Sõnale raagus leiti 72 luuletust
mu hinge Sa ei tahtnud
mida oli Sul peale hakata
tüdrukuga kes pärast
lume sulamist
kõnnib ojaga kaasa
et näha kuhu ta järves vulab
peoga joob ahnelt märtsisina
sellest jääb joobnuks
kui raagus mets muutub
heleroheliseks vineks
rahutuks teeb tal une
ööviiuli õitsemine
valges juunis
meelt sellest
ta lahti lasta ei suuda
tunde võib vaadelda
kiilide lendu ja mängu
siis kui järvel
kullendavad kupud
õnnetundest näoli
viskub kaldal kummuli rohtu
mu hullud sõbrad
aastaid elanuksin
justkui teistsuguses ilmas
kus luule viinana
mida sai joodud mitte vähe
hakkas pähe neid siiski oli
suus riime maitsvaid
hulle sõpru neist siiani
hoovab päeva puhtust ja õrnust
me teame seob meid surmani kokku
sõnaga sõrmus nimetissõrmes
*
ka siis kui ilm on
hall ja raagus
ainsana vares
kase otsas vaaksub
vaikuse lõhub
silm taevast otsib
vihmalombist päikselaiku
männi tüvelt
tere hommikusse jõudnud
valgus verre tulvav malbus
elamise nälg ja iha
jah ka silma tulev pisar
12. 11. 2022
veel pisut sügisest
koltub jälle taeva alune
nagu tuhandeid aastaid
samamoodi kui lind lill mets ja põld
sa seda ainult nukralt vaatad
peitma hakkad hinge eest
raagus metsa vettinud
kõrrepõldu
kuldseid lehti okste kaelas
tühja taevast
väristama sellest õlgu
*
jääb voolama jõgi
lehtima mets
õitsema lill saab
vihmaküpseks pilv
ka siis kui mind
enam pole siin
minust rääkides
seda saadab vahel
ohe valu hele piin
möödub lein elu
uuesti hetke täidab
siis läidab
13.10.2022
Ma armastasin väga seda suve
Ma armastasin väga
Seda suve
Roosavärvilist
Õhkõrna
Tundehella
Tuulekella kuulsin
Tuuletutel öödel
Õisi nägin
Ammu raagus puudel
Neis kuudes
Oli taevasinist maiku
Igatsetud päikselisi paiku
Tundetulva sadas alla
Valgeist pilvist
Seda kõike nägin
Sinu selgeist silmist
Mis mind vaatasid
Ja naersid minu naeru
Vaevu püsin siin
See kergus tõstab üles
Istun kodutrepil
Suvetunded süles
25.08.22
Tuuleiilis
Tuuleiilis tunnen ära surma,
närbumise puude lehtedes,
heina sisse kudumas on kollast
külma käsi öös kristallides.
Tuuleiilis seismas raagus oksad,
linnuparved lendamas on ära,
kogu maailm justkui juba ootaks,
vaibumas on metsas linnukära.
Tuuleiilis jälle seisan, vaatan,
kuidas sügis tasapisi tuleb,
lehekullas ennast ära kaotan,
kogun mõtteid, varsti ära lähen.
Tuuleiilis veel ei leida suuda
lootust, mis loob ilma ilusa,
eluring see meie elu muudab,
luues hetked need, mis valusad.
- Tarmo Selter -
2022
Sügis
Sügisel kord lehtedega mängisin ma tuules,
mille kohinat ma puude ladvus vahel ikka kuulen,
tundes ära sügisese raagus okste laulu,
täna tuleb minuni see tuuleiili kaudu.
Lehed õhku viskasin ning silmitsesin värve -
oli punast, oli kollast hommikust, mis karge,
päiksekiired sillerdasid jääkristallilt vastu,
silmitsen veel veidikene, edasi siis astun.
Puudel lehti vähemaks jääb aja jooksul veelgi,
paljad oksad raagus puud ei kaunimaks küll teegi,
siiski tuleb leppida, ei miskit muuta saa -
sügis on me Eestimaal ju vaikselt võtmas maad.
- Tarmo Selter -
2022
Viidumäele tänus
*
Viidumäest mõeldes
eal puhtamalt
ma pole olnud elu ligi
kui tookord
ühtviisi lahti
kus pilv ja puu
tee äärne kurereha
täiskuus kaku huikamine
eal nõnda olla ma
pole saanud hetkes
nii lemmetavas toomes
kui kase raagus võras
koos ülastega
kaldu päikse poole
liblikana peolt lendu
läinud sõnades
usaldada üleni
end nende hoolde
*
ammu unund
mu peos et sõrmi
keegi hoidis pikalt
ent sulle põld mets ja järv
ma anda ei taha
lahkumiseks suud
vees tuhmuv eha värv
kevadeti kõrgeks tõusev
ilmaruum
heleroheline kevad
see ime kordub
pärast pikka halli talve
tagasi on raagus okstel
lehe heleroheline õrnus
päikse kuldset nestet
päeva õhtuni nõrgub
taas pähe hakkab
valge pilv ja
sinitaeva kõrgus
meel kummutama
hakkab seda
me ette ei tea
sellest ahhetavast ilust
mis siiski ilma võrsub
rõõm kevadest
kevadeid vaadanud olen
kuidas raagus oksal
pungast suureks kasvab leht
päiksest lillel avaneb õis
endamisi imestades
ikka veel meel tänus
seda puutuda võib
ainult suu ka tähti
öösel aknas nähes
enam ei küsi miks selle ime
Looja küll ilma lõi mu päeva tõi
lihtsalt seda janus jõi
valguse, lehtede ja õite kevad
see hakkab pähe
kui raagus oksal
saab pungast leht
heleroheliseks värvub mets
tee ääres hõõgub sirelite hekk
kõik suur ja eht
nii lähedal
kevade tuhuvaevad
et suu sulle valjult hüüab
janus meelel
nüüd anna seda pikalt kaeda
mis rõõm nüüd minna
päeva uude
kui valgust aina
tuleb juurde
öö jääb järjest lühemaks
vähem aega pimedat
sa päiksest enam
pole lahus kui talvel
juurde anu valgust
kibedalt
näppisin eile õhtul paar tundi vanu värsse
Näppisin eile paar tundi sõnu
lööb meeled õhevile
teel metsas põllul aias
nüüd lume sulamine
õhus sääse pirin
küla kohal kure lend
ka sina ära
ei tunne enam end
kui joodavad su
päeva päikse hellus lembus
märtsi sinas
lõo kristalne kõrge triller
õitsva kraavipaju
esimene embus
*
nüüd kodus õitsvad
ristiheinad
tuul mängib lille lõhnaga
Ernst Enno
kuis hetkes olla võib
nii palju heledust ja leina
selle hetke kõrvale
mul midagi pole panna
mis suudaks seda
sõnades aega edasi kanda
*
Isa ma ei suuda
Püha Paavst .....
pisut veel kevadest, olgugi et mu mõtted on kogu aeg Ukrainaga..
ah kui hea
kui saab panna sinu sülle
õhtul pea helde juuli
tunda ninas põsel
jasmiini valget lõhna
kuidas see mu meeli
puhtaks mõseb
et suvi veel me juures
oled tema süles suures
*
lapsuliblikas
talvest üles ärganud
lausub rõõmsalt meel
nähes liblika päikse
käes lendu selle kergust
*
Kosmos
mida teeks seal sina
kus puudub tuuleõhk
ja lille lõhn sõnadel kaja
inimese mõõde ajal
*
taas päike kilgendab veres
päev pilgeni sellest ere
rõõm igas su lausutud teres
*
kuulma oled hakanud
kuidas päev hommikul
sügavalt si .....
laseks nüüd oma päeva pisut ka märtsikevadet sisse
*
Valguse kevades
ärgates märkad
maja täis on valgustulva
köök kella tiksumist
päev kõik toas
üle kuldand
kuulda vaid vaikuse
tukslemist
tunned kuidas pung
läheb akna taga päiksest
raagus oksal soojaks
iga hetke elu kuldset
aina juurde voolab
*
nüüd iga perve
põõsa aluse
lumest puhtaks lakub
päike oma pika keelega
mu silmad põsed
kõik meeled ka
nad haljendaks kui maa
jää all ojade nirisemine
öö paneb helisema
rahutuks teeb une
hetke kumisema
*
Maarjale
on kevad prantsus keele tund
õunapuudest aias
klassi tulvab .....
Valgust täis
Taas on maailm valgust täis
puude okstel valge pilv,
nii mulle näis
Raagus puud
nad muust ei tea
Lumekatte all
neil olla on hea
Pisut vesine on lumi
sadas õhtust hommikuni
Lumelabidail nüüd tööd
Buldooserid undasid terve öö
Metsaradadel on ilus
Näe, väike hirveke seal lidub!
Haavikuemand jälgi punub
Kogu kurbus hinges unub
Hirmutunne
Kõik on tasa,
kõik on vaga,
hommik piilub aknasse,
seinakell käib ühte rada,
aeg on liiga varane
Puuoksad väänlevad
pilvede poole
raagus ja lehitud
kusagil on kuusepuuke
kaunilt ära ehitud
Kuulda tasast tuulenuttu
akna taga vingumas,
ulgumine muutub valiks
tõmban ette kardina
Üksi olla ei ma tohiks
hirm ei lase uinuda
Mälestus
Raagus oksad mind piitsutavad,
lehed langend ammugi,
mitmendat sügist käin
ühte rada,
kõrvalteid ei olegi
Tuul,see naerab mulle näkku,
prille ninalt sikutab,
ulub kõrva,
kaob siis ruttu,
kord ju olid nägija.
Pehmes samblas seened rodus,
elu neid ei kõiguta,
eemal pohlad meelitasid,
tahtsid sohu tirida,
jändrik känd,aga jalgu väänata,
orav viskas käbiga,
miks küll teda ei märgata.
Metsa kohal pilved tulid kokku,
mustad,sünged-salaja,
tuul neid rebis kokku-lahku,
elu vastas samaga.
Hirm mul tekkis ühtäkki,
kuis saaks metsast minema,
Vaikus kõhe .....