Sõnale purunenud armastus leiti 11 luuletust
Purunenud hing
Tühjus ja valu söövad südame seest,
raugenud on jõud, et võidelda su eest.
Huulil on naeratus, kuid hing vaikselt hääbub,
pole lootust enam jäänud, et kõik kord veel laabub.
Üksindus mind hellalt enda rüppe taas võtab,
kõik mälestused kaugele maha endast jätan.
Anna mulle andeks, et kord armastasin sind,
jäta endale mu süda ja purunenud hing!
Hilinenud suudlus
Pea noorus jalutan läbi tühja tänava,
Kurb mu süda ja üksik on hing.
Jalutan justkui juba terve nädala,
Ümberringi vaikus, ei tee häält mitte üks lind.
Mõtlen, mu purunenud süda ei saagi terveks,
Ei taha seda valu enam ma tunda.
Mõtlen veel head ja see jääb mu viimaseks palveks,
Palun näita mulle valgust ja seda õiget suunda.
Tõstan veel pead, kuid olen kaotamas lootust,
Näen tänava lõpus üht heledat varju.
Lähenedes hajub kõik pimedus sootuks,
Järsku kõik muutub, kas üldse harjun.
Sa tulid mind päästma, Sa oled mu ingel,
Ise samamoodi räsitud .....
ELU
Ma ei taha ära surra,
kuigi mul on jube sund.
Tahan ainult ära minna,
ees on lahkumise tund
Üles poon enda kodu kuusel,
siis ehk ära saan ma minna.
Olla saan ma kleidil valgel,
kirstus vajuda musta pinda.
Tahtsin olla õnnelik vaid,
elada head elu.
Mis sa tahtsid selle said,
taevas ootab mind ehk menu.
Arvasin, et nii on parem
surra ilma sinuta.
Oleks läinud ma vaid varem,
ei saa sa enam minuta...
SURM
Kodu hoovil autost tulid,
arvasin et oled mulle.
Tean sa pole mingi suli,
ometigi tõid mu tulle.
Jäin ma üksi endaga
võimatu unest ärgata.
Tahtsin ainult lendama,
lootsin sind ma märgata.
Päev mil lootus lõpuks suri,
tuligi mees mustas.
Eemalt paistis ilme kuri,
piklik nägu, kõrge turi.
Mind korraks vihast pilkas,
ma sind veel meenutasin.
Ta südame mult lõikas
ja Sinule ta hõikas...
armastuse valu sinule
Soovin edaspidi sulle õnne ja armastust,
usun ja tean ju sinu kannatust.
Rabeleda lahti igaveseks su haardest,
kontrollimata enda suurt tahtmatust.
Igal hommikul ehmatan end üles,
lootes end leida su sülest.
Kuid kahjuks on see alati uni,
mis mind sulle mõtlema pani.
Öösel, seisad mu unepildil,
kadunud kõik me kirjutatud sildid.
Neid enam me maailmas pole,
sest kõik tules on süteks põlen'd
Koosveedetud ajad,
mis hästi on meeles.
Nüüdseks meil uued rajad,
kuhu elu meil veeres.
Hingata on valus,
kogun jõudu, et seda vaevaliselt teha.
Õhk on praegu .....
Ühel hetkel ma tunnen jälle!
Kaugus- on masendav ja alati olemas.
Teadmatus- vihkamise alus.
Väärtusetus- tundmiseks iga sekund.
Unustamatus- möödumatu minevik.
Pettumus- tonnine raskus me hingel.
Valu- täitmas me südant ja mõistust.
Kurbus- kõige eelneva põhjus.
Tühjus- kui me vahel ei tunne.
Igatsus- konkureerib pettumusega.
Mõttetus- algava päeva mõte.
Armastus- täitmaks meeletut tühjust.
Emotsioonitus- algava depreka tunnus.
Mõõtmatus- kellegile ei anta ju rohkem.
Pimedus- tuleviku ootus.
Soojus- jäine sulatus.
Hingetus- kildudeks purunenud maailm.
Armastamatus- kui ma tunnen jälle! .....
Valikud
Ei otsi turvalisi valikuid,
ometi meeldib mulle viriseda suhtes olles,
et just nende puuudujääkide üle
Ju ma ei oska mugavdada ennast turvalisuse järgi
Meeldib kui on katkinenud ja purunenud,
midagi huvitavat mulle avastada ja puurida,
aga ma unustan ära, et selle ekspeditsiooni käigus
olen ise tihti see, kes küsib pisarais pilgul:
"Miks Sa mulle nii teed?"
Teadmata, et ma lihtsalt avan nende inimeste haavu armastuse ees
et sinna saaks ka armuvalgus kord paista
"Peaasi, et Sulle sobib," ütles sõbranna.
"Ära hooli sellest, et teised Su kaasla .....
südamesõber
meil on kõigil südamesõber kallis
igaveseks kaitsva inglina saatmas
naerma panev jõud elus hallis
lootust rasketel aegadel andmas.
kindla õlana maailmas toetamas
kui tunned end kurvastusse vajumas
pettumuste pisaraid poetamas
on tema sinu valu põhjust tajumas.
sinu õnne nimel valmis riskima kõigega
et tuua silmadesse uuesti ere sära
õmmeldes sind kokku armastuse nõelaga
parandades purunenud mälestused ära.
meil on kõigil on südamesõber kallis
hoidmas saatuses hoolivusega me kätt
kohtle tedagi eriliselt õrnalt ja kallilt
et iga terega saabuks ka il .....
ma elu surve all
ma elu surve all purunenud
nagu hariliku pliiatsi süsi
eilse varjuks sõpradele ununenud
probleemide puntrasse üksi
ülepeakaela olen segunenud.
olevikku kirjeldav leht tühi
sõnadest on mu eluloo raamat
tunnete kustukumm valu ei pühi
mida katki olemine toonud kaasa.
kes mind uuesti teravaks teritab
et poleks vaid ma ajatolm pinalis
maailma joonistades üles ehitab
õnnelikuks siis kahekesi värvides
oma südamed armastusega ehtides.
Mäletan..
Mäletan, kui käsikäes käisime,
soojal ja vaiksel kuuvalgel ööl,
öiste häältega, öise jõe ääres.
Justkui õnnelikena näisime,
sel imelisel kuuvalgel ööl,
süda tagus mul saapasääres.
Tahtsin, nii väga tahtsin öelda,
miks taob nii kiiresti mu süda,
Miks vaatan ma niiviisi sind.
Aga sa ei tahtnud meist mõelda,
sa mul seda öelda ei luba,
mida tunneb su vastu mu hing.
Ma siiski, vaikselt ütlesin sul,
su vastu tunnen suurt armastust,
tugevamat, kui teada sa võid.
Sa ütlesid, et olen puhta hull,
jooksid koju ja ei avanud ust,
sellega mu .....