Sõnale puud leiti 1355 luuletust
Valge talv on nii ilus
Valge talv on nii ilus,
enam pole ilm nõnda vilus,
hõbehärmas kuusepuud,
valged lumemütsid igal puul.
Pilvist juurde lund kallab,
valget sära aina kasvab,
maad valge lumi katab,
mured enda alla matab.
Ööd on valged, imelised,
valge kuu ja virmalised,
värvilised jõulutuled,
uut- aastat ootav šampanja pudel
Valge talv on nii ilus,
hinges pimedus on kadunud,
kõikjale nüüd valgust mahub,
valge jõuluaeg on rahul.
Joostes rõõmu järele
Nii ihaldan lõpuks püüda,
Südant soojendavat rõõmu,
Roidusin juba valjusti hüüdmast,
Et kustuks raevane valu lõõm...
Ringitan ettemääratusega iga sammu,
Sedasi väldin ma valu teket,
Kuid vahel ammendub mu ramm,
Ehk toob see kaasa rõõmu leket.
Kui hiilin ära kindlast käigust,
Lahkeid mõtteid kohe valu kummutab,
Jättes hinges kustumatud laigud,
Jõuab ka õnne alget lammutada,
Ei unusta ajada peale kõva kärinat,
Mida jõutusest ei suuda ma summutada.
Silmavaatest ähmast loori,
Väga tahan kergitada ma,
Kaugemale visata ära koormat,
Ning hakata sügav .....
Talv on saabunud
Puudelt lumi maha potsab,
linnulaul on amma lakkand.
Leevikesed punakõhud
vaikselt siutsuvad,
rasvatihased kollakõhud
pekki nokivad.
Luikedel on lumi taga,
nad lendu tõusevad,
kajakad jäävad merel maha
ei sunni talv neid lahkuma.
Mis sa ikka oskad teha või öelda,
saabumas on kaunid pühad,
aeg on tõtelda.
Kadunud maailm
jah nii juba tuhandeid
aastaid kokku saavad
talv lumi mets
öösel kuu valgus
külmunud põld
sääl kuskil kauguses
räästate tilkumine
oksal pungast saab leht
teises ilmas see vist oli
sind uksel nähes laudas
ammus lehm
karjamaale minnes
lohiseb rohus järgi
talle rauast kett
*
mu õlad on unustanud
Su käte kallistused
silmad pilkude paitused
sõrmed puudutuste janu
huuled Su hinge puhtuse maitse
meel sõnade haprad
palistused igatsuste
piinava valu
lahusolu kõigest sellest
nagu otsatu talve
siiski tänus ära talun
hingel jaksata palun
.....
Jäälilled
Jäälilled aknal.
Külm valitseb südame peal.
Kaminas tulekeel praksub,
Sinu soojusest puudu on seal.
Tule ja soojenda mu hinge
ja südant, mis kui jäälill mu sees.
Soojenda nii, et aknal jäälilled sulaks,
jõuaks soojus minu hinge-ja südameni.
Siin tulekeeled üksi ei aita,
liig jäine on süda mul sees.
Oma hingesoojusega mind paita,
lase südamelt sulama jää.
Vanadus
kui varem lähtusin Bulgakovist
"Käsikirjad ei põle",
sest see söövitus minusse
siis haigeks jäädes sain aru,
et kui ma pidevalt kustutan enda kirjutisi
ei jää minust midagi alles
ehk see tuul, mis siia puistatud
kannab edasi minu kui inimese
tuntud tundeid
huvitav, mis kirjanduslektorid ütleksid
kuidas ma igatsen lihtsalt olla kohal
aga sa ei saa olla kohal
nendes kohtades, kus uks on juba sinu ees sulgenud
seega, kõik, mida loon,
peab olema ühel või teisel kujul kättesaadav
muidu ma piinaks ennast ju ülearu
õrnahingelised peavad saama ennast väljen .....
Kikivarvul tõele lähemale... **
nüüd alles
teises elupooles
hakkan tõele vaikselt
kikivarvul järele jõudma
kõik mu maastikukaardid
ja väljavõtted elust
kõik need, millel siis veel seost ei näinud,
öeldi, et elukogemus puudub
ja nüüd ma saan neist aru
noorena võid olla pea püsti
aga vanemana tuleb sisemine rahu ja tarkus
ja sa saad ennast plastiliselt muundada
nagu heeliumiga täidetud õhupalli
sest ilma hingamiseta poleks ju elu
Tähekaardi kesktaevas kirjeldab paljudki,
miks ma mida teen ja kuidas ennast esitlen
tollal ei saanud veel sellele nii tugevalt pihta
aga need on need kukl .....
Roheline kuusk
Kuusk toas on roheline,
igal oksal küljes ehe,
kuuse all on kingitused,
varaküpsend luuletused.
Kuusepuul on palju rõõmu,
varjul kurba igatsust,
mälestusi, südamesoojust,
veidi hinge puudutust.
Kuusk taas on roheline,
ta on hingel lähemale,
iga kuusel pandud ehe
toob pühad jõulud ligemale.
Otse Taskusse
Linnas nagu Tartus on rullnokk
ja see 40 - aastane
ratas pöörleb all nagu vokk
oled neljapäeva öörahu vastane;
Volgswagen sinu metallist ratsu
millega südaööl lendad madalalt
aga läks see kihutamine untsu
reetis su masin haledalt;
no, tra, kuhu sa kihutad, värdjas
sul homme jätkunud töönädal!
Sai su molu olema turvapadjas
sõitsid nagu oleksid sitahädal;
või nagu sünnitusvalu sind
ajab isekalt kuhugi põgenema
sa ei tea, mis on hind
kui keegi sinu pärast surema;
otse Taskusse sa panid pauku
see hoone nimelt püüdis kinni
tehtud poe sisse auku
ja si .....
Sügis
Päike ikka särab veel
üle puude latvade,
sügisele näitab teed,
pilvepiiril kummarduse teeb.
Sügis pikalt juba olnud,
meile palju rõõmu toonud,
muredes meid liitnud kokku,
ohtralt sügisande pakkund.
Nüüd valgem aeg on tulekul,
mis andmisrõõme täis,
koos inglitega keerleme,
hing saab õnne täis.
Tule, tule lumekene...
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel kaua viibida,
ole minu helbekene,
sula südamel.
Tule, tule lumekene,
puudel helkima,
võta nutupilvekene,
lumeks muuda ta.
Tule, tule lumekene,
luigelaul on teel,
puista lund mu igatsusse,
ehi minu meelt.
Tule, tule lumekene,
ära muuda meelt,
kingi valgeid lumehelbeid,
silmal ilu tee.
Tule, tule lumekene,
kata valgeks maa,
ära lase pimedusel
kaua viibida...
Igatsust täis pilk
Puudel valged lumetutid peas,
luiged lendu tõusevad, kõik ühes reas.
Üksik puulehekene, pikk on tema ränd,
keerleb ühest otsast teise,
igatseb mu hing.
Pilveveerelt vaatab alla kahvatu kuu,
päiksel jaksu pole tõusta kõrgemale kuust.
Vihmasagaratest lumeräitsakad on saanud,
kaua aega pole ma nii kurb olnud.
***
mida sa tahad
mida sa ikka veel tahad
miks sa kollitad minu mõtetes
kas kuskil teistes kohtades südaööl
ei ole sul käia kui minu mõtteradu mööda
igal algusel on lõpp ja igal lõpul uus algus
kõlab paatoslikult ja paljulubavalt
maailmakirjanduse alused
kui poleks tollel hetkel "Jevgeni Oneginit" lugenud
poleks ka kirja tulnud
õrnromantilises kevadtuules
seelik lehvimas
isa vigu korrates
vaadates endale silma sisse,
kes sa oled ja mida sa teed siin
maailmas
kes kõnnib su mõtteradu
ka siis kui puhkad voodis
eelmise päeva rõõme ja patte välja
kes kollita .....
Oh, kooliaeg
raamatukogu
ma armastasin raamatukogusid
seal õppimine ja olemine
ja see raamatute hulk
püüd saada hästi-hästi targaks
mitte olla mahajääja
või kasvõi kogeda seda
ma sulan Tartuga üheks
ma olen korraga Kodus ja kuskil mujal
nii palju mälestusi
ja see kaugvaade, mis esmakursuslasena tekkis
ei ole seesama, mis nende seinte vahel istudes
ma sain vist tohutu laksu adrenaliini
selline tunne, et lõpuks-lõpuks
kõik mu unistused saavad teoks
ja ometi on keegi, kes mõistab,
nad saavad aru, nad justkui räägivad sama keelt
nagu enne oleks ma olnud kõnevõimetu v .....
valida raskemaid radu
omane valida raskemaid radu
ja siis olla ohvrirollis
kui kivid satuvad sandaalidesse
miks ometi on mul nii keeruline
üks ütles, et kõigel on oma hind
ka sinu siinolemise eksistents
on mingi hinnaga loodud
ja seda hinda sa käid ja lunastad
armastad neid kive sandaalides või mitte
keda petta
kas enda teadlikkust või alateadvust
mis hoolimata püüdlustest
uurib uusi kivimisorte
tuunida ja zoomida sügavikku
nagu merineitsi,
kes ei karda sügavikke
ometi
käia nutmas oma isa Poseidoni õlal
tsüklist november
hingedekuu pimeduses
kus puud on kaotanud
oma piirjooned taevas
mets põld jalge all külatee
korraga adud miski ent neis
pole siiski üksteisest lahus
kui valgusvihk peos
valgustab pimedust ees
sellele järgneb
sammhaaval meel
*
Sind vaadates tänaval eemalt
verel /suul?/ suudelda tuli Sind tahtmine
pea pöörasin kõrvale kiirelt
et haihtuks see soov
valu ei tooks ta hinge liialt
see uuesti ei muutuks
mus kauaks piinaks