Sõnale raagus leiti 72 luuletust (parimad)
Valgust täis
Taas on maailm valgust täis
puude okstel valge pilv,
nii mulle näis
Raagus puud
nad muust ei tea
Lumekatte all
neil olla on hea
Pisut vesine on lumi
sadas õhtust hommikuni
Lumelabidail nüüd tööd
Buldooserid undasid terve öö
Metsaradadel on ilus
Näe, väike hirveke seal lidub!
Haavikuemand jälgi punub
Kogu kurbus hinges unub
meel ikka
ikka veel ära ei harju
kulu asemel roheline rohi
raagus kased hiirekõrvul
maja taga mäel hommegi
vihmamärg longus karukell
hing sellest hell
aina varem kardinate vahelt
hommikuti valgust tuppa nõrgub
pilk vaatamast voodist seda
tõrgub kevadtaeva halli kõrgust
Äiu, äiu kullakene
Äiu, äiu kullakene,
rinnal magus piimakene,
kuusel särab küünlakene,
teel on juba jõulukene.
Äiu, äiu kullakene,
magus olgu unekene,
kuusel särab ehtekene,
rinnal hingab lapsukene.
Äiu, äiu kullakene,
tasa sajab lumekene,
ahjus praksub tulekene,
küpseb jõulukakukene.
Äiu, äiu kullakene,
akna taga on talvekene,
raagus puudel palju lund,
loodus magab talveund.
Äiu, äiu kullakene,
väike tsirgulinnukene,
süda turvaliselt tuksub,
jõulurahu tugevalt rinnus põksub.
Äiu, äiu kullakene....
las hing läheb hukka
pärast pikka halli
valget talve
puude soontes
iga pungani oksal
voolama hakkab mahl
heleroheliseks värvuks
talv otsa maja taga
raagus olnud kask
meel ära nüüd kaob
Emajõe luhta
sinilille kevadesse
hilja jõuad õhtul tuppa
säärikud viskad
rõõmsalt nurka
las hing kui tahab
läheb sellest nüüd hukka
et on plikaks kevade kaenlas
tulvaveena kevadesse
mets kaua olnud raagus
päev päevalt aina rohkem
lehtib
helerohelusse end ehib
hing lihtsalt sellest saab
rõõmsaks et talle jäänud
pole võõraks
igast teeäärsest võilillest
päike vastu nüüd uhkab
kui lumevesi jõkke
ta tulvaveena
kevadesse ahnelt ruttab
rõõm kevadest
kevadeid vaadanud olen
kuidas raagus oksal
pungast suureks kasvab leht
päiksest lillel avaneb õis
endamisi imestades
ikka veel meel tänus
seda puutuda võib
ainult suu ka tähti
öösel aknas nähes
enam ei küsi miks selle ime
Looja küll ilma lõi mu päeva tõi
lihtsalt seda janus jõi
Kevadine ilu
Sinililledest kootud vaibal
näen ülaseid mustrina seal,
märtsikellukeste noodireal aina
kuulen linde taas puuokste peal.
Värske rohelus kustutab ära
sügise kurvema pale,
mis lume alt sulamas täna,
elu võitjana kõikjale tuleb.
Raagus okstele tekkimas pungad,
rohtumas mullased teed,
laskem kevadel rahus nüüd tulla,
leida rada meie hinge nüüd veel.
- Tarmo Selter -
2023
Ootan sõbrakest aknal ma
Ei saa Sul täna külla tulla,
kuid aknal ootan Sind, Sa tea.
Akna taga puud on raagus,
peened oksad kummargil maas.
Pilvist vihmapiisku tilgub,
peidus pisarad kibedad.
Võitlen iga oma meelega,
et mus valu ei hakkaks karjuma,
sest kurb on olla sõbrata
ja kui ta mind ei külasta.
Siiski loodan, et päike tuleb välja
ja pilved taevas hajuvad.
Ei saa Sul ise vastu tulla,
sest tervisehäda mind kimbutab,
kuid Sina sõbrake saad tulla,
saad tulla, seda ma tean.
et ilm muutub
siiski näo pöörad ära
mis siis et päevas olla saad
kus päikese heldus
taeva alla muudkui
jõena õhtuni voolab
raagus puude asemel
mets peagi saab heleroheliseks
nukruseni seda kuid
olen oodanud
rõõmu õhetamiseni
veres lootnud
ei pilk suuda vaadata
hetke mis kildudeks puruneb
et ilm muutub kogu aeg
aina rohkem rusudeks
*
mu hinge Sa ei tahtnud
mida oli Sul peale hakata
tüdrukuga kes pärast
lume sulamist
kõnnib ojaga kaasa
et näha kuhu ta järves vulab
peoga joob ahnelt märtsisina
sellest jääb joobnuks
kui raagus mets muutub
heleroheliseks vineks
rahutuks teeb tal une
ööviiuli õitsemine
valges juunis
meelt sellest
ta lahti lasta ei suuda
tunde võib vaadelda
kiilide lendu ja mängu
siis kui järvel
kullendavad kupud
õnnetundest näoli
viskub kaldal kummuli rohtu
Meie lõpp
Maailmakaart, mis upuks kui prügis,
kätte on jõudmas maailma ajaloo sügis.
Üksikud rõõmud on murede seas,
kõik need mõtted ei saa ju olla kinni vaid minu peas.
Teravad ütlemised ja vaigistatud suud,
raagus on nüüdseks kõik maailma puud.
Üks elujärk küll lõppes, kuid kas üldse algamas on ta taas,
või kas meie meteoriidiks saab odavast plastikust vaas?