Sõnale puud leiti 1355 luuletust
Tasa, tasa...
Juhan Liiv, Sa läksid ära,
kuid pole kustunud Su päiksesära.
Pole kustunud Su kaunis hing,
luuletuuled taevastele radadele
on viinud Sind.
Kuigi pole näinud Sind,
ega tere öelda saanud,
siiski tunneb minu hing,
et läbi luuletuste midagi
omaseks on saanud.
Olen otsinud ja kaevunud
Sinu hingeilusse
Sinu kurba meeleolusse
Sinu nukravõitu sügisesse,
läbi luule.
Ükskord siiski mu unenäos Sa olid
sõnakestki ei lausunud,
kaunid valgetiivulised inglid,
Sinu ümber keerlesid.
Sa mulle ühe luuletuse kinkisid.
Oh, kuis oleks tahtnud anda
Sulle ühe musi siis,
.....
Millest laulsid, Koidula?
Kodukasest, kanarbikust,
taadi armust, heinamaast.
Unistades tulevikust,
lootust tulvil isamaast...
Hingepiinast, suurest valust-
süda igatsust nii täis...
Puudu jäänud leivapalust-
vihmaraskust viljapäis...
Katsumustest, ema rinnast-
austa end ja kodumaad...
Õiglustundest, väärast hinnast-
tunnustus, mis elult saad...
Igipüsiv vaimurikkus
on kui küpseis õites aas.
Laulsid ennast tulevikku,
meenud meile ikka taas.
Reaalsus
Vahel juhtumas on nii,
et ärkad justkui unedes,
ajas muutub elu piir
üllatusi tuleb veel.
Sõnadel on tähendused,
muutumas need õhtu eel,
armsamad, kes lähedased,
kaugenemas eludes.
Aeg on üks, kuid elu teine,
rahal puudub tähendus,
elada küll nii veel võime,
surm see annab arutust.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Kuldsed sügislehed teel
puudeokstel lehti väreleb veel
minu hinges rõõm on sees
päike kulda kallab veel.
Rukkipõllul vili õõtsub
laiadel väljadel tuul lõõtsub
vana aidauks nukralt kiiksub
viljasalves hall hiirekene piiksub.
Meeleheitlikult vares kraaksub
kuskil kaugemal lendavad laastud
tasapisi elu edasi tatsub
suur lootuskiir sügisesse astub.
Kaks südant
Olen südamest ma tänulik Sulle,
et oma südame avasid Sa kui lilleõie, mulle.
Kaua otsisin peidetud ilu,
mis varjul Su südames
ja sügaval hinge sees oli.
Mäletan aega, kui arglikul moel,
kiikasid minu poole...
Sest hetkest ma tundsin,
et miskit mu sees,
tõi mul külmavärinad peale.
Tundsin Sinu hinge-puudutust,
ja nägin Su kurbi silmi.
Su ilu kui päike, paistis läbi Su südame,
ei moodsat kleiti ei kingi,
Kuid Sinu südametuksetest aru ma sain,
et leidnud olen oma ingli.
Kui lähenesin Sulle, siis taganesid Sa,
kuis hing tundis siis õnne.
Sa tundsid seda õ .....
mõned read
Lille!
Sinu loodusluuletuste side elava loodusega on nii suur ja sügav, nagu see on olnud tuhandeid ja tuhandeid aastaid inimestel enne linnadesse kolimist. Mulle meenutavad Su värsid irokeeside tänupalvet loodusele. Vanade indiaanlaste meelte üheks saamine Kuu, Päikese, maa, tuulte, vihma, loomade, lindude, kaladega .. oma õpetajatega. On midagi säärast, mida inimene võiks endas taastada. Lisan lingi nende jaoks, kes soovivad sellise maailmaga pisut tutvuda. https://alkeemia.delfi.ee/artikkel/76164779/indiaanirahva-toetuseks-haudenosaunee-ehk-kuue-rahva-liidu-tanupalve
Aitäh, Sul .....
Juba sügis ringi hiilib
Juba sügis ringi hiilib,
tuul ta vihmamärgu juukseid föönitab.
Suvi ei taha jääda sügisele jalgu,
oma kuldsed kingad sügisele annetab.
Päevavalgus tõmbab ennast kokku,
jupikese endast hämarusele ulatab.
Traatidele linnud kogunevad kokku,
otsivad oma lõunakaart.
Kahju sellest, et rännuteele,
oma laulud nad kaasa võtavad
ja minu hinge kurva meele,
maha jätavad.
Juba krõbistabki sügis aias,
puudelehtedes sahistasb.
Tasa, tasa oma kuube,
vahest nuttu lahistab.
Siiski igas vihmapiisas
on päiksehelk sees.
Siiski iga järgnev päev
rõõmu meile teeb.
õhtu maal
kuu küpse odrapõllu kohal
rohi kastest märg
nii juba mitmel õhtul
hetk kui tarus mesikärg
meeltes ammu unund lõhn
üksik ritsikas
üleni vist siis
kui olin alles laps
tee ääres raudrohu
valge õis helendumas öös
männimetsas veel vaid alles
vaigust lõhnav päeva hõõg
see valgub õhturahus
omasoodu verre
jääb sinna ööks terveks
*
mu sõrmed janunesid
Su puudutusi
üle riigipiiride
lumiste mägede
nad ulatasid unes
üksteisele käed
me silmad seda näeks
me selle sisse jääks
mnjah
koormaks oled võtnud Inimene
vastutada kogu universumi eest
maa peal iga lille teadmata õieti
milleks muutub tähtedel leek
ootab neid vulkaanide kustumise saatus
või õunapuude õitsemine aias
mille kohal mais sinitaeva laotus
kaua väga kaua tuhandeid aastaid
on inimene olnud julm vägivaldne
ülekohtune oma õe ja venna vastu
täitnud sellega talle antud üürikest aega
millal ilmas valitsevaks saab
õe ja venna ema arm mina ei tea
kuis ka ei prooviks tulevikku
küünitada kaela
ometi on maa peal jätkunud miskitmoodi
siiski ilu ja emadus olnud ruumi
.....
Minu vaenlase nimekirjas
Öeldakse, et Eesti vaene
aga tehnikat sittapidi
ostetakse või tehakse laene
et kujundada liiklus endapidi;
minu vaenlase nimekirjas
on elektritõukeratturid
mõnele mõistust pähe panna vajas
kellel puudu signaal ja pidurid;
puudutas mind kihutades
oleks mul seljas, kui toll vasakul
rohkem minult möödudes
lahendan seda enda hoiakul;
kui ropp sõna ja visata kiviga
ei piisa sellistele
siis võivad kohtuda mu autoga
saavad rehvid verele;
pritsin tatika soolikad laiali
teda oma tõuksiga koos
ajan kehaosad harali
kuna olen õigluse hoos
Alles siis saab liikluses .....
Misasja ma nägin?
Eile õhtul aknast
välja vaatasin
oli kell pool 12
ja hambaid pesin;
taevas on tähti
ent veel nii valge
pole koera, et pidada vahti
mida nägin, oli haige;
võsa ees seisis võõras
üleni paljas ja 180 kraadi
minu poole pead pööras
see olend iselaadi;
on puudu silmad
nina ning kõrvad
seda ka hambad
ning ka kõik karvad;
oleks mul püss
tulistada loodaksin
minul on loo küss
misasja ma nägin;
tal lõhe põske tekkis
siis terves näos oli auk
mingi kollane tuli helkis
ja kostus pauk;
leian end hommikul
siin samas pikali
meeled ummikul
mis juhtus, p .....
August
Suvel kolm on nime; juuni, juuli, august,
nagu heal lapselgi on mitu nime.
Täna suvi kannab nime august,
august küpseid õunu pakub meil,
kostitab meid marjadega aias,
ploomipuud on maitsvaid ploome täis.
August rohkelt kukeseeni jagab,
samblikust neid palju leida võib,
saab ka kivipuravikke uhkeid,
kübarast nad ära tunda võid.
August tuletab meil meelde,
et varsti saabub tarkuse kuu,
see ta sõbrke september,
kirjus kleidis pruut ja uhiuus.
Hommiku pühadus
Hommiku pühadus
Inglid tantsivad päikesetõusus
Puudutavad maad
On ärkamisaeg
Mäed sirutavad selgi
Metsad raputavad päid
Ja veed ringutavad
Pikalt ja sügavalt
Sirutan selga
Ja ringutan
Tasapisi ärkavad
Mu mäed ja veed
Minu sisemine mets mühab
Ta on püha
Nii palju põlispuid
Nende seas muid
Mida voolida
Kuidas nii hoolida
Et igal saaks hea
See mu meelelaad- tean
Minu mets
Mu põlislaan
Mu pühad puud
Ja muud
Kurjuses kiduvad
Viha sees surevad
Kadedus kaetab elu
Mets tardub
Ja enam ei toida
Oled hingetu hingeline
Metsata mets
Tühi
Teed ja näid
Siin- s .....
Luuletus kaunile neiule.
Ma tunnen ilmas ühte neidu
teist sellist ilmas vist ei leidu!
Ma tean armund temasse
ja loodan et temagi ju minusse!
Ta silmad kuldselt säravad
ja huuled on kui väravad.
Neist väravatest sisse astuks
kui siis mind sa võtaks vastu.
Ta huultel pehme roosa värv,
mis tundub mulle justkui järv.
Sealt järvest sind ma püüdma hakkaks
kui sa mind vaid lemme hakkaks!
Ma mõtlen ainult sinule,
et tuleksid sa minule!
Nüüd armuta ju elu tühi
sest ma peaksin pulma pühi!
midagi igavikulist
öö järel tagasi on
rohus kaste nii
hele rõõmuskerge nüüd
mu jalaaste puudel vari
lind õhus mesilane õiel
tee ääres kiiskav kukehari
ehani joov aias päikest
vaarikmari
muud midagi ei
enam vaja kui olla üksnes
suve ligi meel ära kaoks
üleni vaid õite riiki
Unes nägin ilusat maailma
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Vaikides vaatasid teineteisel' silma,
naeratus säras neil huulte peal.
Ei olnud kära ei jutuvada,
kõik oli nii selge, ilma peal.
Päike paistis kogu aja,
päikeseenergia laadis südameid.
Loomad ja linnud-,kõik olid sõbrad,
kiskjaid ses maailmas ei kohanud.
Nälga ei olnud, janu ei tundnud,
lilled kõik veeta elasid.
Linnulaulust rõkkas taevas,
mõnda viisi ei tundnutki.
Selles ilmas puudusid vaevad
ja valust polnud juttugi.
Unes nägin ilusat maailma,
inimesed olid nii lahked ja head.
Inimesed olid n .....
sõnad saavad õeks
jaksab kõrs väljal
ära taluda üle elada
pika pimeda talve
vihmajanuse juuli
jaksad sinagi
ka su hea kaaslane
emakeel
ütled kordi ja kordi enesele
kui elust longu vajuma
hakkab meel
*
kui sõnad saavad õeks
nad puhkevad õide
muutuvad voolavaks jõeks
mis puutub kõike
nii vihma täis pilve
kui puude uusi lehti
hetke katkisi kilde
kui ilu armsaid ehteid
Tervitus kallile piigale!2
Tervitus kallile piigale!2
Tere piiga kallikene,
Minu karvapallikene!
Sa oled lihtsalt nõnda kena,
Ei sinuta ma ela enam!
Mul süda rinnus aina keeb,
ei sinuta ma miskit tee!
Ma ainult sinust unistan,
Ja sulle aina sosistan!
Et mulle armas oled sa,
Ei sinuta ma olla saa.
Nüüd mõtlen ainult sinule,
et tuleksid sa minule.
Luuletus kaunile neiule.2
Ma tunnen ilmas ühte neidu
teist sellist ilmas vist ei leidu!
Ma tean armund temasse
ja loodan et temagi ju minusse!
Ta silmad kuldselt säravad
ja huu .....