Sõnale ra leiti 8732 luuletust
Pakane
Pakane näpistab ninaotsa,
poeb mantli käisesse,
külmetab varbaid,
hammustab sõrmeotsi,
ei jäta ta kiusamist järele.
Pikk tee mul veel minna,
tõmban mantlikrae ülesse,
soe sall jäi rippuma varna,
aeg kihutas kuklasse.
Õnneks tuisku pole näha,
teed ei ole hangedes,
puudel lumemütsid valged,
pilvist lumevatti pudeneb.
Soojust täis on kõik mu mõtted,
pakane käisest põgeneb,
ei ma ole nüüd pakase ohver,
soe tunne
südamepõue libiseb.
Vrõnn - vrõnn, raha vedeldub
Saada kütust läinud nurja
hinnamuutus teinud minust orja
tanklates ma numbreid vaatan
omaette vaikselt nutan;
vähe sellest, legitiimseks saab automaks
uuel aastal mul juba otsas jaks
oma elamist räigelt haletsesin
lisaraha saamiseks keha müüma hakkasin;
püksirihma muudkui kokku tõmban
plaan tseed endale luban
aga tegelikult tühi on pea
sest midagi paremat teha ei tea;
hakanud jalakäiaks linna peal
ja raske olla tööl seal
kütuse eest raha säästan
iga kord end tööle hääletan;
käinud toitu vähe ostmas
ja edaspidi purki sittumas
olen siis pigem masina .....
Lumest kindlus
Lapsed ehitasid lumest
suure, suure kindluse,
kindluse ette seadsid ritta
lumest piirivalvurid.
Valgest lumest lumekuulid
lennutati taevasse,
mõned lumekuulid aga
lendasid otse aknasse.
Vanaema aknal praalib:
"Oh sa taevake,
ons siis need nüüd laste mängud,
mis maailmas me elame"?!
Sütitan küünla sulle,
kes sa mind kaitsed sealt,
mässin oma käed su ümber,
soovides üht ja ainsat,
et sul oleks hea.
Ühel päeval taas me kohtume,
oota mind seal,
sest vaid koos me suudame
meenutada head.
Sind enda embuses hoian,
kuni kustun ma
ning siis kauges homses
koos me särame taas.
Ma koosnen sellest mida silmaga ei näe,
ning kasvatan sellega sisemise väe,
ületades sellega vaimse mäe.
Piirab mind nii vaimne, kui füüsiline,
lõpetab selle elu suremine.
lõputu on see otsimine,
oma tee rajamine.
Koosnen sellest millest sinagi,
kuid paar asja on ikkagi teisiti.
Elul rõõm on sees
Nii hea on olla,
kui sul lahke süda
ja lahke meel.
Siis minna ja tullagi on hea,
kanda eneses rõõmu,
seda lahkelt jagada.
Kui su enda ümber rõõm keeb
ja armastus istub sinus sees,
siis on teistel seda näha,
ta edasi kandub kui säraküünla sära,
sütitab hinges rõõmu,
mis vaikselt kustumas ära.
Rõõm lendab kui valge lumi
helvestena vastu,
nii kergeks saab meel
ja süda sees sulama
kui kevadised veed,
kui sul lahke süda on ja meel.
esimesed idud
kartulil keldris
küüslaugul sahvris
tiksuma hakkas
kevade kell
selles külmas
otsatus talves meel
korraga on lumest
lahti üleni rõõmushell
ikka veel ma imestamast
ei väsi
kuidas nemad küll teavad
keldris pimedas sahvris
jahedas kuidas minna
kevade poole endiselt end
usaldavad tema hoolde
Eelviimane hetk
Nõnda kui armastatu
kasutab sind
eelviimasel hetkel
on hell
ja osavõtlik
täidab kõik sinu soovid
fantaasiad
hetk enne lõplikku otsust
on sinu vastu nii kena
Nõnda ka elu
ja surm
mängivad
veel eelviimasel päeval
antakse lootust
paranev enesetunne
lubab sirutada huuled
andke mulle klaasitäis vett
sellega ma paranen
Mineja ei tea
ei tea ka ärakasutatu
et see viiv
on üürike preemia
pika truu kannatamise eest
ootamise ja lootmise tasu
uskumise alandlikkuse
See on pisike helge õnnis moment
enne kui lõplikult
vaip jalge alt kaob
ning ta ühes
oma .....
1. jaanuaril
hääd uut aastat
sullegi Elvis
paar rõõmsat haugatust
saba kiiret liputust
su kuudist kui möödun
vaatad küsivalt järgi
justkui teada andes
sinu poolest ilmas
kõik on korras sest
alles on su paituseks
lahti mu pihk lahke
avali pilk
mis siis et peas eilsest
suriseb veinist kilk
las nägu mul limpsib
veel kaua su keel armas
vastu mu kätt on
su selja soojad karvad
Täitunud üks südamesoov
Vana-aasta soov mul täitus,
otse uue aasta hakul.
Terve pere on nüüd koos,
see tõesti kõige suurem soov.
Nüüd soe on tunne südamel,
hinges rahu sees.
Nii tähtis mulle see,
kui peres valitseb üksmeel.
Ei ole enam laiali mõtted,
kus on, või mida teeb...?
Laias ilmas ei pea ekslema meel,
rahul on hing, rõõm südames keeb.
Terve aastasoov läks täide
kaunil jõuluaal.
See soov oli kõige kallim mulle,
sest perest armsamat ei ole sulle.
kas ma ikka tahan
ärkasin täna öösel üles
ja mõtlesin kas ma ikka
tahan saada raamatuks
kus trükitud tähtede seas
tuksleks mu süda
õitseks ära meel
jah ma tean mul
olemise eest
maksta teine on võlg
kui sul Petasmäe
mändides nõlv
lumine külatee
adra poolt küntud põld
lund täis taevas selle üle
saatjaks talv pikk külm
Melanhoolsed minutid
Su teravad nurgad
Vastu mu reisi
Teevad mind nõrgaks
Kui püsti ma seisin
Äkki ma tahangi olla õrn
Seda endale püüdsin lubada
Siiski ma tundsin, et sinu sõrm
Tegi, et seda tagada
Kas see su pale või tahtlik meelepete
Nüüd vast hilja, kui tekib see mõte
Mind nutetakse taga ma luban sulle
Kui palju minust sa suudad visata tulle?
Kuhu?
Ruttan kuhu ruttan,
hiljaks jään - ei jää.
Tõttan, aina tõttan
kuhu, kas ma tean.
Ummisjalu võtma
iga hetke pean.
Koperdades ette
igat raskust nean.
Kõike pigem võtma
harjund inimhing.
Minagi ei tõtta -
annil kõrge hind.
Ruttan kuhu ruttan,
hiljaks siiski jään.
Maha teede mutta
minust ego jääb.
Ma tean ja tunnen Sinu valu
Tean, et naeratad mul läbi valu,
Sul süda on nii hea ja hell.
Koju saatsid mind läbi lumesaju,
silmis pisar kui kristall.
Külmavõetud olid pehmed lumehelbed,
väljas paukus pakasetaat.
Hinges pesitses ja hõõgus soojus,
tean, et valu kord otsa saab.
Aeg tuleb liigestest lahti *
Isa kingitud märkmikust kukkusid lehed välja,
midagi rebeneb,
aeg tuleb liigestest lahti*
mingid vanad pudemed,
kirjuta ennast teraapiliselt lahti
enne kui Draakon pead tõstab
Kingiti aventuriini,
et lennata julgeksin ka läbi une
ookeanite taha
Minu paindlikkus hävitas mind
selle asemel,
oleks olnud kange kaelaga massaaži laual
olla kergem
pahteldada seinu
tapeetida kuningliku mustriga elutoa seinu
Nüüd ma olen tagasi ringiga alguses
nagu ringteel sõitnuks oleks,
kes lõputult enam neid ringe lugeda jõudiski (?!)
Nüüd vahin tõtt realismi
ja unetusega
.....
Talv oli *
Talv oli
Lund sadas
Sa ütlesid, et küllap
ehk liigagi palju või
liialt erinevaid lumeräitsakad,
mis puudutavad Su ripsmeid ja ninaotsa
Oli selge, et põgenemistee oli soolas
kas kruusa või muu elemendi toel
Ja nüüd ma siin istun
ja kogun julgust
krõbekülmas jaanuarikuu öös
(jaanuar 2013)
* Leonard Cohen - A Thousand Kisses Deep
Absurd II
Valus oli,
rebisin südame tükkideks,
ja otsisin kiirteid tükkide kokkupanekuks
kogu pusle või mosaiik
oli mul kaasas kui kuskil käisin
hinges kirjas kui õnneküpsises " Palun aita mind"
Sinu virvendused minu eeterväljas
näitavad lihtsalt minu tunnetuslikku tasandit,
ei muud
Ma ei saa käia ratsionalistiga,
kes kõrgetest aadetest lugu ei pea
või neid lausa tabudeks peab
Mind huvitabki kõik,
mis on väljaspool mugavustsooni
vähesed selleks on valmis,
kas isegi olen,
ka see on kaheldava väärtusega investeering
(juuli 2020)