumis on aknad
Universumis on aknad
kus meid olemas ei ole
kus sinust jäänud jälg
on kõigest nälg
Usk vabadusse lakkab
tühjus kõle
me unistuste pelg
on kurja telg
Universumis on aknad
kus me näeme silmast silma
kes keha järgi küsib
pilgus süsi
Kui unistada jaksad
jaksad julma
end purustavat tulda
turma tunda
Universumis on aknad
kus me murrame end vabaks
kus valeks hakkab vale
õige tõeks
Sead vangilaagriss saksad
sõna tabaks
meik kustub mustub pale
muutub nõeks
Universumis on aknad
kus me oleme me ise
kus sinust jäänud nälg
on kõigest jälg
Märtsikuu deprekas.
Kõnnin õhukesel jääl,mis puruneb mu jalge all tuhandeks killuks.
Ei,ma ei kuku vette,sest võtan depreka tablette
ja eemal juba kallast näen
Enne kaldale jõudmist peab roomama mudas,
Kes jõuavad välja näevad
homset päeva
Kes,ei,võtku endale kass.Kõik koerad ei ole ju Laikad
Üks tablett kõiki ei aita.
Tõmba eest jõulukardinad,et sisse saaks tulla märtsikuu päike.
Maailm ei olegi ainult hall,leia üles kevadvärvide läige...
et ilm muutub
siiski näo pöörad ära
mis siis et päevas olla saad
kus päikese heldus
taeva alla muudkui
jõena õhtuni voolab
raagus puude asemel
mets peagi saab heleroheliseks
nukruseni seda kuid
olen oodanud
rõõmu õhetamiseni
veres lootnud
ei pilk suuda vaadata
hetke mis kildudeks puruneb
et ilm muutub kogu aeg
aina rohkem rusudeks
*
Tumedus
Viha on.
tapmis iha on .
peeneks purustamise lihased sind hakkivad kuni oled surnud.
Tuled pisar silmis.
tuled palud vabandust ja muudad enda suhtumist kui filmis.
Türa ära minuga väitle.
Mõttetöö on sul väike.
Analüüsin ja toon näiteid.
Kas sa türa saad üldse midagi aru.
Vaimupuudust sa ise palud.
Ja nüüd sa nutad et ma olen julm ja löön sind jalust.
Sa kompad piire ja kui kinni püüan sa ei pääse, sa piinled.
Lüües olen stiilne.
Iga sõna mis tuleb mu seest on viimne.
Rahustan sellega et kirjutan riime.
Kirjutan mis juhtub päriselt ja juhtub kodu seinte .....
Ei mingit andestust...
Ma kokku korjan enda katki läinud killud….
Tükikene südant neis ja puruks kukkund hing…
Minu tundeid …naerdes sa muudkui katki pillud…
Neil tangot tantsinud on rõõmsalt sinu king…
Ma andeks palusin, ja muuta ennast püüdsin…
Mul kadus usk… ma selles süüdistasin sind
Siis abi vajasin, ja hääletult sind hüüdsin….
Ei mingit andestust nüüd hoopis vihkad mind
Soojal peopesal on armastust
Linnuke nokkis aplalt teri-,
minu peopesalt!
Tal vaesekesel külm oli
ja kõhuke tühi,
süda tuksus elule,
veidikene hirmugi oli.
Peopesalt teri nokkis linnuke,
külmatunne andis järele.
Ükskõik, kui pisike on pesake,
peaasi, et oleks soe ja hubane,
et laual oleks toiduraasuke.
See hetk oli nii kaunike,
tühjaks jäi peopesake.
Nii soe tunne tuli südame,
tunne kui varajasel kevadel.
Nüüd saiapuru ja teri panin aknalauale,
kuulda on, kuidas linnukene koputab aknale.
Tiina ja Miina kultuuripealinnas
Tiina ja Miina -
nad läksivad Aleksandri,
ostsivad koksid
ja olivad ämbris:
Sest härrade pead olid
kiilad ja kulund
rahakott õhuke
hambaread purud!
Kes oli kobe,
sel pilv oli pükstes,
seisivad aina
ja vahtisid üksnes.
Tiina jõi kohe end
veidike purju.
Miina tegi silmi,
ent ei märgand see lurjus.
Tiina ja Miina
siis läksivad kottu -
pesivad näod
ja kobisid tuttu.
10.01.24.
Tartus
EI
EI - mul pole kuuske üleval
kui, siis ainult ahju kütta
naabril niigi 1 saadaval
öösel ta kodust saab ära võtta;
EI - mul pole tulesi
see mõtetu raha raiskamine
kergelt purunevalt imepisikesi
tükke põrandal, toimub koristamine;
EI - ei saa istuda toas valgelt
ei suuda arvetega võidelda
panen pihta küünlad kalmistult
sest "ei" pole surnu osanud öelda;
EI - mul pole hea olla
käin õnnetult kuluvate asjadega ringi
pole pappi, ei saa jõuluvana tulla
1 paar riietega igal pool käingi;
EI - ma ei tunne end hubaselt
kütan vanat ahju, hingan vingu
elan vaeselt .....
talv aknas
lumist tardunud maastikku
aknast vaadates
veres hõõguma hakkas
äkki kevade igatsus
kohisema kõrvus soontes
talv otsa jäätund Emajõe
vetetulv kildudeks purunema
hääletu vaikuse iga tund
pääseks tuppa juba valguse
helde pillamine
esimeste kärbeste sumin
pea kohale taeva kõrge
ununend sina ehk vabaneks
raagumisest üleni siis ka mina
Segaduse üleannustamine
Taaskord märgati minu südametust,
Esitati ühte ja sama küsimust,
Miks nende vastu nii külm olen?
Peatamatud järelemõtlemised,
Millest see oma algust ometi võtab?
Meenutan, midagi ei tehta ilma põhjuseta.
Ükskord olen nendele aga lahti ütelnud,
Miks siis seni valmistab see nendele üllatuse?
Ega keegi mind ei küsita,
Vaid ette heita üritavad,
Miks see joon nii püsiv on?
Küllap pole see minu süü...?
Tunnista üles, ruttu, julgemalt!
Ütle mulle näkku otseteed,
Et suhted veerevad järjest alamale,
Et minu kujul kõik su sees keeb.
Poleks tohtinud mu elu kalda .....
Vabadus
Mäletagem seda päeva
suvel lõppevad vaeva
sest nimelt tulnud aega
koolile vastu minna tule ja saega;
oma allilmas verevanne antud
tööriistad üle kantud
tulnud haridusteest vabadus
z - generatsiooni seadus;
süütuse voor heidkem maha
hinges ja seljal, mis teeb paha
on vabadus alanud
purustuspalliga katuse juht löönud;
kõige tüütum rutiin lastel
ja kõige raskem keskkond pubekatel
ärkame nüüd millal tahame
ja hängime seal kus vajame;
seega enam ei mingit õpsi ja diret
helisev kell ja koristaja sigaret
kui pealekauba kooli õhku lasknud
me suve lõpu .....
Jäämurdja*
pidin sündima jäämurdjana
aga ka jäämurdjal on kevadel
vähe tööd
kui linnukesed siristavad akna taga
ka linnukestel on oma tagasi tulekulennust
nüüd kõri üsna hoolega töös
et tutvustada ja meelitada ligi endale
uusi kaaslasi
jäämurdja suvel puhkab sadamas
pole jääd, mida lõhkuda
pole mida purustada
pole jäätunud vett, mida murda
aga linnukesed siristavad edasi
ja aina valjemini
et nende hääl kevadelgi oleks
valjult kosta
Mõttetuste pikas jadas
lõpuks leiad ühe kiire,mis võiks olla elu mõte.
Ehmatusega siis märkad
seda püüdmaks sinu teele
sätitud on mitmed tõkked.
Purustada kõik need seosed,
mis sind sidund käsist,jalust.
Järsku taipad senist elu
elatud ,mis siiamaani
enam päeva pealt ei talu.
Aga pärast igat võitu,mis on tulnud liiga kergelt
järgneb pikk ja piinav valu.
Tuule identiteedikriis
Ära vaata mu poole,
vaid tunne mind
Stiihiatest oleksin Tuul
Puhastav, muutlik, purustav
Vaadatud ja vaateid on liiga palju
sellele, kuidas tuule mõju
inimese emotsioonide virr-varri tasakaalustab
iga Tuul on alguses vaikne kohalviibija
kuni temast saab lammutav jõud eksistentsile
Arvate, et Tuli on ka mu sõber
Jah, Tulega on mul hea suhted,
hea võimalus teha kuuma õhku
Tule ja Tuule arvelt
millal tuli muutub Tuuleks ja Tuul tuleks?
kas üldse muutub, kui neid ühendab lihtsalt üks vokaal?
Tuletus Tuuletus
Maad ma eriti ei tunne,
Tuulena on parem olla Maa kõrval .....
Penni isandad
Kõik teavad, et mul on raha suhtes eriline armastus
kõigutamatu armastus,
mingi tugisamba efekt, et saada seda kõike,
mis mul lapsena puudu oli
Ma pean saama edukaks
Iga kord kui nii loodan ja soovin ja pingutan,
jooksen peaga vastu betoonplokki
ja siis kahtlen iseendas, oma väärtustes, oma pingutustes
kõiges,
mida olen loonud
Ma võin ümbrikutes soove panna padja alla,
aga kui miski ei ole loodud juhtuma mu jaoks, siis
see ei juhtu
Eelmises elus võib-olla olin kuninganna,
selles elus pigem talutütre rollis
koos oma lõputute matuste ja raamatupidamisega
naljak .....
Reedetud sõprus
Kunagi ei tohi reeta sõprust,
see tuhandeks killuks puruneda võib,
neid kilde korjata kokku-
ilmvõimatu näib.
Reedetud sõprusel
pole kohta südamel
ei ta hinge mahuks ära
muserdama, piinama.
Kunagi ei tohi reeta sõprust,
sõprust, mida pead kõige kallimaks.
Kas armastus on kurjast?
Ära vaata mind kurja pilguga
ma tean see pilk on Sul sama võimas kui mul
mis hetkega võib purustada nii peegleid kui ka klaase
Ma tunnen ja tajun ka ju
ma olen inimhing ikkagi
kes tiirleb siin ilmas oma kogemuste jahil
Armastan Sind lihtsalt nii väga
kui Sa teaks
võib-olla tead