Sõnale ras leiti 2278 luuletust (top)
Jõulud tulevad valged ja lumega
Alles see oli, kui lumi säras
ja valge lumevaip kattis maad.
Kuused olid üleni paksus lumes,
kuuserõõmu koju tõi jõulusaan.
Nüüd vihmapisarates maa,
tuju on veidi nullis ka.
Ei kogu rõõm saa veel kaduda,
sest jõulud tulevad valged ja lumega.
EESTI KEEL
ME EMAKEELE VÕLU
MEID SAADAB IGAL POOL
JA ERINEVAID SÕNU
SUL ÕPETAMAS KOOL.
AVADES HOMMIKUL SILMAD
KÕRVUS ON ÄRATAV HÕIK.
EI LOE KA TUISUSED ILMAD,
SES` KEELES SIIN RÄÄGIVAD KÕIK.
JA KUI SA HÄTTA JÄÄD
ON ABIPALVED HUULTEL.
TEIST RÕÕMUSTAMAS NÄED -
SIIS RÕÕMUHÕISKEID KUULED.
ON SÕNU NII PALJU SES` KEELES,
RASKE MÕISTA NII MÕNDAGI NEIST.
PEAD EESTI KEELT ALATI MEELES,
SEST EMAKEELT POLE MEIL TEIST.
Viiking.
Seitmest vennast noorim ta
sündis viiking
olen kuningas
loitsis arbuja kuulust eluteel
sündis viiking
olen kuningas
haaras ema vööst armu sööst
sündis viiking
olen kuningas
pingul vibu kadus hirm
sündis viiking
olen kuningas
mõõk see terav loodu elav
sündis viiking
olen kuningas
taplus sõjas õlg õlal vend
sündis viiking
olen kuningas
langes vend naerusui päike
langes viiking
olid kuningas
põles põrm odin embas
oled viiking
oled kuningas.
Päkapikud ehtisid kuuske
Päkapikud ehtisid kuuske,
kuuske kõige kaunimat,
jõululuuletusi lugesid juurde,
saatsid pilke säravaid.
Trill ja trall käis ümber kuuse,
lumi keerles kuuse all,
veeretati kukerpalle,
kuu tegi tiire taeva all.
Päkapikud naerusuised,
kuusk säras ehteis,
rõõmu juurde tuues,
head meeleolu luues.
Suhkrumõmmi seiklus
Karvakogum Jaanus
õues müras ja tatsus
paksu lumevaiba peal
teda oli tore vaadata seal;
suurte käppadega kodust läks
tilkuv ila muutunud jääks
mil valgel alleel jalutas
ja end võõrastele tudvustas;
isegi päästis kalamehe jõel
inimestega suhkrumõmmi pole õel
sai hädalise sappa
ja andis teretates käppa;
saba muudkui lipub
ning auku kaevama kipub
talle tänutäheks anti maius
mis kodus lumel laius;
ta kõrvatagust kratsime
ning lastele mängida temaga lasime
täna oli koeral veel üks seiklus
kui jälle ise kodust lahkus
Stalinil perse mausoleumis
Tänapäeval rahvas usub
et grusiin rabandusse surnud
aga eestlane naerda kõõksub
sest mina Stalinit peksnud;
kui ajamasinaga rändasin
leidsin vanakuradi üksi
teda oma kodus tagusin
nii, et tal kusi tuli püksi;
peale selle küüsi kasutasin
millega raseerisin vuntsid maha
ateroskleroosi põhjustasin
ja lõin rusikad Stalinile taha;
rebides diktaatori perse lõhki
ja nagu nukku teda viskasin
andsin kommunistile õppetüki
väikerahvaste eest kätte maksin;
olengi nii karm veli
elagu Eesti 104!
Isamaale
Küll olid võõra võimu all,
Sa, Eesti, mitmeid sajandeid.
Sa tasa ja targu talitan'd,
Ja oma rahva säilitan'd.
Sa hoidsid kodumullast kinni
Ja hoidsid oma peresid.
Sind võõrad tuuled kõigutan'd,
Kuid nemad Sind ka viljastan'd.
Sa sõja maha pidasid
Ja iseseisvaks sirgusid,
See maksis Sulle elusid.
Kuid varsti Sa kõik kaot'sid.
Ja siis Nõukogu võimu all
Sa olid aastakümneid veel.
Ent siis said vabaks relvata,
End vabastasid lauluga.
Ei seda kauaks jätkunud.
Kui Sinu piirid lahti said,
Siis ärimehed Põhjamaal
Su majanduse üle võtsid.
Kui võimule sai .....
Andsin Innocentius IIIle lõuga
Rändasin ajast tagasi
kaasas Eestimaa lipp
tahtsin kaitsta meie inimesi
ajamasin on mu nipp;
ristiusk oli fašistlik
Teutooni ordu kurjast
keskaeg oli ebainimlik
usuga jäädi kinni ajast;
leidsin selle paavsti troonilt
lükkasin käised üles
tõin tervitusi Eestilt
kättemaks ta surma ahvatles;
andsin Innocentius IIIle lõuga
siis haarasin mõõga tupest
torkasin ta läbi jõuga
ja võtsin ta bulla rüpest;
minult saab tunda eestlase viha
tulin koju tagasi lennuga
tükeldasin usuhullu liha
"Püha" Rooma Impeerium sai pika puuga
Eesti keele ilu ja valu
Eesti keel meie oma emakeel.
Nii kaunis, nii habras, nii kaduv,
Nii kaunilt edasi kanduv.
Selles keeles on kuulda me paksude metsade kohin, lainete mühin ja Kaljuste helin
Selles talletunud on esiisade jutte
ja kaugete aegade keelt.
See on kui meie salakeel, keegi ei mõista ei aru saa.
Üks väikene rahvas vaid tunneb ja teab ning südames edasi kannab.
Selles keeles on kuulda me valu, orjus ja ikalduse,
aga ka vabadusjanu ja võiduhõigete noot.
See on ühe sitke rahva põhjamaine ja haldjalik keel.
See kestab me ajas ja ruumis ja rahva südameis.
KAOTUS
LUIGED ON LENNANUD ÄRA
LEHESAHIN MU JALGADE ALL
TAAMAL PUNETAB PÄIKESEVÄRAV
KUID MAAILM TUNDUB NII HALL
ISTUN PINGILE OOTAMA IMET
MÕTTED KEERLEVAD MÖÖDUNU SEES
VAID SOSINAL ÜTLEN SU NIME
TUUL PILLUTAB LEHTI MU EES
SULEN SILMAD JA OOTAN SIND ÜHA
HETKEKS TUNNEN SU SUUDLUSE MAIKU
AEG SESKUB - NII HABRAS, NII PÜHA
KURB IGATSUS HINGES MUL KAIKUB
MINNA RASKEMGI VEEL ON KUI TULLA
TUHAURN MINU PIHKUDE VAHEL
LUMELIBLIKAD KATNUD ON MULLA
SUUR ARMASTUS KATKES MEIL KAHEL
Mees ja Pepik
Mees kes ükskord istus
lepikus lehtede peal,
mees kes istudes lepikus
sepikut mugides seal,
nägi pealt
kuidas teine
mees peksa sai
kahelt kahupealt.
Lepikus.
Sepikuga sai ta
vastu pead.
See juhtus Tšehhimaal
ainuüksi sellepärast,
et tolle mehe nimi oli Pepik.
Püüdis see Pepik
haleda näljaga
püüda sepikut
lepikus
enda juurde hüüda,
ent sellega ta tegi vea,
et lepikus ta
sepikut püüdis.
Teda märkas kaks kahupead,
Pepik end tunnistas süüdi.
Saigi vastu pead see vaene Pepik
kohas, millel nimeks
lepik,
toiduga, mil nimeks sepik.
Mees kes e .....
Kiusamine
Kuhu ennast kaotada
kui teised mind ei talu
kel südame saan paotada
kus peita enda valu
Miks taluda on teil nii raske
mu süütu rahulolu sõõm
miks minu pisar mööda põske
on teie igatsus ja rõõm
Kui keegi samuti teid suruks
maadligi oma talla all
kas poleks nii et läheks puruks
hing teilgi habras kui kristall
On kõigil maksta oma hind
kas kiusajal on äkki hea
ta käes on katkitehtud hing
kas parandada teab- ei tea
Miks on su käes kui pole loonud
mu õnn mu rõõm mu elulust
Kas lõhud sest liig vähe saanud
sa oled elus armastust