Sõnale rahu leiti 1133 luuletust
Sügis on turtsakas teismeline
Sügis on turtsakas teismeline
Kord on ta särav kui armunud naine
Pillub värve siia sinna
Ärgitab päikest laiemalt naeratama
Mõned linnudki laulma meelitab
Meri peegeldab ta sillerdavat õnne
Siis ühtäkki purskab lohutamatult nutma
Ulub kui üksik armuvalus hunt
Ja päike peidab ennast pilveteki taha
Kartes sekkuda
Tuul püüab lohutavalt leelotada
Kuid asjatult ja vaikib peagi.
Siis on ta jällegi osavõtmatult hall
Ei ühtki emotsiooni kivisel palgel
Värvid on järsku unund
Korra kuuled vihmakrabinat katusel
Peagi vaibub
Ja taas on jäine mask ta näos
On see .....
Metsarada
Kõnnin mööda metsarada,
õhtuvaikuses.
Taevas kuu veereb sama rada,
valgusküllane on tee.
Tähed kirkad taevavõlvil,
püüda neid ei saa.
Õnnelik ma oleks siiski,
kui näeks tähte sabaga.
Nii ma kõnnin, mõtteis lähen,
mööda vaikset metsateed.
Saatjateks on kuu ja tähed,
sellest rõõm on südames.
Metsarajalt mõtteid nopin,
rahu otsin eneses.
Kõik need tunded taskusse topin,
hingetaskusse, metsateel.
Unistused
Unistan lumest valgest
ja selle krudisevast kõlast..
Unistan kergelt langevast lumehelbest,
mis mu peos vaikselt sulab.
Unistan hõbehärmas kuusepuudest,
mil neid tuppa tuua saab.
Unistan valgest kuupaistest
ja tähtedest, mis ta ümber siravad.
Unistan valgest jõuluinglist
ja soovide täitumist reast.
Unistan jõuluajast vaiksest,
mis rahu toomas hinge peal.
Valikud
Linnast maale...?
Maalt linna...?
Ikka linnast maale.
Loodus kutsub, süda tuksub,
maale lähemale tulla.
Üks pisikene kodu maal võiks ju olla,
väikene talumajake...
Pole vaja loomakarja,
hea kui on
kukeke ja kanake,
kel soojas pesas munake.
Siis veel armas kiisuke,
koer, kes truu on olnud minule,
tulevad kaasa maale.
Mida rohkemat mul vaja
maale kaasa võtta...
Jätkub sellest elust küll,
pole paremat aega tahta.
Kanarbik
Kanarbik, kas võtad mind enda varju,
kui mul raske on,
kui mu hing sees karjub
ja kõik nii valus on?
Su nõmmikus ruumi on mulle,
palun mahuta ära mind!
Las peidan pea sinu õitesülle,
las naudin meelõhna,
see head teeb mulle.
Nii palju su õitel on mesimumme!
Kanarbik, sa oled hea.
Nii magus mul hinges nüüd on tunne,
Kanarbik, sind tänama pean!
Pistke perse!
Ilmad jälle soojad
päikesega päevad ilusad
saab aiast korjata marju
kuid ühe pasaga ära ei harju;
kui jälle kooli provotseeritakse
lastele orjaaega propageeritakse
meedias juba augustis
on iga lehe peal Eestis;
isegi mulle tuli reklaami
ja kõike muud kraami
aga veel suvi ees
meeleolu lastel sees;
koolile mõeldes tekib ajuturse
omale reklaamid pistke perse
te müügimehed ja ärikad
olete parajad satikad;
sest rannas käia veel jõuab
ja üritusi rahvas nõuab
saab öö otsa ringi kolada
ja palle taguda
Sel ööl kuu oli kuldsem taevas
Sel ööl oli kuu kuldsem taevas,
tähed kirkamalt särasid,
pilvitum paistis öötaevas,
öös oli vaiksemat hingamist.
Selle kaunima öö ma valisin välja
ja tegin ta esimeseks pulmaööks,
et tunda hinges õnne kuuma,
et südamesse leekima lööks elu uus.
Kõik öölinnud olid minuga päri,
nad kaunimalt laulsid sellel ööl
ja tasa laksus lainetes meri,
ning rahu voogas vetevoost.
Mällu jääb nüüd igavesti,
see kaunis, armastust täis suveöö.
Nüüd elu minema peaks hästi,
terve öö oli kui õnneloos.
Vetevoog
Nii mõnus on vetevoos olla
tuul tasa sind kiigutab
lainetus käib üles ja alla
pea kohal kajakas tiirutab.
Lasen end voogudel kanda
kaugele, kaugele siit
eemalt vaatan koduranda
ei tea, kuhu laine mind viib.
Las olla vaba mu süda
las vaba olla mu hing
vetevoog tasa, tasa
teab, kuhu mind viib.
Rahu on see, mida vajab
mu süda ja rahutu meel
vetevoog kaugele kannab-
kõik mõtted, mis kurvad mu sees.
Uus nädal
Mõtteid soritud on siia ja sinna.
Uus nädal ja mitte midagi uut,
siin sinise taeva all.
Sõda käib ja venitab end pikaks,
seda näeb ja tunneb vaene,
rikkalgi on kaelas köis.
Kuskil kaugel rahu hääl vaid kaigub,
silmale ta pole nähtav veel.
Laulud rahust vaprast,
kõlavad keelel ja meelel.
Nii kindlameelsel sammul edasi!
Laulud aitavad elada võita-ALATI!
Rahuhetked
Pilved sõuavad taevalael
päike on vajunud tuttu
metsapiiri tagant tõuseb pime öö
hoides päevavalgust kokku
Meri on mustjas-sinine
rahus loksub laine ta peal
õhku tuleb ahmima kalake
tal vetesüles olla on hea
Ööpimeduses ritsikas siristab
teda öös kuulda vaid saab
jääb pikalt tukkuma mu mõtteke-
ja rahu lasub südame peal
Olime oleme oleme siin
Tulime siiade ammusel rännul
elime olime ilusti rahusti
istsime astsime hõisksime rannul
ainult et teinekord
rohkem kui einekord
tahtsime- naabrite pidul läks pahusti
Mõnikord noori käis tervedi küladi
naabrite neidude suundasid mudimas
rahvuste suhetes kilguti kõladi
naabrimees teinekord õigusi nõudes
lõpeti lõhuti üksteise lõuges
noodid said nuheldud nahale madinas
Mõnikord toonasest rohkem veel tänagi
rõõmud ja rahud meil käitavad rindasid
naabermees suurem ja jõhkram kui kunagi
on lõputult näljas
on enesest väljas
vahepeal jahtus taas aga rà .....
"Rahu" jõud
Kõigi oma seitsme meelega
tunnetan ma "Rahu" jõudu,
meeltest tahaks lahti lasta sõjaõudu
"Rahu" meeled rahulikuks muudab,
ainult "Rahu" sõja võita suudab
ja rahulikuks maailma muudab.
"Rahusarve" häält on juba kuulda,
kuigi minu süda tunneb, kuuleb nii,
küllap "Rahu" tasapisi jõuab kõigi meelteni...