Sõnale põld leiti 88 luuletust
Põllusametine
Liikudes põldude vahel
autoga, rattaga, jala,
viljapea rohekas samet
on teeääri kaunistamas,
Päikene paitamas vilja,
mis tuulega kiikumas tasa,
olgu siis vara või hilja,
seda kõike saad tunnetada.
Rohekaskollases meres
leiad moonide erksamaid värve,
mis justnagu ütleksid "tere",
siis jälle peitudes viljade merre.
Ajaga värvus see muutub,
rohekas kollaseks saab,
põllusametis küpsuse ootus
ning suvi saab sügiseks taas.
- Tarmo Selter -
2023
Raske on...
Raske on...
Veel raskemaks läheb -
justkui kaugemal päike,
järjest tuhmimad tähed...
Nagu sadu, mis lõputu,
kuigi juba on talv...
Kevad vahele jäänud,
suvel täitmata salv...
Jälle sügis on käes,
aga viljatud põllud...
Ainult koormad on kannul,
ainult kümnised õlul...
Iga sõna on haav.
Külvad küll, seeme harv -
iga mõte on kraav.
Taga käib haneparv...
Kas keegi loodabki enam,
üldse usubki veel?
Kui ainult kaikad on kodaras,
suured maakivid teel?
...
Panen koormad
ma maha -
tassigu ise.
Palke silmas ei näe -
rassigu ise.
Savi saadetud ko .....
Tööhobune
Raske koormat vedada
on tööhobusel,
vankrirattad kiiksuvad
teel tasasel,
hobu selg on higine
lakakene märg,
kord ju oli temagi
väike habras sälg,
langetatud laugudelt
pisar voolab sealt,
piitsa annab kärbsele,
kes istub selja peal,
ohje tõmbab peremees
tal meel ei ole hea,
vait on tööhobune
ta kaeblema ei pea,
kündma ikka edasi
ta oma tööpõldu peab,
kulund kabjaplaginaga
auklik tee jääb selja taha.
Päris kodu
Ma pole iial tahtnud
nõnda ringi rännata,
pakkide ja kohvritega
jännata,
rakettidega võidu
päikest jahtida,
kaugelt-kõrgelt
niidumurru vahtida.
Olen ikka tahtnud olla
seal, kus Sina,
leida üles põld, kus
kasvab lina,
sõber olla sipelga ja
teoga,
allika seest juua
kahe peoga...
Ma pole iial tahtnud
sinna-tänna sebida,
piletite kontse-kandu
rebida,
tarbida fitnessi ja
kultuuri,
näha pilvelõhkujaid
ja tahmalinnu suuri.
Olen ikka tahtnud
joosta paljajalu,
tunda eestlasele omast
hingevalu,
kanda metsa vahel
pitsi ja ka roosat,
mõista mõistukeeles
.....
Kodutee
Põldude tühjusesse istutatud talu.
Lumi mahlana plärtsatab maakoore kõhtu.
Tuima näoilme varjus vilgatab inimviirastuse tühjus.
Kibedalt teritab ninas suitsu jõhkrus.
Vettinud lõhkised kirstad kilomeetreid on kandu lõhkunud.
Kott raamatutega pressitud räbaldunud palitu varju.
Näljast kurnatud auku vajunud ilme.
Koerte haukumine äratab väravas sügavast unest.
Esikus saapaid kiskudes
Kuulen ema hääli köögis armastuse lihtsusest
Puud pliidil tugevast tuulest praksumas
Trummised kulbi löögid ja kapsasupi lõhnad tungivad meelde
verisulis tüdruk
tüdruk, verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
libiseb läbi linnatänavate tolmust
valgusfooride plõginast
heitgaaside vinest
linnavarblaste säutsudest
prügikastide lehast
neoontulede kumast
kõurikukampade lärmist
läbi ja läbi
ja keegi ei tea
kui palju tahma jätab see retk
tema valgele kleidile
ja haprale hingele
jääb üle vaid loota!
vol. 2
tüdruk verisulis ja õrn
peaaegu et inglitiivune
seisab maakoha bussipeatuses
katusealuse varjus
ja nokitseb lahti pragunenud küünelakki...
läheduses lösutava maakooli
raske kahe poolega uks
on ta .....
muud
muud polegi vaja
kui põld saaks olla põld
mets mets taevas taevas
voolama jääks jõgi
igast pungast kevadel
sünniks leht ja õis
hommikul läheks valgeks
õhtul pimedaks
sind maha ei jätaks
elamise õhin kestaks
igavesti elu võim su üle
maa suures süles
*
öösel tähti nähes
uhkusega hääles
nüüd neile öelda võid
kord minagi elasin
helesinisel planeedil
kauge Linnutee veeres
vahtisin minagi täiskuud
Sinuga hommikuni
järve peeglist
krõmpsutasin augustis
astreid täis aias
mahlaseid suhkruherneid
kadusin ära kevadel
Emajõe suure .....
Emakeelemängud
Ehh- polnud otse olnud kurja nägu
kuid ka mitte sõbralikku palet
ei olnud öeldud kainestavat tõde
siiski mitte suisa selget valet
Ei pole olnud elus päris tunnet
sealsamas ka et puha kõik ükspuha
ei ole öeldud kõikidele ära
kuid üsna tihti kõigele- ei taha
Jah- elus olles oldud püsti rikas
vaid üsna tühi hingest/maisest varast
vasktorudest ja tulest läbi käidud
ei saadud üle lapsepõlvetarast
Kirg- oldi unistatud taevaist/ingleist
kuid kobatud sind poldud käsikaudu
ei iial olnud oldud kinni vanglas
ehk meeled seoti veritsema raudu
Me oleme- veel pole .....
Lumest vabanenud kõrrepõld
me midagi ei tea sellest
mida tähendab põllule
igal kevadel olla uuesti põld
ja niimoodi tuhat aastat järjest
terveks suveks odrale rukkile
nisule saada koduks
pilvise taeva all üks lahja mullast lapp
astritele peenral õunapuude all
hallani õitseda
mida tähendab mäele
olla miljoneid aastaid mägi
Niilusele tuhandeid aastaid
kõrge pilliroo vahel
voolata oma sängis
granaatõunapuul mägedes
lasta uuesti õitseda leekivalt
oma erkpunastel õitel
ookeanil Euroopa ja Ameerika
vahel olla silmapiiri tagagi
miljoneid aastaid
tuulte käes ääretu ookean
aprillis
lööb pärast talve
haljendama põld ja nurm
samamoodi heleroheline
nüüd on jälle elu igavene hurm
mul kahju hakkas
et poisieas pajupill
jäi tegemata
pritsmeid pööreldes
vesiveski koduojale
rõõmust kilgates ehitamata
varandus teele mida
võtta jäi kaasa tulemata
vajunud on igaveseks
Elva jõe põhja kõrvus tuul
lahtistel jääpankadel sõitmine
silme ees Peipsi avarus
pähe hakkav vabadus
Tammed
Kaks tamme kasvavad keset põldu kokku kui väädid,
kümnendi, veerand sajandist ja lõpuks sajandi,
kuniks tuleb tuul, rebides nad lahku ja langeb üks,
kui lõpuks mädaneb esimene mullaks, teine tamm jääb üksipäini seisma,
kas näed sa seda tamme keset põldu?
kuuled sa kuidas tuuled teda tirivad?
kes ometigi püsima on jäänud aastakümneid, veerandeid ja sadu,
kuidas tal ka läheb?
kas ka tema on kõrges eas näeb kasvamas noort tamme tema kõrvale?
oma aega vaadates
ime üldse veel et elad
alles mets jõgi põld
pärast vihma koju viiv
lompides tee kus pilved sees
kui nii palju surma
su tapmiseks on varutud
see jätkub arutult
kas jääbki nii et õeks ja
vennaks vaid kutsuda
saad lilli linde eal
mitte sulle teele
kaasa antud inimest
lehti põndakul mets
õitse tee ääres sirel
üle kõige selle
tule ikka siis kui aeg
saab täis päeva
endistviisi heldelt
nii nagu
nii nagu puu armastab
oma piksearme korpa
okstel täis kasvanud lehti
päikeses avanevaid õisi
samblikke kortsus
jõgi oma sängi
mudaseid pilliroos kaldaid
tee põldude ja metsade vahel
oma kulgemist
armastan mina Sind
voolan Sinus jõena olen suvel
tolmavaks teeks pärast vihma
lombiks milles peegeldub
taevas Sinu armas nägu
nagu valgus igat päeva
täidab me arm samaoodi seda
ei lakka penikeeli ja kuppe hoides
ta me aastates voolamast
kas ma ikka tahan
ärkasin täna öösel üles
ja mõtlesin kas ma ikka
tahan saada raamatuks
kus trükitud tähtede seas
tuksleks mu süda
õitseks ära meel
jah ma tean mul
olemise eest
maksta teine on võlg
kui sul Petasmäe
mändides nõlv
lumine külatee
adra poolt küntud põld
lund täis taevas selle üle
saatjaks talv pikk külm
sula
palju sulasid enne
peab ära olema
kui pung oksal
muutub leheks
kõik jäätunud ojad
pääsevad vulama järve
põld ärkab päikesest
toas sumisema hakkab kärbes
lume kõrvale päeva
juurde tuleb teisi värve
koos valgusega aknast
igal hommikul
tuppa tuleb lume
sulamise ootus
alles siis kui lehed puudel
saanud suureks
kaob kurgust
talv otsa olnud
kevadjanu valus
SUUR TÕLL
"SUUR TÕLL,
SA ÄRA MULLE VASTU TÕRGU
SINA MINUGA EI VÕRDU!"
SEE JUTT EI HEIDUTANUD AGA SUURT TÕLDU,
VASTAS, SEISTES KESET PÕLDU:
"KUULE MEHIKE, MIS SA TAHAD, MA EI OLE SULLE JU VÕLGU?
MINE OMA JUTUGA PAREM PÕRGU!"
"JA VAATA, ET SU HOBUNE EI LEVITA SIIN NÕLGU,
MUIDU PEAN TEMA VISKAMISEKS KASUTAMA OMA TUGEVAID ÕLGU!"
MEHIKE EI USKUNUD OMA KÕRVU,
KUID TÕLL JUBA LÄKS, SÄTTIDES OMA RINNAL SÕLGU,
NÄOL, TAL OLI TÄIS PÕLGU.
OBESE TA VISKAS MINEMA JA HAARAS TASKUST VÕRGU,
KUHU MEHIKE VÄGA EI KÕRGU.
VÕRGUS OLID ERINEVAID SÕRGU,
MILLEL EI OLNUD PEENET HÕRGU.
KOJU .....
