Sõnale puud leiti 1351 luuletust
Kuigi
Kuigi õues ehtne kevad
hinges siiski tunnen sügist.
Akna alt möödujad, ei aima nemad
et hüvastijätt mu hinge trügind.
Kuid kolletuvad mu hingelehed
ja südameradu katmas hall.
Iseendale haiget tehes
ei uskunud, et mind ootab talv.
Ei teadnud, et minu puudki raaguvad
ja keegi mind kokku ei riisu.
Kui ükskord külmad saabuvad
olen juba lõkkessegi viidud.
Aastaajad
Kui talvel palju lund kord sajab,
siis kaetud on iga maja.
Siis möllab lumi ja viliseb tuul
ja lumemütsid igal puul.
Kui maakera päikest näeb,
siis on kevad käes.
Nüüd lehtib iga puu,
ees on märtsikuu.
Kui aastas kuid on möödas viis,
rohi hakkab kasvama siis.
Suvi on elu algus uus,
siis tuleb kord päikesevalgus.
Kui ükskord puudelt lehti langeb,
siis näha kuskil veel pole hange.
Kui iga loom kord urgu trügis,
siis oli kätte jõudnud sügis.
Ma tean, et tuleb kevad
Ma tean, et tuleb kevad.
Mis sellest, et jõgi on jääs ja
metsa all on poole sääreni lund.
Mis sellest, et valgust on vähe
ja puude mahlad ei liigu veel.
„Ma tean, ma tean,” laulab
väike rasvatihane õunapuu otsas
ja viibutab üleannetult oma saba.
Teda tasub uskuda. Ta teab!
Puudel õitsevad leevikesed
Puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää.
Kellad käel, käivad inimesed,
seisma kellad ei jää,
ei jää kellad, ei inimesed.
Ei me peatu, ei näe.
Meie meeled on ikka keset
minekut üle mäe.
puudel õitsevad leevikesed
aknaklaasidel jää
Oh me tuhanded tähtsad teod,
rabe, rabelev aeg.
Lennukiteks maskeerunud teod.
Hirmus hetkedevaeg.
Üha rutem! Üha rohkem!
Siis vast õnn on meil käes!
Peidetud pohmelus, pettumusohked.
Tahtmiste lõppu ei näe.
Käime, möödume, inimesed,
ei me peatu, ei näe.
.....
Talve-etüüd
Nüüd puud on üleni valged.
Lumi on tuisanud
igale tüvele,
igale ladvale,
igale oksale,
igale okkale,
igale lehepungale,
igale õiepungale.
Mitte ühtegi kohta
pole jäänud paljaks
peale mu enese pilgu.
Kui valged, kui valged
on nüüd puud.
Kuidas mustavad mu pilgud.
Lumesoojus
Kui lumi on raske,
siis murduvad puud,
liigne koorem on kahtlane kanda,
kes oskakski haprale oksale
õiget tuge ja toetust anda.
Suur emapuu kasvab kaugemal,
noor murduda võib või püsib,
Kes puukese õrnadest õlgadest
Siin lumisel lagedal küsib.
Kui lumi on kerge,
siis puhkavad puud,
pehme soojus neil veres ja ihus,
lund hoiavad hellalt need lehitud puud
oma harali okstest pihus.
Kaitsvast soojusest mahladki liikumas,
Kaitsvast soojusest paisumas pungi.
Ka raskemast raskema koorma all
Puud tunnevad elamistungi.
Härmatis
Neil puiestee sünkjail puudel
ja mornidel paekiviseintel
võib mõni kord aastas
imetleda ehtsat armastusehärma
ootamatult sooja niiskuse
ja igapäiselt külma õhu
ühist habrast sadet
neil meresoojadel maadel
ja talvekülmadel aastatel
ei nähta armastuse kumbagi jõudu
ega märgata nende kokkulangemise hetke
ent üksnes siin
ja ei sugugi ainult praegu
võib kiretu kõrvalseisjagi
ise astuda ligi ja puudutada käega
seda maailma varjatuimat aset
võib vaadata omi silmi
kuis ta säratab siis
kõik juuresolevad pinnad
kogu avatud ruumi
ning kuis ta ko .....
Talvemuinasjutt
Kõnnib õhtul metsaserval
vaikne talvemuinasjutt.
Vilksab äkki põõsa kõrval
päkapiku mütsitutt.
...Kasukates puude vahel
laugleb õrnast õrnem loor.
On see tuisueide rätik?
On seal lumeneidis noor?
Tantsukeeris kuskil kohab…
Kutsub kõiki ühes ka.
Muinasjutu aasa kohal
igaüks võib liuelda.
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
