Sõnale puuk leiti 46 luuletust
Täies ilus ja võlus pakatav kevad
Kevadõhk on magusaid lõhnu
ja linnulaulu täis,
kõikja õide puhkemine käib,
nukrust ei ole, see on läind.
Putukatel mutukatel juttu on palju,
kevad puukoore alt vabastab neid.
Vahtrapuu see juba ammu
oma magusat mahla nõristab.
Kevad toob ilma ja ellu ilu,
paneb õitsema kõik südamed,
võlub unustama mure ja valu,
annab endast kõik, mis anda veel saab.
Akna taga kevad õitseb
Akna taga kevad õitseb,
akna ees lillelised kardinad.
Kevadhõng poeb aknast sisse,
mahe tuul kardinaid õõtsutab.
Porikärbes aknaklaasil,
seal uniselt pirisedes tiirutab.
Aia taga vahtrapuuke,
vaikselt mahla nõristab.
Kahju et saa minna õue,
kevadega tutvuma.
Siiski ta mul puges põue,
akna vahelt, salaja.
Mõtted kevades
Silmi juba vidukile ajab
päikesekiir, mis nii ere on,
sulavad kõik teed ja rajad,
kevad salaja põue pugenud on.
Sinililled kikitavad kõrvu,
lumikellukesed unest virguvad,
puukoor end lahti rebib,
mahlad nirinal voolavad.
Õhusoojad tagasi toovad
rändlinde, kes juba on teel,
kõik mõtted kevadesse viivad-
Jah, liialt kärsitu mu meel.
Mõeldes kuusepuule
Kasvad eraldi sa teistest
mu käharpäine kuusepuu.
Sul valikuid ei ole olnud
imekaunil jõulukuul.
Ainult mina tean,
et siin sa kasvad,
külastan sind iga kuu.
Tea, et jõuluajal särad,
ehitud saab terve puu.
Jõuluööl on kõik nii valge,
tähesära taeva all.
Mina sinuga mu käharpäine kuusepuuke-,
sõimes määgib lambatal..
Ja mis mu mõtted on 3?
Ilm olnud stabiilne need paar päeva
k.a. arvatud kui üleeile sadas
aga tahaks nüüd tagasi laeva
kus soojem õhk ja päike rannas;
Võimalik vaid Venemaal olukord lõppes
teed küntud, ootab ei tea mille istutamist
lõppes WAGNERil aega tappes
Moskvasse tee sai kinni pidamist;
ma pikemalt mõtlema ei hakka
kui vikerkaarevärvides trepp ees
sean end teise trepi järjekorda sekka
kust üles ronib iga hetero mees;
milleks muretseda üldse gei abielust
kui riigi majandus on riigi alus
kõrged hinnad ja maksukoormus pole lust
sellega tegeleda pidevalt valus;
muide, igat r .....
Veel üks metsapeatus
No ei anna alla häda
oma enda ainevahetuse ori olen
soolikas ja pärakus asi mäda
autost välja minna tunglen;
instinkt ei anna häbeneda
nii inimesel ja loomal
kutse metsikusse pole erineda
mida võib tunda nahal omal;
vaatan üle roheluses nõgest
ja et heinas puuki poleks
toibun endiselt viperusest
kui läinud perse pühkimiseks;
kükitates tundsin kõdi ja sügelust
sipelgapesa kännu kõrval
jälle on põhjust ühel päeval
tunda looduses olles kahetsust;
siis kivi juurde end toetama ajasin
kus päike pole ammu seda kütnud
sambla pühkimiseks haarasin
siis j .....
Tõmmis
Miski kleepub prao vahel
kõht koriseb, peab nuuksu
see suhe ebaõnnestumise tahel
oma kehaga pärast puuksu;
vähemalt end täis ei teinud
aga, kui teki all end liigutan
arvasin, et ära haisenud
mil enda kere tõstan;
siis gaasikamber jälle lahti läheb
mõtlen, et kuidas see võimalik
et hais tagasi tuleb
mu mõte sellele põhjalik;
kuidas puhkpilli muusika
end riide vastu kleebib
mis reageerib, kui füüsika
seda madratsilt lahti kraabib;
isegi diivanil tõustes
taas hakkan lehkama
gaas end trussadele liimides
saab nagu tõmmis all olema;
ringi liikudes käi .....
Särasilmne kevad
Tõesti kevadel on tegu ja nägu
on võlu ja võim.
Metsaserval kukub kägu,
tuul puudeladvus lulli lööb.
Pajutibud ammulisui haigutavad,
puukoore alt putukad piiluvad,
lepadriinud mustatäpilised,
liblikaid tantsule paluvad.
Lilled aasal, metsasalus,
üles virguvad,
linnupojad oma pesas,
üles sirguvad.
Päike kõrgel taevavõlvil
kuumalt naeratab,
särasilmselt meid ta kõiki,
oma embusesse meelitab.
Kamenik häbene oma tegusi!
kamenik ilmasolkija
ühiskonna häbiplekk
kelm ja põieuurija
joodiku sabarakk
üheski foorumis ei kõla enam paugurodi
hoopis kamenikul mõistus sodi
enam ei kirjuta keegi rämepaukur
kamenik ei topi sõrmi noormeeste auku
enam ei kirjuta keegi pseudonunnumolekul
hoopis selle sõna autor oli hull
ilmagruppe enam ei solgita
vanglas tulnuks see vend läbi kolkida
enam ei pursku noorukitel põiejobi
kameniku seis päris puuksurodi
paki asjad nüüd kokku vast
oled ajust türastunud perverdist pederast
enam ei kuule me ühtki rodipauku
kameniku blogi vajunud sügavasse au .....
Vahtrapuu
Vahtrapuu mul andeks anna,
et su mahla joon,
et su kauni tüve külge
mahlakannu seon.
Loodan, et ei kurna ära
vahtrapuuke sind,
ega poe sügavalt su koore alla,
siis mul lõhkeks rind.
Vahtrapuuke sind ma tänan
oma mahla eest,
suure kalli teen su tüvel,'
ja jään sind kaitsma veel.
Toiduahel käib ringi
Loodus on ümmargune
ühe käega torkab, teisega paitab
inimese suhe sellega teistsugune
kõike ta kandiliseks ehitab;
aga mõnikord on harmoonia
olemas looduse ja enda kehaga
ja toiduahelaga on paroodia
saab teha trikke nakatumistega;
onul on urruaugu surfar
ehk kõhuuss toorest lihast
aga leidlik on Elmar
kes väljutab kahjuri oma kehast;
kuna torustikus elavad kalad
mis kanalisatsioonist tulnud
käimlapotil olles neid sa kui toidad
tasuta sööta Elmarile tekkinud;
kükitab poti pehmendil ja vaatab alla
sittudes võdiseva ahvatise vette
siis on üks lõpustega ole .....
Karge talv
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud .
Mõni päev on talvest helgem,
siis taevaski on pisut selgem.
Karge talv, kui ta tuleb,
siis külma võetud saab see maa
ja linnud loomad-kõik on mures,
kust siis söögipoolist saab?
Siis on metsarajad umbes
paksu lumekoore all-.
Metsaelanikel on nii raske,
kätte saada söögigramm.
Karge talv ei anna armu,
vaikib linnukeste suu.
Putukad, kõik sügavale puukoore varju,
peitu pugenud on ju.
Valge ja karge on taevas kuu,
valged ja karged on talvekuud.
Kuuled kuidas pakane paugub,
aina paugub ja paugub... .....
Ulguv puukuur
Küttehooaeg on alanud
paraku puudega, kui elekter kallis
hookus - pookus, selleks raha kadunud
seega on soojaelu vanas rollis;
olin vanaemaga kuuri ära laonud
lõhkusin puid ja ette tassisin
mind varem ära minna lubanud
siis ma toa poole vantsisin;
hiljem tagasi õue tulin
uks veel lahti, nii vaatasin
ei kostunud vastust, kui hüütsin
ju siis kuuri lukku keerasin;
kui pime taevas ja õues külm
hambaid pesema kõndisin
läheb kortsu mu kulm
kuna õudsaid hääli läbi akna kuulsin;
püha vett kaasa võtta mõtlen
võtan kirve ja tõstan krusifiksi ette
ise kurjuse .....
Südamejuured
Kabeliaeda, kuhu mu vanemad maetud,
istutasin paar kasemaimu.
Nii kodumullaga minugi juured said kaetud.
Kui kauaks jään ära, polnud veel aimu.
Kadukuu oli taevas, vihma maapõu ootas-
polnud kindel, et puukesed kasvama jäävad...
Sealt kuhu läksin, ei julgenud tagasi loota,
ei teadnud, kus mullal lõpevad vanaduspäevad...
Kased kuid kasvasid taevaselt suureks,
näha et meeldis kodune muld.
Sügisel igatsusvihmana langeb
norgus okste pealt kollast tuld...
Peatub varemeis kiriku kõrval võõramaa auto.
Minu pojapoeg jõudis, läheb tuttava värava kaudu...
Käes kanna .....
Spordiaeg
Rohkem midagi õues ei tehta
kuna september tagasi
taevas läheb kiiremini õhta
kuidagi peab minema edasi;
täna panime puukoorma kuuri
ning imesin toad puhtaks
aga energia kogub tuuri
vaja teha veel nädalavahetuseks;
sain oma aktiivsuse laksu
a. tänasest tagasi jõusaali
on veel jaksu
tühjus noort hinge ei maali;
naised ja tüdrukud, nad maitsevad paremini
kui nad minu tagasitulekust ei tea
üllatus saalis möödub meelsamini
ilma minuta neil olla pole hea
11.juuli südapäeval Luke mõisa pargis
puuks olin minemas
lendlevaks liblikaks
vanas mõisa pargis
taevasinaks läbi okste
tumeroheliseks
puude varjuks
lagendikuks mida päike
hommikust saadik on jootnud
vaikuseks sõnatuks
millel pole otsa
armsama asemel
tahtmatult kohtad