Sõnale puud leiti 1157 luuletust
ÕITSVAD PUUD
Mahl tuikab, pungad puhkevad ja kordub järjekordne kevad. Maa lemmiklapsed, pikajalgsed puud, taas pulmitsevad.
Teeb algust remmelgas, pärn joodud lõpetab; kolm kuud on kõrged lauad kaetud, ja salust sallu mesilaste summ lehvib kui kuldne lint, mis tuulest aetud.
Oh õitsvad puud, kui lapuline, kes tagauksest tungind sisse, ma õitetu, ma äraõitsenu end unustan te õitsemisse.
Me kauget hõimlust aimab meel, kõrv korjab kohinast üht hajund viisi. Nüüd mõistan, miks mu esivanemad kord pühaks pidasid neid hiisi.
ükskõikselt, majesteetlikult käib päike pealpool valgei .....
Puud seisavad, kõrged ja pühad
Puud seisavad, kõrged ja pühad.
Ma tunnen, mis mõte on neis,
nende mühas.
See õhtu on lõpuni puhas,
me ei haavanud teineteist,
me olime veidrad ja ausad.
Imelik lausa.
Et seesama mõte on minus
ja kivis ja tuules
ja kõik on siinsamas.
Juures.
1980
Puud saavad kaineks
aknast voolavad sisse kullased
päikesekiired kui tsunami lained
ja linnud pagevad õue pilvile
seltsiks puud saavad kaineks
kevade haaranud saed
valmis on külmade raieks
jõed järved lahti löönd laed
loodus taassündind läind pained
kahju vaid sellest et sügavad ööd
harva külas nad jäänud on haigeks
kõik mis sündinud sala kui kuusõõr
vaid valvas nüüd alasti päevavalgel
hingede puud
Tormised ja
rahutud tuuled
on rebinud
värvilised lehed
me hingede puudelt.
Võõraste kurbus
tungib sisemusse -
kas nad usuks?
tõetera minu sõnades -
võtavad kõik elava
nendest värvilistest
lehtedes -
viimsegi emotsiooni.
Seal nüüd lebavad
nad koltununa
närtsinuna maas.
kas millalgi veel?
löövad õitsele me teel
me hingede puudel
nood väsinud
nood elutud
võõraste kurbust täis
oksad.
Hommikusel metsarajal
Hommikusel metsarajal käin
ja aina vilistan,
sekka linnukeste vidin,
mis nõnda õrn ja ülendav.
Päike varje heidab teele,
taevalaotus sinetab,
kasest elumahla voolab,
kogu loodus nõretab.
Samblikus on seeneniidid,
kukeseened ärkavad,
maasikad ja mustikad veel
oma aega ootavad.
Alati, kui paistab päike
ja õhk on meelitavalt soe,
teen ma metsarajal käike
ja rõõmsa tuju koju toon.
Uni-Magus-Elu
Unes täna ette nägin,
kuis maikuu hakkas tulema,
end sättima ja ettevalmistama,
et luua elu säravam.
Toomingas õide puhkenud oli,
seal õrnalt ööbik laksutas,
lõoke kesal pesa tegi,
liiri- lõõri, lõõritas.
Ilus oli olla unes,
puudel rohetasid lehed,
kasepuu mahla nõristas,
kullerkupp päikest meenutas.
Kaunid liblikad lendlesid kui baleriinid aasal,
mesimummid lilleõitel tantsu lõid.
Elu nii ilusat ja magusat, mida pakkus uni,
pole mul veel olnud seni.
Ma tahan olla su kõrval
Ma tahan olla su kõrval ja kuulata
Ööbikuid öösel ööbikuorus lõõritamas
Ma tahan olla su kõrval ja neelata
Emakese maa mesimagusat maitset
Ma tahan olla su kõrval ja naerda
Rõkata koos kilkavate naerukajakatega
Ma tahan olla su kõrval ja kaeda
Munamäe tipust kodumaa rohevat ilu
Ma tahan olla su kõrval ja vesistada
Äsjasaabunud septembrikuu vihmas
Ma tahan olla su kõrval ja rutata
Koos tuules siblivate sügislehtedega
Ma tahan olla su kõrval ja liuelda
Ühes valevate helvestega talvetaevast
Ma tahan olla su kõrval ja ärgata
Kui esimene lumikelluke kevadudus
.....
Igal kevadel
Igal kevadel ma lähen
sinililli otsima,
metsaserval on neid vähem-,
hing on metsal' ligemal.
Päike kiirgab puude vahel,
tuul linnupesi kiigutab,
uduvihm, mis pilvist tuleb,
õrnalt õhku niisutab.
Tasa nopin sinililli,
rahu on koos minuga-,
olen sõber juba ammu,
vaikse metsamühaga.
Uus
See pimedus on kutsuv,
kodune.
Seal väike majake ootab,
suurte puude vahel.
Selle poole kõnnin,
tervitades puid.
Jätan maha vana nukruse,
et uksest sisse astuda uuena.
Punane väike uks mu ees,
ta värv on koorunud.
Korraks ja ainult korraks
vaatan taha ja mäletan.
Mäletan oma nukrust, pisaraid,
maha salata ei saa ka rõõme.
Naeratus näol,
avan ukse uuele...
Sügislehekesed
Kahju, et sügis
kõik lehekesed puudelt korjab
paljaks jätab ja ilu võtab.
Lehtedeta puud nii
valus silmale on näha...
Tuleks talv vaid lumega
lööksid puude oksad särama.
Mõnel puul on lehti palju-
tugevad on tammepuud.
Sügistuuled oma rammu
katsuvad sihvakal kasepuul.
Mina iga puu alt korjan
sügislehti ilusaid.
Kõik nad suureks vihuks köidan
ja hoian oma südame all.
Loodan
Tuuled võidu-läbisegi
rebivad sügislehti puult
kuldseid lehti, mis neil kinkinud on sügis,
et silmailu oleks puul
Halle pilvigi on näha,
kust päiksekiired välja trügivad
sooja päikest ilmale vaja,
et elu maa peal saaks jätkuda
Loodan, et sügis ei kaota sära,
et tormituuled ei saaks paisuda,
et ilu ja rahu meilt ei võetaks ära,
et tormituultest maa
ei saaks räsida
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Talvine metsatee
Kiira, käära käisin eile
mööda talvist metsateed
Lumi maha sadas jälle
nüüd käia tuleb otseteed
Nõnda paks on kohev lumi
rinnustsaati hangedes
Lumes sumbata on nali
rõõmu tunnen südamest
Eemal hirveema passib,
käbikuningas kuuseokstel rassib
Ehmunud põldhiireke
ketrab peeneid jälgi lumele
Turvaline on mul olla
suure lumehange sees
Mind te uskuge - või mitte
Siin rõõm ja rahu südames!
Kuigi
Kuigi õues ehtne kevad
hinges siiski tunnen sügist.
Akna alt möödujad, ei aima nemad
et hüvastijätt mu hinge trügind.
Kuid kolletuvad mu hingelehed
ja südameradu katmas hall.
Iseendale haiget tehes
ei uskunud, et mind ootab talv.
Ei teadnud, et minu puudki raaguvad
ja keegi mind kokku ei riisu.
Kui ükskord külmad saabuvad
olen juba lõkkessegi viidud.
