Sõnale ra leiti 8730 luuletust
Piparkook
Sünnipäev mu koolivennal
ta midagi erilist kingiks ei taha
teatab uhkelt, kuidas küünal
tort ja tilu - lilu teeb egole paha;
ehk midagi söödavat?
Midagi sellist praeguse aja kohta?
polnud peas midagi paremat
kui niisamu värki ei tahta;
parem kui tort, SELVERis käisin
ostsin tainast, ise kingi teen
laua jahuga mätsin
minu kunst kujusi teha on peen;
sain üleliigset glassurist ka lahti
ainult roosat ja valget
oli juurde lisada mahti
vaja teha kunsti õiget;
vorme polnud vaja, näpsasin
ise pikaks lauale valmis
ühe korra ahju lennutasin
ja kurat peitub sii .....
Ma ütlen, ei hakka tundmagi
Kuusk on püsti ja lumi maas
aga mul pole pühade tunnet olla
üks tüütu aasta lõppemas taas
kus kõik ainult käinud alla;
ja kellel on pappi
et jõuluvana tuleks?
Vaesus suur, et karju appi
peaasi, et soe kodu pühadel oleks;
ja toit ka laual ja riided pestud
sest kingitusi ei saa teha
paljud pered, kui raha haihtunud
näljast paistes on keha;
mul nimelt 8 sugulast
kes elavad suhtelises vaesuses
peetakse meeles vanat naist
kes üksi korteris elab laste abitoetuses;
2 sugulast elab Narvas
elu tõesti sitt, kui jääpurikas
ripub isegi kubemekarvas
ja arveid maks .....
Norra sakib
Ma muudkui saan teada, kuidas Turjamaa
käitub, et saada taliolümpias kulda
nende suhtumine kunagi paremaks ei saa
ei võida, saavad oma perse mulda;
keegi nende dopingut kontrollib
või, kuidas nad suhtuvad teistesse?
Üks suusahüppaja vastuolu valib
võistlus viis Klingenthalisse;
šveitslasel jäi maha ta riietus
ja norrakas seda pildistas
ei toimuks nende maine langetus
kuidas Šveitsi koondis käitumas;
et mustada meedias vastaseid
ja veel Brathen mõliseb kaasa
spordidirektori teravaid lauseid
ei tee olukorra tasa;
norrakas jäi vahele spionaažis
ja välismeed .....
JALAJÄLJED IGAVIKUS LUMES
PIME METS OOTAB MIND,
ERKSAL JA VAPUSTAVAL JÕULUKUUL.
HELISEV VAIKUS MUL KÕRVA LÖÖB,
ÜKSIK TUUL MUL KANNUL KÄIB.
OLEN ÜKSI SELLEL TEEL,
AINULT VÕÕRAD JÄLJED LUMETEEL,
ON MINU KAASLASEKS,
SIHTPUNKTI,
MIDA MA EI TEA VEEL.
TAEVAS SINAKASKOLLANE KUU,
VALGUSTAB MINU TEEKONDA.
METSALISTE HÄÄLT TEEVAD PÕÕSAD,
PUUD MINUGA EI RÄÄGI.
MÄEAHELIK MULLE VASTU VAATAB,
LUMEHULKASID ALLA PAOTAB.
PÕTRA MA SILMAN,
AGA LÄHME OMA TEED.
KÜLMUNUD ON KÕIK VEED,
LINNULAULU MA EI KUULE,
MÖÖDA ON SIIT SÕITNUD REED,
KAUGELE, KUULE.
INIMTÜHI KOHT,
VÕI LIHTSALT MULL .....
Ma ei pidutse
Ma ei pidutse
ei lõbutse
olen abielus argipäevaga
Nädalavahetus tuleb
tervitan neid
kui kaugeid sugulasi
panen diivaninurka istuma
annan kohvikruusi pihku
vahel küsin
kas tuul ei puhu
ehk veel üks pleed
tavaline viisakusvärk
Vahede vahe peal
aga käin tagatoas
oma laias abieluvoodis
kalli argipäevaga amelemas
Tööd on palju
mu talu on
ja mu küla on suur
on mõndagi teha
laupäev ja pühapäev
lähevad ruttu ära
argipäeva kiljumist ja oigeid kuuldes
Suurem häda on puhkusega
tolle pean kinni siduma
suutropigi paigaldama
Tikub õpetama
et kuidas j .....
küberruumis
kübersuudlus küberruumis, küberkallistus - kõik muu
on vaid osaliselt elu - läbi plasti - külm su suu
kübersuudlus päris hale, nagu kumminaine - kalk
asja ajab korraks ära, aga huultel maitseks – talk
küberruumis toimetame, mina ka - see tore paik
sõpru täis mu kodulehed - suhte kinnituseks laik
kübertere sulle sõber, mida tegid, nägid head
igapäevaselt mu share ikka tunnustama pead
kübersuudlus küberruumis, küberkallistus - kõik muu
on vaid poolenisti elu, kuskil päris - huuled, suu
küberruumist välja päästes, kohmetuna vaatan sind
ebalevalt lähen .....
Päkapikud on rõõmuga täidetud
Väiksel päkapikul suured rõõmud
jagada neid lastega.
Jõuluajal koos olla
nii suure, kui ka väiksega.
Üksiolemise tunnet
ei taha päkapikk jagada.
See päkapikul võõras tunne,
päkapiku rõõm on otsata.
Päkapikul on sära silmis,
suu alati naeratav.
Päkapikk tuleb unes ja ilmsi,
ilmub välja kaunil jõuluaal.
Kadunud olla... pole ette nähtud
Virvatuled
sohumeelitajad
ilmeksimatuse eksitajad
kus olete nüüd kui teid on vaja
miks kustusite
grammigi pole teist tolku
Ma soovisin kadunud olla
tulin ise te juurde
end tahtsin te juurde ära eksitada
ära siit ära tulge mind võtke
aga ei ole teid
Ikkagi leian end
pärast üürikest enesest äraolekut
sellesama argipäevase
meelt muserdava tõelauka äärest
oleviku ebakindel soopind
jalge all õõtsumas
enese hinge alastus rabaveest
silmnäkku peegeldumas
Ma tahtsin siit ära
tahtsin teise maailma
teise reaalsusesse
veidi kadunud olla
aga ikka ärkan h .....
SUUR TÕLL
"SUUR TÕLL,
SA ÄRA MULLE VASTU TÕRGU
SINA MINUGA EI VÕRDU!"
SEE JUTT EI HEIDUTANUD AGA SUURT TÕLDU,
VASTAS, SEISTES KESET PÕLDU:
"KUULE MEHIKE, MIS SA TAHAD, MA EI OLE SULLE JU VÕLGU?
MINE OMA JUTUGA PAREM PÕRGU!"
"JA VAATA, ET SU HOBUNE EI LEVITA SIIN NÕLGU,
MUIDU PEAN TEMA VISKAMISEKS KASUTAMA OMA TUGEVAID ÕLGU!"
MEHIKE EI USKUNUD OMA KÕRVU,
KUID TÕLL JUBA LÄKS, SÄTTIDES OMA RINNAL SÕLGU,
NÄOL, TAL OLI TÄIS PÕLGU.
OBESE TA VISKAS MINEMA JA HAARAS TASKUST VÕRGU,
KUHU MEHIKE VÄGA EI KÕRGU.
VÕRGUS OLID ERINEVAID SÕRGU,
MILLEL EI OLNUD PEENET HÕRGU.
KOJU .....
Sula
jääpurikas räästas
hakkas tilkuma
meelele kevad meenus
trepp majal saab
lumest peagi paljaks
maa tagasi haljaks
nagu jõgi jääst veri
vabaks üleni talvest
lumest valgest
*
seesama vaikus
valgus hall kuis ka
muud ei otsiks silm
kõik vaid tardunud
valge kogu ilm
tee ääres hang on
saanud üksnes kõrgemaks
männid rohkem
mattunud lumme
mets jäänud unne
aknast tuppa tuleb lume
valgus mul peatub Su pilk
täis rahu ja malbust
Nipernaadi lauluke
Ma jälle teele nüüd lähen.
Lähen ära? Kauaks? Ei tea.
Kas kunagi tagasi tulen?
Ära küsi, no tõesti ei tea.
Küsid, mõtet, mida on minna
kui põhjustki ise ei tea?
Nii tahaks ma siia ja sinna,
saaks igale, oleks vast hea.
Ehk lähen, sest miski ei peata.
Või jälle, et tahan vaid uut?
Nii ekseldes homset ei teata
ja tulevik mulle vaid pruut.
Jah, mäletan täpselt me aegu.
Neist päevist saak tänulik laul.
On lõputu tühjus meis praegu,
Kaob kohe see, lõpeb kui laul.
Siit lehvitan Sulle ja teele,
end asutan, ühes vaid pamp.
Su nimi, ma usun, jääb .....
Jõulud, jõulud!
Kõikjale, kuhu silm ulatub nägema
on kuuse ja küünlasära täis.
Lumehelbeid langeb maale,
valge sillerdav on lumevaip.
Ilus on taevane vaade,
lumehelveste mäng.
Kirikukellad tuletavad meelde,
jõuluaeg on lähedal.
Ootusärevus on hinges,
tunne mõnus
tuksub südame all.
lumi pimedus
tean mind kardad
puudutada nii ilmsi
kui ka unes justkui
tagasi ma tuleks
kuhu uksed aknad
oled sulend tubades
kustutanud kõik tuled
*
kui kahekesi ööga
jäävad lumi pimedus
talve kibedus
teede libedus
nende vaikust katki
ära lõhu hommik las
seda teeb uduvihmana
päeva tulev puhtevalgus
Jõulud
Ootasin ma jõuluvana,
ukse juures piilusin,
kas ehk sõitmas näen nüüd täna
Jõuluvana saanigi.
Piilun tund ja piilun kaks,
vaikus võtnud maad,
ema köögis askeldab,
süüa varsti saab.
Vaatan kella, varsti aeg
on kingitusi saada,
tasutud saab aasta vaev
tubli laps nüüd olla.
Järsku kuulen, ei tea kust
Jõuluvana koputust,
ei see ole teispool ust,
vaid hoopis seal, kus särab kuusk.
Luuleridu kiirelt kordan,
ei häbisse saa jääda,
jõuluaega nõnda ootan,
ei läe´ lööma käega.
Luuletused ette loetud,
kinke hoogsalt avan,
kingikotid ritta laotud .....
Ma sõin kärbseseeni
Peeglist põrnitses pinksalt mind kärbes,
uskumatuna tundub, mis kärbsele järgnes.
Liblika tiibadega elevandi poeg,
kõõrdsilmne ahv, kes raamatut loeb,
sõrgadel lonkiv sarviline siga,
arvutav kass, kelle tehtes on viga,
roomikutel kits, kes on kosmosesse teel,
võõramaine jänes, kellel masenduses meel,
tuhat punast põtra, kellel silmad seotud kinni,
üksik valge hobu kannab kuldseid tantsukingi,
porgand paljas part keset pärnu supelranda,
aluspükstes lõvi laseb lehmal ennast kanda.
Tundub, et mu söögis olid kärbseseened sees
segaduses seisin selle võlupeegli ees. .....
Mõru mask
Mul oli häbi, kui nägin,
et kõigil on mask, kuid minul ei olnud.
Maski mul polnud
ja kõik nägid läbi mu kurbust ja häbi.
Kõik nägid mu seest,
vaid argliku meest, kel julgust ei olnud.
Ja teadmisi ka polnud,
et varjata meest, kes rääkis mu eest.
Kõik maailmale valla,
nüüd andma pean alla ja homsest elan maski taga.
Ei enam öösiti maga
ei enam pisaraid kalla, homsest peidan end maski alla.