Sõnale rahu leiti 1134 luuletust
on olnud aegu
On hetki kus vaikus öelda võib palju
ja on aegu kus sõnadel tähendus kaob
on hetki mida mäletavad veel paljud
ja mitte ükski neist ära ei kao
On aegu mis möödas on ammu
nad oma jäljed jätnud on siia
ja nüüd, olles parimais aastais
ei suuda miski meeltest neid viia
On olnud aegu millest rääkida ei taha
ja aegu millest vaikib ajalugu
ja on neid, mida korrata ei taha
neid ei mäletagi aeg ja lugu
Mul ei ole palju vaja
Ma olen siin, et sind armastada,
armastada tingimusteta.
Mul ei ole palju vaja,
et tunda end õnnelikuna.
Loevad väikesed asjad,
mis mind panevad mind tundma,
et tahad olla päriselt minuga.
Armasta mind paremini, kui varem
hoia mind veel enam kui enne
armasta mind nii, nagu ealeski
pole teinud sa seda varem.
Las ma rahustan maha
sinu sees pesitseva elajase
las ma juhind sind,
ja vaatame olevikku, mitte kaugemale.
Sinuga koos
Sinuga pole ma laev, mis heitleb hukkuvais lainetes,
sinuga koos olen hommik kel särav koidukiir
sinuga olen ma öö, kel pole piirt
sinuga koos tähti täis on öö.
Sinuga koos tahab näha mu silm,
milline on päris maailm.
Süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.
Sinuga koos olen tervik osa,
mis oli jäänud kaugustesse uitama.
Sinuga koos olen ma rändur,
lõpuks mu südames on tormidest vaikus.
Maailmameri
Ma olen siin olnud,
olen siin käinud -
olen neid tuhandeid
kordasid näinud...
Maailmameredel uppuvad
laevad
ei ole küll enam
mu valud ja vaevad!
Kust leida elu, mis
pakuks ka uut?
Loteriivõitude vahele
suurt
sügavat rahuldust
pakkuvat retke -
aega, mis pühitseks
ainsamat hetke...
/Mari*Uri/
Tunnel
Tunneli lõpus on valgus
sinna viib vaid üks tee.
Ühe maailma lõpp. Teise algus.
Ülim kiusatus on see.
Mis ootab seal?
Ehk tervis. Või hoopis haigus.
Kes ei proovi, see ei tea.
Tõde raske leida neis paigus.
Ehk rikkus või vaesus.
Kumbki suhteline mõiste.
Ehk uues maailmas pole aegu
vaid Olemine. Ei kaotusi ei võite.
Ma seisan ikka siin lävel.
Seljataga tuttav, ees vaid ere.
Siin ei taha. Siiski veel ei lähe.
Kõhklus meil veres.
Tahan küll ju uut
kuid vanast loobuda ei raatsi.
Anna korra veel suud.
Siis ehk rahu saangi.
Miks ometi?
Ma olen väsinud
Väsinud kõigest, mis röövinud hinge
Hinge, mida on korduvalt piitsutatud
Piitsutatud välja minu vastupidavuse
Vastupidavuse, mis kattis sünget kurjust
Kurjust, millest ma ei leia enam pääsu
Miks ometi?
Kas leian ma kunagi veel rahu?
Rahu, mis sõbrunes päikesega
Päike, tänu millele õitsesid lilled mõttemaailmas
Mõttemaailmas, kus õhtut kunagi ei eksisteerinud
Eksisteerisid vaid laululinnud ja rõõm
Rõõm, mis sütitas õnne
Õnne, mil tundsin end vabalt
Vaba purunenud hingest, kurbusest
Miks ma ei või enam seda headust tunda?
Miks ometi .....
Kui terve maa lund juba täis...
Kui terve maa lund juba täis,
mis helkleb varjundites öösel...
Kui kutsub külla võlulaas,
ja pole ammu olnud lörtsi...
Kui õhk on värske, kange, külm
ja härmatisest valged juuksed...
me ümber valge särav pulm
ning lugu ümisevad tuisud...
Sel ajal kätte jõuab talv
ma joovastuses tema ilust...
on lumehelbed nagu parv
mis tansisklevad tuuleõhus...
See pilt on unustamatu...
on lummatud kõik looduse ilust...
Siin asu, rahu, muretus
Talv sütitab mus luuleinnu...
/20.detsember 2015/
Elu Tänapäeval.
Tänavatel vastu
vaatab viletsus,
iga mööduja silmis
helgib haletsus.
Maailm täis viha
ja salvamist,
tahavad raha
ja halvamist.
Ihates kogu võimu
andes tagasi vaid sõimu.
Kadedus hinges,
silmnähtav muutus nii kole,
raha kui jumal,
maailma selleta pole?
Tänapäeva naisi ja mehi,
vaadates ehmun,
kui palju teesklevaid kehi,
kellele nüüd liiga tehtud?
Kas tõesti tahavad inimesed
elada maailmas,
kus pole rahu?
Kõike võib ju mõelda,
kuid valu,
seda ükski inimene kaua
ei talu,
siiski nii palju on öelda.
Me ei ole ju asjad,
vaid lihtsad inimesed, .....
Kes tegi lapse?
Kes tegi lapsele need kaunid kulmud,
kes andis lapsele ta moosisuu?
Kes valis lapsele need kommipõsed,
kes kikitas need kõrvakuud?
Kes tuletas need tantsujalad,
kes kinkis lapsele need kallikäed?
Kes pani lapsele ta plõksusilmad,
kes tekitas need õlamäed?
Kes voolis lapsele punaseks vere,
kes sättis paigale ta patsipea?
Kes peitis tema sisse tilgamere,
kes lükkas pärlitesse hambarea?
Kes jagas lapsele ta jutukeele,
kes nipsas näkku selle naljanina?
Kes külvas talle tema lillemeele,
kes maalis mänguliseks maailma?
Kes noodistas ta hääleviisi,
kes mõõtis .....
Aja külaskäik
Tuli külla Olevik,
"Meelerahu" kaenlas.
Pärisin, et mis siis tema
kõrgeausust vaevas.
Kurtis, miks küll inimestel
pole teda vaja –
ehitavad kinnisvara,
ajaveedumaja!
Tuli külla Minevik,
uksel kitkus karvu,
mida juba, – olgem ausad -,
oli näha harvu.
Lausus: "Sõidan üle piiri,
saada metrojaama –
sest siin ma halvaloomuliselt
hakkan otsa saama!"
Tuli külla Tulevik,
ei tõstnud üldse pilku...
Ma ei püüdnud tema silmist
ühtki vihjevilku.
"Sõbrakene," ütlesin, "kui vaatad
ainult maha,
siis taevas, millest unistad,
jääb ju planeedi taha…!"
/Ma .....
See tühjus
Seda tühjust ei täida need mäed,
seda tühjust ei määratle orud.
Seda tühjust ei tervenda käed
ega tühiste laulude jorud.
Seda tühjust ei kosuta liuad,
seda tühjust ei paranda haud.
Seda tühjust ei kajasta põuad
ega hävita-kustuta taud.
See tühjus üksolemist täis
ja enamat sinna ei mahu.
Äraeksinu ongi vaid “näis” -
kuni üksindus loob ta rahu.
/Mari*Uri/
Salarõõm
Vaikselt vaatasin taevasse –
helesinine, vaikne ja puhas.
Lauluviis võttis mu kaenlasse,
muremeel pudenes tuhaks.
Ei otsinud enam ma kusagilt kaugelt,
armastust, hoolitsust, rahu
see voolas mu hinge külmalt ja raugelt,
korraks eemaldas argise vahu.
Tundsin, et laps minu sees varem valmis,
polnud üksinda olema teel.
Kuid tunne, et olengi väärtuslik, kallis,
sai kindlamaks, kindlamaks veel.
Valge rahutuvi
Ma suitsetasin, sest
ei tundnud sind.
Nüüd vaatan eemalt tühja tikutoosi.
Aeg seisab, kuigi
leierdamas kell,
kus seier võtab järjekordset poosi.
Su iha tätoveering
minu kehas
kui täna igavesti valutab...
Sest hetkest olen
valge rahutuvi,
kes kassikarjas ringi jalutab.
/Mari*Uri/
Metsik meel
Mulle meeldib metsik meel,
vallatu ja vigur –
võrrirada kruusateel,
kus ei võta pidur.
Kuigi ise poeksin juba
kella kuuest voodi,
mõtteis olen nendega, kes
võlle veavad loodi.
Olen öiti sadu kordi
lennanud ja kiikunud,
miskitpidi ilmsigi
just mitte vähe liikunud…
Kus ma olen, mis ma teen,
kui keha puhkab-magab?
Ajan tähtsaid asju vist,
mis unerahu tagab!
/Mari*Uri/
Silmapiir
Mulle meeldis silmapiir –
seal, kus tärkab päiksekiir,
seal, kus lõpeb inimmäär,
algab uue otsa äär.
Mulle meeldis silmapiir,
see, mis kutsub: “Tee üks tiir!
Tule vaata minu taha,
muidu magad elu maha!”
Nüüd meeldib mulle koduõu,
kus elab rahus pea ja põu,
kust ära paistab silmapiir
ja näha iga päiksekiir.
Nüüd meeldib mulle koduõu –
siit saan ma oma nõu ja jõu.
Siin ongi minu silmapiir.
On ringiks maandunud mu tiir.
/Mari*Uri/
Valu on varjus
Valu on varjatult
heidus,
välise vaate eest
peidus.
Salaja südameid
söövib,
unede rahusid
röövib,
päevasid lühemaks
veab,
elude rikkusi
neab…
Valul on tuhat palet,
miljon tõde ja valet,
triljon mõtet ja mahtu,
mõõtu, sõna ja vahtu!
Ära sellega silmitsi astu –
vaid valulik tuleb seal vastu…
Lõpmatult aega sult küsib
ja ikkagi alati püsib…
/Mari*Uri/