Sõnale rada leiti 263 luuletust (parimad)
Jõulud hakkavad veerema
Jõulud hakkavad veerema,
üle mere ja üle maa,
taevalaotus hakkab lund jagama
igale poole, et küllalt saab.
Päkapikud hoogu juurde lisavad,
kingikotid kiirelt täituvad,
lapsed jõulusalme pähe õpivad,
pagari piparkoogid ahjus valmivad.
Kuusepuud tuppatoomist ootavad,
kauneid ehteid saada loodavad,
soov neil särada ja ilutseda
ja jõuluootel inimesi rõõmustada.
MINU EESTI
Ma sündisin siis, kui Eesti oli juba vaba.
Ei tea ma seda pikka kannatuste rada,
Mida esivanemad iga päev elasid,
Mida nende vanemad veel kogesid.
Minul Eestis on elada nõnda hea.
See alati pole olnud nii, ma tean.
Seda enam me kodumaad hindame,
Armastame ja austame.
Mulle meeldib ta tasane maa,
Ilusad saared ja mereveed ka.
Mulle armsad on ta järved ja jõed,
Rabametsad ja ka väikesed mäed.
Eestimaa on meie enda nägu.
Loeb iga väikenegi tegu.
Oleme vabad – taevast mullani.
Oleme eestlased sünnist surmani.
Luulepäev
Mistahes luuletusi võib kokku kedrata
sel kaunil luulepäeval.
Mistahes laule võib luuletustest luua,
sel kaunil luulepäeval.
Mistahes rõõmudega südant täita,
sel kaunil luulepäeval.
Luule kaunistab su hinge,
lase sel särada,
võtab maha sinus kuhjunud pinged,
kuigi vahel on valus ta.
Kevadel
Kõlises kelluke
karujõmm ärkas
karujõmm ärkas
ja korraga märkas,
et lehed on puul ja rohetab rada
ja karujõmm tahtis luuletada.
Luuletas seni kuni vihik sai täis
ja nendega kenasti rahule jäi
siis luges ta värsse, et kõmises maas
ja salmide vahel ta mõmises ka.
Neid lugusi kuulis oksa peal pääsu
ja et oli kevad polnud tal pääsu
ta peast noodipaberi tõi
ja rõõmsad viisid sedamaid lõi
Kevad
Ümberringi kõik on vait ja vaga,
ka lumi sulanud on vaikselt ära,
pilved kokkupoole nihutanud end,
et PÄIKE taevas särada saaks
iga kell...
Varahommikul on metsas kena,
siin-seal tärkamas on kevadlill.
rohukõrrel kastepisar särab,
loodus on nii tundlik ja nii hell.
Tuhat tänu korraga
Minu emal pilk on range,
aga süda on tal hea,
pilk on sellepärast range,
et ma elust pettuma ei peaks.
Ema suunajaks mul olnud,
kõigil eluradadel,
hoidnud ära pahandused,
teismeeas, kui olin veel
ja veri soontes aina kees.
Ema targad õpetused,
meeles mul on ikka veel,
kannatlikuks jäämise kuntsti,
tsipa juurde õpiks veel.
Ema, Sa mu õpetaja,
Sa mu elutee rajaja,
Suured õnnitlused Sulle!
Tuhat tänu korraga!
Kuusk kui hingesära
Kauni kuuse tuppa toon,
endal rõõmsa meeleolu loon.
Kuusk see tahab särada,
oma iluga südamesse pugeda.
Kuusepuu tõin metsast suurest,
nüüd ta elab minu juures.
Soojust õhkub kuusepuust,
kuusk on mulle hingesäraks,
kogu jõuluaja särab.
Õnne valem!
Õnne valem pole lihtne
Ei ole üht ja ainust.
Õnne jaoks on vaja sihte
Unistusi, aimdust!
Õnneks soovin Sulle tarkust
Leida oma rada.
Julgust näidata just vaprust
Olles valikutes vaba!
Kallile Jan Martinile sünnipäevaks!
---Ando---07.04.2024.a.
.....
Armastus ei tunne piire
Kaua hellitasin lootust,
siiski tulid Sa vastu ootust,
ilma silmasärata,
hingepauna rõõmuta.
Kaua suutsin vaiki olla,
pisaraid kokku korjata,
tardunud meelel ja kehal
kurbust südame all ohjata.
Elu valusaid hoope jaganud meile,
kahju sest, et polnud kurval ajal lähedal.
Nüüd langesime teineteisel kaenlasse kui sügis suvele
ja kallistustes vaikisime.
Etteheiteid täis külvatud rada,
neid ei olegi ju vaja,
sest kurnatud hinges ja meelepahas
õnn uuesti õitsema lõi.
Oleksin võinud ju teisigi võtta,
Sind hätta jätta ja unustada,
kuid segased tunded lõin kà .....
Edasi ja tagasi
Noorena mind häiris, et kõik teavad kõiki
tundus rusuv see väikelinna mall.
Ma siis pigem oma rada kõndsin
polnud sugugi see trööstitu või hall.
Koos minuga kõndis ka aeg
üks igati asjalik giid.
Viis mind sinna ja paiskas tänna
ei meenu ükski tüli, ei riid.
Mis noorena häiris, see nüüd suisa rõõm
olla omade keskel ja kodus.
Anda endagi väikene panus
et elada siin oleks õdus.
tri:nu
Kooli trepil, ukse ees,
seisab nõutult väikemees.
Millist rada mööda minna?
Kas see tee viib ikka sinna
kuhu tahaks lõpuks jõuda –
elumerel kindlalt sõuda.
Kui Su tahe annab soovid –
lainte harjal julgelt loovid.
Mõistusele lisad motti,
asjadest saad selget sotti,
kannab edasi Sind tees –
ise olema pead mees.
Ema kaunis täht on taevas
Ema kaunis täht on taevas,
vilgub päeval, vilgub ööl,
õiget suunda mulle näitab,
kindlas taktis süda lööb.
Iga pilvetups on armas ,
liuglemas sinitaeva all,
aina kaugemale liiguvad vaevad,
mis olnud hinges sügaval.
Vihmalgi on oma võlu,
puhastada taevast , maad,
,nutta natukene hingki ihkab,
kord päikesekettal särada on taas.
Valgust täis
Taas on maailm valgust täis
puude okstel valge pilv,
nii mulle näis
Raagus puud
nad muust ei tea
Lumekatte all
neil olla on hea
Pisut vesine on lumi
sadas õhtust hommikuni
Lumelabidail nüüd tööd
Buldooserid undasid terve öö
Metsaradadel on ilus
Näe, väike hirveke seal lidub!
Haavikuemand jälgi punub
Kogu kurbus hinges unub
Suur suvi lahkub peagi
Suur suvi lahkub peagi,
suvi sügisele annab käe.
Uus kooliaasta hakkab peale,
tulevad uued sõbrad, õpetajad head.
Suvi andis kasvul hoogu juurde,
andis uusi mõtteid koguda,
sukelduda ellu suurde,
õigel rajal püsida.
Iga rohtu kasvand rada,
kooliteena näib.
Aeg annab mõtteid mõlgutada,
suur suvi ongi läind.