Sõnale randur leiti 13 luuletust
Loomine - Looming
loomine loomisest
pidime looma kohviku
oma unistuste kohviku
tervisliku eksole
sest ometi ma ju olin haige
sa olid esimene depressiooni diagnoosiv südamesõber
kes aru sai, et mul on probleem ja pakkusid koheselt lahendusi
aga tollel ajal oli pika puhkuse idee minu jaoks võhivõõras
ma oleks pidanud sellisel juhul kõik kaardid segamini lööma
kehtestama ennast uuesti
vaatlema ennast uuesti
uurima ennast uuesti
siin sa ennast ei leia
nad ütlesid
ja ma otsustasin juba ammu
minna teise linna
kus ma elavnen
sest rändurhinged teevad seda
õpetajahinged samuti
kogevad k .....
Meie juured ei ole lapsepõlves
Meie juured ei ole lapsepõlves,
kodumullas ja maakamaras,
murukoplis,
kus aabitsalapsed mängivad.
Meie juured on igas paigas,
kust me kunagi mööda käinud.
Nii me kasvame virnrohu kombel
kinni hakates siit ja sealt.
Ja need lõputa keerlevad teed
ja need kauguses sinavad metsad,
unistuste mägedest rääkimata,
võõrad paigad ja võõrad nimed
saavad omaks ja uuesti võõraks.
Ei nad päriselt kao.
Äkki haljendab ränduri kepp
ning kasvatab juuri ja õisi.
Ja kuigi ma kuulsin
Ja kuigi ma kuulsin,
et kohtad mind veel
oma paljudes armukestes,
jääd minu jaoks ikka
vaid ränduriks teel,
kelle jalgu ma suudlesin
pestes.
Nii nagu Sa seisid
all pärnapuu sääl,
kui üle Su verise põlve
ma kallasin vett...
Valus õnnistav hääl
kaikus läbi mu
lapsepõlve.
Õhtute kollane tolm
Elu on lakkamatu laskmine viivudeks vilksatavaisse
liikuvate juhuste märklaudadesse.
Lastakse muidugi uljalt.
Enamasti lastakse mööda.
Sagedasti lastakse iseenese südamesse.
Kaugume selle juurest, mis oli.
Juurest ja varrest ja õisikust.
Põgeneme selle eest, mida ei saa vältida.
Väriseme selle ihas, mida ei saanud olla.
Elame selle poole, mis alatasa peab olemisest mööda
sündima kellegi kirgastunud kujutelmis.
Kiiresti! Kiiresti! Kiiresti!
Kuhu siis ruttad ka, rahutu rahvas?
Kurat teab, eks pärast näe, praegu pole aega aru pidada!
Ja miks sina siis veel seisad, keerutades eilse lo .....
Kahe rännumehe tee
Kahe rännumehe tee viis mööda jõest
Kaldal kaunis neiu valas pisaraid
Neiu ütles: ei saa üle Emajõest
Aga mehed sellest niigi aru said
Noorem rändur võttis neiu kätele
Üle jõe ta viis ja pani kaldale
Tuli tagasi ja kuivatades end
Ütles teisele: meil aeg on minna vend
Paari tunni järel küsis teine mees:
Kas sa puhas oled oma südames
Kas ei toonud sulle patumõtteid see
Kui sa neiu viisid süles üle vee
Noorem rändur seisma jäi ja ütles nii:
Jätsin neiu mitu tundi tagasi
Mina neiu panin .....
Südamedaam
Kallis Südamedaam, Sa loodad, et saan öösiti magada
Ehkki pole seda võimalik kuidagi teostada
Eriti siis, kui minu mõttemaailma ränduri
Nimi on identne Sinuga, kes rikkus mu anduri
Sest turvamehed olid lummatud Sinu võlust
Ja mitte keegi ei saa Sind kuidagi oma mälust
Kuid mis seal ikka, oma vaimusilmas Sa teadsid seda niigi
Et andsid lisaks kaasa ka oma sära, mis kukerpallitab ringi
Kuigi see pole enam Sulle uudiseks, mu hinges valitseb kaos
Süümepiinad, tunded, emotsioonid, mõtted - kõik on hoos
Kaitseressursid selle peatamiseks on kah tarduma jäänud
Uus elu olek .....
Sinuga koos
Sinuga pole ma laev, mis heitleb hukkuvais lainetes,
sinuga koos olen hommik kel särav koidukiir
sinuga olen ma öö, kel pole piirt
sinuga koos tähti täis on öö.
Sinuga koos tahab näha mu silm,
milline on päris maailm.
Süda mul sulas ja tuksus mu rind,
kui ingli häält taevast ma kuulasin sind.
Sinuga koos olen tervik osa,
mis oli jäänud kaugustesse uitama.
Sinuga koos olen ma rändur,
lõpuks mu südames on tormidest vaikus.
Sortiment - roputa räpp
kõigil on palju öelda
aga on's meil
mida kuulata
taevas on tähtede vahel
tuhandeid riike
aga tee või tinade tina
räägi, röögi või rebi -
keegi ei ulata
ikka maa peal siin sebi
tööta ja söö
rüga mära ja muulata
naeratus suul
vaasidesse sobivad
igat sorti roosid
vooditesse kobivad
igat värki poosid
silmadesse sünnivad
igat masti värvid
mida läbistavad
igat sorti närvid
(aga vaata, kuhu su silmad vaatavad
muidu prillide tagant
hakkavad piiluma saatanad)
poodidesse sobivad
igat liiki letid
kartuli- ja jahukotid
mida närinud tont-teab-
mis rotid
.....
Tuuletallaja armuke
Olen tuuletallaja armuke
Huulil õitseb mul üksindusõis
Teetolmu rändur mu kullake
Harva tunda ta hellusi võin
Kui ta tuleb siis sajab mu üle
Roosirahet ja suudlustevihma
Ja ma lembun ta õrnuste süles
Homse tulekust mõelda ei tihka
Kui ta läheb siis jälle on aega
Ja mus küpsevad mõtete marjad
Pihl akna all kasvatab taela
Sügisnukrana lõõmavad tarjad
Varatalvises külmas ta leiab tee
Tuleb koju toob võõrast lõhna
On nii tuttav ja tundmatu mees
Suudleb minusse elumahala
Maren Toom 1984
Jaanipäeva paiku
Just jaanipäeva paiku
Saab isu linnast täis
Maal imetlen päikeselaiku
Ning kuis kõrred tõstavad päid
Kauge metsasihi poolt tuleb
Mu poole üks võõras mees
Tema maha teeb sooja tule
Ja keedab raudrohuteed
Ja äkki ma tean tema nime
Ja mäletan tema käsi
Ja juba on õhtuselt pime
Ka ränduri ilme on väsind
Sõnajalgade rohelist rahu
Veel vajub üle mu keha
Meie silmisse enam ei mahu
Kuidas jõe kohal punetab eha
Oma unes näen maasikavälu
Peas mul rukkililledest pärg
Aga hommikuks kaob see mu mälust
Ja rohi on kastemärg
Maren Toom 1983
Pealkirjata II
Rändur ilma kaardita
kaardistamata maal.
Puudub siht sul,
puudub koordinaat
Paljasjalgne rajaleidja, õnnekütt:
mõlemas peos peidus
tükk põlevat sütt.
Isegi kui keegi haarab
su kaelust - ses hütis
kus käinud on vähed,
ei suuda sa seda lõpuni -
rebid end lahti ja lihtsalt..lähed.
Ah, miks järjekindlalt eitad
sel eluretkel neid teisi,
kes oleksid silmapilkselt sinu eest
nõus oma elu ära andma ja
sind lahingus kokkuvarisemiseni
seljas kandma?
Ning lõpuks ajaga võitu jooksta
kas on sel üldse vahet?
Kas ilma vahetumiseks on
vaja vaid head tahet?
Üks on ki .....
lootus
MIND POOLSADA PÄEVA
on painanud luuletus
ajusse lukustet värvide hääl
see kiusamas
justnagu purjekat tuuletus
lõputu vesise lageda pääl
detsembrikülm neeland on
ränduri tule
ei suitsu ei sädemeid
süte pääl jää
ja ühtegi värssi
mu juurde ei tule
sa luba et nõnda
see siiski ei jää
