Sõnale ralle leiti 8 luuletust
Kõigile naistele
Naine, Sa sulatad lume,
tood päikese südame varjust,
Su südamesoojusest tuleb
armastust, kirge nii palju,
et kõikjal, kuhu Sa lähed,
südametukseid Sa kuuled,
Sul on silmad kui taevased tähed,
ilu peidavad sulguvad huuled.
Sa austa oma tarkust ja ilu,
ära püüagi peita Sa seda,
mis peitumas sügaval Sinus,
olles varjatud tunnetega.
Ole see, kes olla Sa tahad,
järgi oma südame kutset,
samas kõike tee mõistusega,
nii enda üle Sa olla võid uhke.
- Tarmo Selter -
2023
"Purple hearts'i" vaadates
peale sunnitud abielu
Kavala Antsu kasud sees mõlemal poolel
kartmata tagajärgi
kui meeleheide viib teerajani
otsuseni, mida langetada vaja,
vastu võtta
Teeskle armastust senikaua
kuni Sa hakkad seda tundma
minu puhul ei kehtiks see kunagi
aga iial ütle iial
sõduritest vanglaaametnikeni
nii tuttavlik teekond
iga pühak on olnud kord patune
liikumatud, tinarasked jalad
meenutavad aegu merineitsina
pisikestes kildudes tunned tõelist sädelust
iseenda südames,
mis ärgitab ja kergitab endas üles tunded,
mida kunagi oled tundnud
mis nüüd kuskil tolmunud klaverikl .....
Me mõttesirged ei olnud paralleelsed
me mõttesirged
ei olnud paralleelsed
see pingeid lõi
on mustaks tõmbund peegel
sa maha matnud
kõik mis koos me lõime
kes ütleb - oli vale see
või õige
sa astud kirikusse
ja mina võtan takso
ja sõidan piritale
kaugelt kuuldes lasku
sind kinni müüritakse
mind müüritakse välja
ma tunnen lõppemise lõhna
magusraskelt
Detailemotsioonide ohtlikkusest
Sellised lihtsad argised detailid
nagu voodi all luusiv tolmurull
sinine froteerätik
või murtud nurgaga ärtu emand
võivad äratada tohutu hulga
tundeid ja mälestusi
panna südame puperdama
või tuua näole totaka naeratuse
Nüüd mõtelgem selle peale
kui palju neid ilusvalusaid
asju ja maitseid ja aroome
me ümber on
Ja kui kõigisse nendesse detailidesse
unelema laskuda
on oht paralleelreaalsusesse uppuda
Elada detailemotsioonides on sama hull
kui võtta nõelatorget surmatõvena
Ma tunnen...
Ma tunnen lõhkemas südant.
Nii suures ängistuses on meel.
Sind meeletult meeletult vajan,
et saaks täiustatud mu täiuslikkus.
Vastukaaluks äkkvihale sisemuses
sinu õrnad joovastavad maneerid.
Lootuses leida end unistustest,
raputan maha eelneva loomuse.
Teadvat sinust õhkuvast kirest,
läidetud nii äkki ja ootamatult.
Kas suudad seista nii truuult
vastu tundele, mis süttinud on?
Uskudes vaid iidset tõdemust
laidad maha mõtte ainsamagi,
et pöörduda meiegi õnn võiks
ning ristuksid teed, mis paralleelsed näinud.
Ses lootuses vaid ma elu tunnen,
joobnuna .....
Läbi elu
Tahaks minna üle põllu
jälgi jätmata,
läbi metsa nii, et ükski
oks ei praksata,
üle luha nii, et ükski
rohukõrs ei kooldu,
ükski terve suvevalmis
kuprakaun ei pooldu.
Tahaks minna läbi elu
ilma kaitseta,
üle vee ja läbi tule
mõru maitseta,
igatsedes-armastades
ilma kahjuta,
soojana ja heledana
reheahjuta.
Tahaks tunda sinu sõrmi
keha klaveril,
ümiseda kaasa
jumalikul kaveril',
pihustuda piiskadeks
purskkaevu õrnas joas
suudlevate tudengite
tühjas tagatoas...
Tahaks minna läbi elu
soove matmata,
püstipäi ja pihkudega
nägu katmata,
päikese .....
akt
Muusikasse joonistan su paralleelsed ilmed
Üks on veidi metsik, ehe karune natuur
Teine ajakirjakaanelt- staar, kes mööda filme
laulab ennast muusikaks. Kitarril sünnib duur
Viisistan su kord aktiivseks noodiliseks kujuks
Väsimatult pausi peatab sinu uuem takt
Ballaadiks vormid end, et põlev leek saaks õige tuju
Muusikasse joonistub meist kahest puhas akt.
(Heliriin Puistamaa)