Sõnale raagus leiti 72 luuletust (copied)
Valgust täis
Taas on maailm valgust täis
puude okstel valge pilv,
nii mulle näis
Raagus puud
nad muust ei tea
Lumekatte all
neil olla on hea
Pisut vesine on lumi
sadas õhtust hommikuni
Lumelabidail nüüd tööd
Buldooserid undasid terve öö
Metsaradadel on ilus
Näe, väike hirveke seal lidub!
Haavikuemand jälgi punub
Kogu kurbus hinges unub
Kevadine ilu
Sinililledest kootud vaibal
näen ülaseid mustrina seal,
märtsikellukeste noodireal aina
kuulen linde taas puuokste peal.
Värske rohelus kustutab ära
sügise kurvema pale,
mis lume alt sulamas täna,
elu võitjana kõikjale tuleb.
Raagus okstele tekkimas pungad,
rohtumas mullased teed,
laskem kevadel rahus nüüd tulla,
leida rada meie hinge nüüd veel.
- Tarmo Selter -
2023
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Jõulumõtisklus
Kui sajab pehme jõululumi,
saab puhtaks iga hing.
Kui paitab kõrvu mahe jõuluumin,
pea täitub aastaring.
Siis süütan küünlad lahkunuile
ja mõtlen ühisele eluretkele.
Kui sajab puhtaid helbeid raagus puile,
ma mõtlen olnud õnnehetkeile.
Kui ümber jõulurahu, pere, kodusoe -
mu südamesse tänutunne poeb.
Ma tänan teid, kes olnud, kes on praegu,
kes seisavad mu kõrval kord.
Jääb ikka südamesse peitu kauneid aegu,
ka siis, kui homne päev ehk tundub morn.
Ma olen tänulik, et mul on sõbrad ja teekaaslased
- nii palju imelisi hetki olnud aastates.
Ei o .....
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
heleroheline kevad
see ime kordub
pärast pikka halli talve
tagasi on raagus okstel
lehe heleroheline õrnus
päikse kuldset nestet
päeva õhtuni nõrgub
taas pähe hakkab
valge pilv ja
sinitaeva kõrgus
meel kummutama
hakkab seda
me ette ei tea
sellest ahhetavast ilust
mis siiski ilma võrsub
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....
pisut veel kevadest, olgugi et mu mõtted on kogu aeg Ukrainaga..
ah kui hea
kui saab panna sinu sülle
õhtul pea helde juuli
tunda ninas põsel
jasmiini valget lõhna
kuidas see mu meeli
puhtaks mõseb
et suvi veel me juures
oled tema süles suures
*
lapsuliblikas
talvest üles ärganud
lausub rõõmsalt meel
nähes liblika päikse
käes lendu selle kergust
*
Kosmos
mida teeks seal sina
kus puudub tuuleõhk
ja lille lõhn sõnadel kaja
inimese mõõde ajal
*
taas päike kilgendab veres
päev pilgeni sellest ere
rõõm igas su lausutud teres
*
kuulma oled hakanud
kuidas päev hommikul
sügavalt si .....
ei mõista saa
kohut armastuse üle
ta ilustki ülem
on nii nagu teele
kaasa antakse
sind armus elus kantakse
õnn et lembest puutumata
ei jäänud hing ei suu
mis siis see vahel oli
kui märtsisula tuul
mis pungad vaid
äratab raagus puul
mu põsel siiani veel
meeles Su põsk kuum
mu suu kuis otsis
Su janus suud
Ootan sõbrakest aknal ma
Ei saa Sul täna külla tulla,
kuid aknal ootan Sind, Sa tea.
Akna taga puud on raagus,
peened oksad kummargil maas.
Pilvist vihmapiisku tilgub,
peidus pisarad kibedad.
Võitlen iga oma meelega,
et mus valu ei hakkaks karjuma,
sest kurb on olla sõbrata
ja kui ta mind ei külasta.
Siiski loodan, et päike tuleb välja
ja pilved taevas hajuvad.
Ei saa Sul ise vastu tulla,
sest tervisehäda mind kimbutab,
kuid Sina sõbrake saad tulla,
saad tulla, seda ma tean.
Mälestus
Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi
Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.
Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.
Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.
Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe .....