Sõnale puu leiti 2224 luuletust
Kollane kuu
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
ta tundub täitsa oma.
Ju näinud sünnist saati seda kuud.
Ma igatsevalt vaatan kollast kuud,
mis vahel väike, vahel aga suur.
Kesköösel süda igatsusest kurb.
***
Kus oled, kuu, kus oled?
Ma täna sind ei näe!
Ei paista sinu helget palet,
kõik pimedaks on jäänd..
Puud, tänavad ja rajad,
mida ennist näitsid sa..
kõik järsku tundub vale
kõik järsku tundub vale!
Sind enam siin ei ole
ja mind enam pole ka.
hetk enesega
miks tundub mulle,
et õnn
ei ole kunagi nii õnnelik
kui õnnetu on õnnetus
tõde nii tõeline
kui valelik on vale
valge nii valev
kui lõplik on must
kas asjad ei võiks kalduda rohkem paremale
rõõmsam maailm olla teiselpool ust
miks tundub mulle
et iga eksimus
peab saama karistatud
häbimärgistatud
kes püünele ronib
liigne lahkus
tarbetu ja piinlik
milleks see
kui küsida tohib
miks tundub mulle
siin eestimaa talves
täna ja juba ammu
et kõnnin kui ärevas unes
ja sean püüdlikult tarmukat sammu
10.01.24.
Mõtisklus
Hea, et aknast välja ma ei näe,
niikuinii on kõikjal lumi ja jää.
Aknaklaasid jäälilledega kaetud,
halvad mälestused vana- aasta sisse maetud.
Natukene kurbust on alles jäänud,
uue aasta omaks saanud.
Kuusepuu oma sära on andnud,
soojust ja rõõmu hingele kandnud.
Küllap tuleb kevad
ja sulatab jää-,
kahju, et jäälilled
aknaklaasile ei jää....
Hommikul
Hommikune kohvilõhn äratab vaikselt.
Õues on juba õdusat valge.
Rahvast ei ole palju, on vaikne.
Väljas on talviselt külm ja karge.
Märkasin sind aknast välja vaatamas.
Sa seisad püsti, pikk puuvillane mantel seljas.
Müts käes.
Sul on ilusad juuksed.
Rong kihutas edasi.
Ma polnud sind varem selles rongis märganud.
Sinu pilk peatus ka mulle.
Kui õrn tuulehiil paitas su pilk minu põske.
Vaatasin sind, sina mind.
Sa olid armsalt uje, aga võõras mulle.
2019.a. märts
embuses
kui valjemaks muutunud on toa vaikus,
ja me värvides üksteist virvendamas tajume,
mind kõnetab su embus, su pehme paitus,
ning hetkeks me siit nähtavast hajume.
sina tunned mind, ja mina tunnen sind,
ja ikka ma soovin, et poleks olemas mind.
mis on juhtun'd, et elul, sel puudub hind?
kas tajun ühel päeval, et olen piisavalt hoolin'd?
ma pole haruldus kui taevaskoja jäälind,
kuid pean end eriliseks, kui sa päriselt näed mind.
kõik mu nõrkused ja vead, need enam ei loe.
südamel on valus, ent meeltel nii soe.
0.5.01.2024
Tulgu ja aitage taipu.
Või ei näegu mu silmad enam linndude lendu.
Ema maa lilled on sinised, põõsad on rohelised.
Voolab jõgi, ületab sisinaga.
Sired lõhnavad, elu kõhnemaks läheb.
Paksu mett ma voolutan endast, iga hommik juukseid koolutan.
Lilled armastavad päikese lasereid, paiku neid paiku!.
Kuu on jättnud pisaradest suure laigu, mis osutab mulle teed.Oleks ainult palunud kustuta mu jäljed teekonna järjest.
Nagu lilledele mulle ei jättku neid kiireid talveks, ärge nutke ärge nutke.Näete pilvedes mind möödumas muinesse külla.
Ma igavesti ulgun südam .....
Kookonisse *
Ma sulgun kookonisse
selleks ju talv ongi ju,
eksju
mitte põgeneda sellest krõbekülmast
ahju ees istumise valgusest
kus soojendad oma käpikutest välja võetud käsi
Ma ei jaksa enam
mu lapsepõlve read kiirusest,
mida kirjeldasin südamepuperdamise kaudu
lööb eriti tugevalt esile
Ma tahan Koju (kuskile)
sest ma ei jaksa hekseldada neid heinu,
mida mulle ette söödetakse
vaata seda ja toda mustrit,
nüüd siit ja sealt
ma pole savipottide valmistaja
anteeksi
Need, kes mind poriga loopinud,
ei saanud aru, et lumel on puhastav jõud
ja külmus teeb meid nooremaks .....
Teel
On õhtul linnatuledes
jääkirme autoakendel,
õues miinuskraadides
veel mõni auto liigub teel.
Külmus Sind ei puuduta,
vaid mõni auto tuututab,
tal kiire koju minna vist -
ehk vaja ahi kütta siis.
Läbi autoakende
Sa vaatad, linnatuledes,
kaugel silmapiiril veel
näen laeva kodu poole teel.
Sa tuled läbi külma öö,
võttes kaasa päikese,
elurõõm ja sära just
nüüd paotamas on mulle ust.
- Tarmo Selter -
2024
Ümbrus
Ma olen vigane peast
Elan ridade peal
Kui neid sõnu siis sean
Mõtlen et järgmise laksuga leian midagi head
Mõte on selge
Olen täiesti terve
Segan ennast kui kaardipakki
Ja riietun lahti
Ma ise seda metafoori tahtsin
Hääl läheb sügavamale
Vaikus lööb selgust
Annab mu elule kergus
Pikalt see ei kestnud
Hingetõmme on tehtud
Vaikusest tulen ja lõpuks ma väsin ja suren
mediteerin kui olen siin samuses tules
alles hakkab pilt võtma jumet
Riimid mis viskan on täiesti lihtsad.
Seda maailma armastan. Sõnadesse on peidetud kood.
Ja igasugune mõte puudub sellel l .....
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Melanhoolsed minutid
Su teravad nurgad
Vastu mu reisi
Teevad mind nõrgaks
Kui püsti ma seisin
Äkki ma tahangi olla õrn
Seda endale püüdsin lubada
Siiski ma tundsin, et sinu sõrm
Tegi, et seda tagada
Kas see su pale või tahtlik meelepete
Nüüd vast hilja, kui tekib see mõte
Mind nutetakse taga ma luban sulle
Kui palju minust sa suudad visata tulle?
Talv oli *
Talv oli
Lund sadas
Sa ütlesid, et küllap
ehk liigagi palju või
liialt erinevaid lumeräitsakad,
mis puudutavad Su ripsmeid ja ninaotsa
Oli selge, et põgenemistee oli soolas
kas kruusa või muu elemendi toel
Ja nüüd ma siin istun
ja kogun julgust
krõbekülmas jaanuarikuu öös
(jaanuar 2013)
* Leonard Cohen - A Thousand Kisses Deep
sula
palju sulasid enne
peab ära olema
kui pung oksal
muutub leheks
kõik jäätunud ojad
pääsevad vulama järve
põld ärkab päikesest
toas sumisema hakkab kärbes
lume kõrvale päeva
juurde tuleb teisi värve
koos valgusega aknast
igal hommikul
tuppa tuleb lume
sulamise ootus
alles siis kui lehed puudel
saanud suureks
kaob kurgust
talv otsa olnud
kevadjanu valus
Kirik ja minu tähendused*
Veider laulda ühel aastal "Jõuluinglist"
teisel aastal "Ühest ööst"
samas kirikus
erinevate armastusluuletuste taustal
Olin kindel, et oled hilineja tüüpi
juba alguses pidin sööma oma sõnu
ja hämmastuma vastupidiselt eelarvamusele
Kui vanadus lööb prilliklaasid värelema
ja pisar tikub silma
siis mõtled, et kus veel
kohata oma armsamat kui mitte kirikus
kus on olnud su vanaema, su isa
seal, kus on olnud su eellaste tee
keegi ei räägi meile sellest,
mis saab siis, kui aastaid on mööda läinud
kuidas tegelikult tühiseks muutub
solvumistest läbikogetu
.....
mu rumal vaene süda
oh mu vaene rumal süda
ikka alles armastad tüdrukut
kel ammu lapsed mees
lahus aastaid on sinust tee
ometi kuldseks säratub hetk
Sulle kui mõtlen saab
heledaks see mis ees
pühaks see mis sees
sõnugi puutuda ei taha
suus araks jäänud keel
ookeani avaruseks
korraga saanud meel
Tundes säravas
Ikka veel on tunne särav,
säravad tuled kuusepuul,
küünlasoojus hinge paitab,
südamele soojust tuua aitab.
Ei taha lahti lasta särast,
lahti lasta valgusest,
ära minna kallist jõuluajast,
viibida eemal inglitest.
Tahan jõule ikka tunda,
pikalt oma südames,
hingesopis kaasas kanda,
rõõmu tunda kaua veel
aasta uue eel.