Sõnale rand liiv leiti 47 luuletust
Luuleread rannaliival
Ups, kus on paber ja sulepea,
luuletus läeb kaduma hea?!
Ruttu rannaliivale kirjutan read,
päike särab otse tähtede peal.
Ilusad luuleread jäävad rannaliivale,
päike vajub vaikselt õhtusse,
merealined neelavad luuleread endasse,
rõõm ja kurbus leiavad tee südame.
Valss
Tantsin rannaliival valssi,
kergelt liiv lendleb jalge all.
Päike kuumal pilgul mind jälgib,
lõoke lõõrib sinitaeva all.
Kajakas peab kaladele jahti,
tuules purjed õõtsuvad.
Kergel valsisammul lendan,
liuglen üle lainete.
Ei mind keegi enam peataks
ei jõuakski mul järele.
Hea on olla vahest peata,
valsitaktis keerelda,
lasta mõtetel end juhtida,
lihtsalt suve nautida.
Suvi
Ilus aeg on täna minna
ilusasse kuldsesse liivaranda,
käärida püksisääred ülesse
ja sumbata põlvistsaati merevees.
Visata pilk sinitaevasse,
saata lahke naeratus kajakatele,
kanda südamesoojust üle lainete,
õrnu suudlusi meremeestele.
Kevad kaunike-.
Suvi soojusega täidab südame-.
Suvi kuum meelitab rännule,
nagu rändlinde sügise-.
Meri
Mererannas näen vetikaid, adru,
kalaluid seal luidete peal,
mõnda jälge silm liiva sees tajub,,
ei tea, kes on käinud veel seal.
Merevetes näen kalu ja karpe,
kes randa on leidnudki tee,
mõni leidnud neist on surma tahte,
mõni tagasi ujunud veel.
Merekohinas kuulen ma kõike,
linnulaulu ja lainete müha,
Sinus peidus on kaotusi, võite,
uusi helisid leian sealt üha.
Meri, oled mul hinges ja mõtteis
ka siis, kui pole mind seal,
läheb aega, elus edasi tõtlen,
loodan jälle Sind kohata taas.
- Tarmo Selter -
2023
Suvine päev
Külmal talvel meenumas
on suvine päev,
rannaliival päevitamas
ennast ma näen,
soojad merelained
on paitamas kätt
kuni merre langen,
toimub hüvastijätt,
sest ärkan justkui unest,
kui ma ukse lahti teen,
külmus vastu tuleb,
kohe otsin sooja teed,
sest lume peal ei saa ju lihtsalt
päevitada üldse,
mantli vaikselt selga viskan,
avan jälle ukse...
- Tarmo Selter -
2022
Kes lükkas
Kes lükkas mind külmadel kivistel rannul
kes lükkas mind pragudest lekkivas paati
kelle õelus mul tormina kihutas kannul
kes ometi naernud mu minekust saati
Sinap vist olid see kullake kallis
tõuksid mind otseku surmale suhu
lükkasid jäises ja tormises hallis
lükkasid teele mind teadmata kuhu
Meri mind alul ju rappis kuid leebus
paisutas lahkesti lekkinud praod
tuul uhtis meeled kui maailm must loobus
vaid näo peale vajutas mälestusvaod
Ei otsinud õnne kuid ometi leidsin
tuul meri mind lahkesti lükkasid randa
õrnalt kui lapse mind kaldale heitsid
kodune liiv .....
Suve bluus
Õitsevad kibuvitsad ja muud õied
rahval seljas napid riided
see aastaeg sobib mehele nagu mina
ajan rannaliivale maha lina;
lapsena olin täis naeratust
kui on 7 päeva nädalavahetust
ärkvel terve öö
ei seganud mind töö;
isegi on tänapäeval seda rõõmu
hingan rannal värsket sõõmu
Pärnu koht, mis elab
turist hotellis pappi annab;
et ta saaks üritustele minna
rüütli tänaval on pidu, minge sinna
ja mööda jõge saab sõita
mälestusi saab suve pealinnas võita;
naiste blääžile ronivad poisid
miks nad sinna läksid?
kui lõpuks vahele jäävad
siis .....
Ühel ööl tähtede all,
Maad kattis esimene hall,
Mere kohin kõrvu puutus,
Siiski oli millestki puudus.
Oli see hellus ja hool,
Ehk mõistmine või Validool?
Täpselt enam ei tea
Kuid seal kaotasin ma pea.
Ta jäi nende mändide alla,
Ja rannaliivale,
Su käte vahele ja
Sinna, pargi rajale.
✪Vabas Õhus✪
Täna vabas õhus
Sõpradega taevas keerlen
Täna vabas õhus
Suhtlen vabas keeles
Õlled,sõbrad,rannad
Eelmisest suvest veel on meeles
Tripib kuhu tahame
Pole keegi ees teel
Nii me kõik koos
Palju on ees veel
Ilus suvepäev, päike, soe meil õhk on
Veeta sõpradega aega
Sellel püsib põhirõhkond
Ja kõik mis täna toimub
Jääb tänasesse päeva
Kes,kus,mida
Ära tühjast pead vaeva
Täna oma crew seltsis
Tunne nagu oleks taevas
Aga perse võõrad veltsid
Muredega end ei vaeva
Ja kõik kohustused jäevad
Homsesse
Päeva!
Me pidutseme,tiirleme
Loome oma ga .....
Torm
Mind ümbritseb vaikus, ei ühtegi häält
Maailm on hääbunud uttu
See on nii kõle, kustunud lootuse hääl,
Täis hääletut piina ja nuttu
Vaid mererannas, enne tormi
Kõik vaikib hetkeks ja siis...
Oled sa tuule oma
Nii tühi on hing
Nukrus on lendab tuulde
Torm lükkab ümber üksinduse seinad,
Ükskõiksuse tumedad talad
Ma luban end tunda jälle
Tormilindude lennust
Nopin oma unistused
Need, mida teised ei taha
Need, mille teised jätavad maha
Hallide kivide sekka
Kurvalt kaikuval rannal
Lõikheinas lebavana
kas annad andeks?
nagu veri, mis voolab mu veenides,
lojaalne kui OTH- see mul geenides.
end tervendan Jumalat teenides,
ent pühakirja loen ma veerides.
see on enamasti minu süü-
olen teistest kaugel, üsna eemal.
pidid tulema, kus jäi mu raudrüü?
oled kaugel, ometi vajan Sind nüüd.
ja kaugeks olen ise Sind seadnud,
oli aeg, kui paremat ma ei teadnud.
leian end ikka Sind igatsemas,
hingest nuttes, taevapiiri silmitsemas.
tunnen liigset häbi,
et Su poole taas pöörduda.
tunnen, et mu elu on läbi,
ja ei suuda sellest mööduda.
tean, et hetkest, kui Sind hüüan,
oled minuga, e .....
Päike tuli siia
Kuidas päike tuli siia,
et mind täna randa viia,
tuues kaasa sooja ilma,
paistes mulle kohe silma,
kinkides siis mulle päeva,
nõnda hea ja nõnda sooja,
tuletades mulle meelde,
kuidas suvel läksin teele,
lootes leida rannaliiva,
mereveestki mõne piisa,
lainevahust kuldse harja
merelaine võlus välja,
luues hetke nõnda kauni,
mida siiani ma naudin,
kui taas päike tuli siia,
et mind jälle randa viia...
- Tarmo Selter -
2023
Tädi Sofia rannapäev
Lahkus kodust ema
perest tüdinenud jälle tema
poisid vigisevad, et varsti kooli
aga Sofia nende murest ei hooli;
kui on kuumapühad iga päev
olla toas nagu saunas on suur vaev
päike ise kutsub meid ujuma
saab augustikuus sujuma;
liivarannal viskab isegi pesu seljast
naiste blääžil ei tehta välja temast
otsis üles päikesekreemi ja rohtu
et peavaluga ta ei satuks rannas ohtu;
veeres küljelt külili ja pikuti
joonud tableti, ajas end kõhuli
tunde möödub kaunil päeval
ühtegi pilve pole pakkuda taeval;
tunde hiljem leitakse punane keha
millega pole muud teha .....
See heinakuu
Alles viimane päev
selleks 31. juuli pühapäev
see heinakuul ilu
muidu ülejäänud ilm vilu;
ainult lõpp ja algus
püsis soojus ja valgus
kõigest 3x saanud ujuda
sest ei saanud vihmaga sujuda;
või siis tuules rannal seista
sõpradega liival hõista
kui see heinakuu meenutas sügist
nüü pääsesime septembrikuu vangist
Suvi on!
Vedelen liiva peal rannas
elu keeb kodulinnas
kohvkutes saab hästi süüa
toitu ja suveniire on alati müüa;
kuid lapsed saanud teada reklaamidest
ja nende meel läheb norgu, sest
kapitalism kooli propageerib
sügise tulekut provotseerib;
aga ei tea midagi
ja kool ei tohikls huvitada kedagi
kui august alles alguses
ning päke paistab suvesoojuses;
tibid ja naised on Eestis ilusad
ning soojad ööd on magusad
kondame õues hilja ringi
alles kl 6:00 saab koju sängi;
tulemata on veel riigi 30. juubel
rannalaval esineb duubel
kõik ootame järgmist kuumaperioodi
sell .....
Kui kuu unistab
On kivid, on meres
Vesi, lained on meres
Liiv alati seisab vee ääres
Linnud tavaliselt ka taeva ääres
Seisan siin ja ootan
Kui tuul ma hoogu võtan
Vee lainesse puhun
Vastu kive lained uhun
Seisan siin ja mõtlen
Kui päike ma põletan
Liiva kuumaks soojendan
Lindudele erksalt helendan
Mõtlen ja ootan
Et oleksin kui torm või suvepäike
Et oleksin taevas hoopis maru äike
Mitte kuu mustas pimedas nii väike
Maa-sinine apelsin
Merre uppunud hinged,
tõusvad lained, pinged
vett täis valgunud ojad,
maha maetud pojad,
sügavas leinas on rahvas ja haual lilled on närbunud,
Õitsele puhkevad pungad valged,
näha on maailmale varem nähtamatud palged,
kruusane, liivane põrand jalgade all,
maailm-sinine apelsin-sinine pall,
metsad ja laaned ja aiad,
ja riigipiirid nii laiad,
unustuse, unistuse, uskumuse-lõputu tee,
kas kõik ongi lõppude lõpuks vaid see,
kas kõige alguseks ongi veed.